Viimaks sai valmis erivajadustega inimestele mõeldud kauaoodatud kortermaja Põltsamaal. Hoolimata vastuseisust saab tõdeda, et kogu protsessist sündis viimaks see, mida oodatigi: kahekordne kortermaja, mis vastab kõigile majaelanike ja töötajate ootustele. Ja ootused on suured, sest loodetakse suurt aialappi, kus rohenäpud saaksid vabalt toimetada ning loomulikult võimalust muru niita.
Jääb loota, et kortermaja täidab oma eesmärki: toob kogukonna teineteisele lähemale ja õpetab märkama abivajajat. Ja ulatama abikäe, kui on vaja.
Iga kerkiv kortermaja näitab, et vajadus selliste hoonete järgi on püsiv. Sest igaüks tahab teenust endale võimalikult kodu lähedale. Seda soovib nii teenuse saaja kui ka perekond. Tihtipeale jäävad aga kortermajade kerkimised kogukonna vastumeelsuse taha ning võitlust selle üle peetakse rohkem kui vaja oleks.
See aga tähendab, et ühiskond peab kasvama vaimus, et teistsugused inimesed ei pea end peitma kaugele metsa või pargi kaugeimasse nurka. Neid ei pea kartma ega häbiposti panema, sest seal pole nende koht.
Paraku tuleb selgitustööd teha iga kord, kui Hoolekandeteenused kortermaja ehitada tahab. Ning iga kord tuleb vastata samadele korduvatele küsimustele. Hoolimata sellest, et need küsimused on juba varem vastuse saanud. Kuid need, kelle jaoks maju ehitatakse, peavad kogu vastuseisu tõttu aina enam ja enam kannatama. Ja seda teenimatult.
Õnneks läks Põltsamaal hästi. Loodetavasti jagub tegutsemisrõõmu kauaks.
