24. mail ilmus Vooremaas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi kirjutis sellest, et kuuldused kavandatava reformi kahjulikust mõjust Eesti riigimetsade majandamisele on tublisti liialdatud. Minister märkis, et konstruktiivne arutelu reformi üle on teretulnud ja aitab leida paremaid lahendusi.
Kahtlemata on see õige seisukoht, kuid ministeerium püüab avaliku arutelu sel teemal millegipärast vältida ning reformi kiirustades ära teha.
Uuest metsaseadusest tahetakse välja jätta nõue, et riigimetsamaa pindala peab moodustama vähemalt 20 protsenti Eesti maismaa pindalast. Väidetakse, et riigimetsamaa osa lähitulevikus hoopis suureneb. Tahtmatult kerkib küsimus, miks tahetakse see miinimumnõue siis seadusest välja jätta? Taoline konkreetne arv seaduses annab siiski edaspidiseks teatud kindlustunde Eesti riigimetsade säilimisele.
Metsamaa osatähtsus pole suurenenud
Väide, et Eesti metsamaade pindala on sõja eelsega võrreldes kasvanud peagu kahekordseks ja et raiemahud jäävad nüüd alla tegelikule juurdekasvule, ei pea paika.
Metsamaade pindala suurenemine on toimunud peamiselt endiste põllumajanduslike kõlvikute – heina- ja karjamaade ning väheväärtuslike põllumaade arvel, kuid need on suures osas uuenenud lehtpuudega, peamiselt kase, halli lepa ja pajuga.
Tegeliku metsamaa osatähtsus pole viimastel aastakümnetel oluliselt suurenenud. Lehtpuude juurdekasv noores eas ületab teatavasti märgatavalt okaspuude oma ja nii võib teoreetiliselt küll väita, et Eesti metsade juurdekasv on tunduvalt suurem kui tegelik raiemaht.
Raiuda tahetakse aga põhiliselt ikka okaspuud, mitte kase ja halli lepa noorendikke. Seega puudub alus väita, et Eestis raiutakse metsa praegu liiga vähe.
Mitme aastakümne jooksul ei olnud Eesti peateede ääres näha suuri raiestikke – neid metsi majandati vastavalt kaitsemetsades kehtivaile eeskirjadele.
Viimastel aastatel on aga teede äärsed metsad kohati armetult lagedaks raiutud. Seega ei peeta enam vajalikuks hoolitseda kaitseväärtusega metsade eest.
Keskkonnaministri kirjutises on märgitud, et Riigimetsa Majandamise Keskuses (RMK) töötavad professionaalid, kes saavad oma tööga hästi hakkama. Paraku on ka teistsuguseid arvamusi. Hiljuti ilmus ajakirjanduses info (Tartu Postimees, 5. juuni 2008), et RMK müüb metsafirmadele puitu tegelikkusest palju väiksema virnatäiuse koefitsiendiga ja riik kaotab sellega aastas kümneid miljoneid kroone.
Kerkib ka küsimus, miks ei ole RMK nõukogu moodustatud valdavalt metsandusspetsialistidest. Pole võimalik langetada metsanduse valdkonnas kaalukaid otsuseid ise seda ala põhjalikult tundmata. See tuletab mõnevõrra meelde olukorda Eesti põllumajanduses 1950. aastail, kus kolhoosiesimeesteks pandi endisi raudteelasi, kingseppi, miilitsaid. Need isikud ei teadnud põllumajandusest enamasti midagi, kuid olid piiritult ustavad komparteile.
Tasub meelde tuletada, et enamasti läksid kõik taolised majandid pankrotti ja olukord hakkas paranema alles pärast esimeeste väljavahetamist, nende asendamist põllumajandust tundvate isikutega.
RMK juhtkond on avalikult tunnistanud, et viimasel ajal on riigimetsades ligikaudu pool ettenähtud harvendusraiest ja üks kolmandik hooldamisest tegemata. Peamise põhjusena nähakse vajaliku tööjõu puudust.
Miks on Eesti riigimetsades siis tööjõudu nii väheks jäänud? Viga tehti ilmselt juba hulk aastaid tagasi, kui kaotati metsavahtide kohad.
Kolmsada aastat peeti Eestimaa metsades neid ametimehi vajalikuks, nüüd korraga otsustati neist loobuda. Metsavahtide koondamise tagajärjed on Eesti riigimetsades nukrad. Suur osa endistest metsavahtidest olid sisuliselt oskustöölised, kes oma valdkonnas tegid enamiku metsamajanduslikest töödest, nagu näiteks kultuuride rajamine ja hooldamine, noorendike hooldamine, sanitaarraie jne.
Metsal hoiti silm peal, riigimetsa ei olnud siis võimalik autokoormate kaupa prahti vedada, nagu seda praegu tehakse. Väiksem oli ka metsatulekahjude puhkemise võimalus.
Ka metskondade arvu järsk vähendamine ei olnud õigustatud. Nüüd aga plaanitakse anda kavandatava reformiga Eesti riigimetsade administratsioonile viimane löök, see tahetakse sisuliselt likvideerida. Ja kõik see toimub ülla loosungi all – muuta juhtimine efektiivsemaks ning suunata rohkem inimesi tegelikule tööle.
Inimesi ei tule juurde
Kas tööjõupuudus metsas loodetakse likvideerida nende 300 inimese abil, kes reformi käigus halduspersonalist koondatakse? Kas on alust arvata, et endised metsaülemad ja abimetsaülemad hakkavad tööle saemeestena ja traktoristidena? Vaevalt küll.
Eesti põhiseaduse paragrahv 29 ütleb, et Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse.
Ilmselt leiab enamik seniseid metsaspetsialiste endale väärikat, oma haridusele vastavat tööd mujal. Seega ei tule kavandatava reformi tulemusena inimesi metsa juurde, vaid nende arv väheneb seal veelgi.
Puit pole ainus ega peamine metsa väärtus. Kavandatav RMK reform peab aga silmas eelkõige efektiivsuse suurendamist puidu varumisel. Seejuures puuduvad üldse usaldusväärsed andmed efektiivsuse saavutamise osas. Kolmekuuline pilootprojekt Kirde-Eestis ei tõesta praktiliselt midagi, sest see hõlmab ainult väikese osa majandusaastast. RMK ülesandeks ei ole teatavasti ainult metsa raiumine ja turustamine.
On kahetsusväärne, et kavandatavat RMK reformi tahetakse läbi suruda nii-öelda jõumeetodil. Ei taheta kuulda võtta kauaaegsete metsatöötajate, metsanduslike organisatsioonide esindajate ja avalikkuse seisukohti. 14. mai ETV Foorumi saates oli telefoniküsitluse põhjal rohkem kui 4/5 televaatajaist kavandatava reformi vastu. Sellega seoses kerkib küsimus, kas Eesti on üldse demokraatlik riik, kus rahva tahe peab olema ülimuslik.
Eestis on teravaid vaidlusi metsapoliitika üle olnud ka varem. 1927. aasta veebruaris Tartus toimunud V Eesti Metsateadlaste Päeval pidas Akadeemilise Metsaseltsi esimees Oskar Daniel ettekande pealkirjaga “Meie metsapoliitikast”. Muu hulgas ütles ta järgmist:
“Meie, metsamehed, võime oma poliitilisi tõekspidamisi rajada mitmesugustele programmidele, meie võime omis ilmavaadetes täieliselt lahku minna üksteisest, metsapoliitikas võib meid vallata ainult üksainus tõekspidamine: hoida meie metsi selleks, et nad üldriiklikke nõudeid kõige otstarbekohasemalt täita saaksid, ja aidata kaasa, et nende seisukord alaliselt paraneks.” Neid põhimõtteid oleks tarvis silmas pidada ka tänapäeval.
HEINO KASESALU,
Pensionil metsamees
