Riietusruumis valmistuvad lapsed õueminekus. Karl Kustas astub ette ja küsib: “Tädi, kas sul veel kallisid on?” — “On, on, jätkub kõigile!” Karl Kustas: “No siis ma võtaks ühe kohe ja teised jätame pärastiseks!”
Riietusruumis tõuseb kisa: “Aga mina tahan ka! Sina said juba! Mis siis, ma tahan veel! Meie tahame ju ka!”
Sel hetkel astub sisse õpetaja Marju ja kohe jaguneb lärmav kamp kaheks. Hetke pärast paistab lastekuhila alt vaid tädi Marju naeratav nägu.
Mis maja see on selline? Ongi üks kummaline maja! Tõesti! Üksteist aastat tagasi siia tööle asudes oli veidi võõrastav, hiljem tore ja veel hiljem ei oleks teisiti ette kujutanudki. Hommikutere ja kalli nii töökaaslastelt kui lastelt. Igal hommikul. Ja igal õhtul head aega-kalli, nii suuremate kui väiksemate laste toas. Päev oli otsekohe ilus ja kui esineski lahkarvamusi, ei saanud pahandus suureks paisuda. Kallid olid ees, ei lubanud.
Aastate jooksul on kollektiiv muutunud, harjumused samuti, kuid toetav õlg, lohutav, kahetsev, vabandav või rõõmust pakatav puntrakalli, mille järel otsustad muretseda paksemast materjalist turvised, on siin seinte vahel alati varnast võtta.
Ei ole üheski peres taevas alati pilvitu, ammugi nii suures ja kirjus kui meie oma. Kõike tuleb ette. Elu on aga enamasti tasakaalus, kõik loksub lõpuks õigesse paika. Kuri klatš ja valelikkus ei ole leidnud meie majas sooja kohta, kus end sisse seada. Kes ei ole sobitunud, on ka lahkunud. Vahel lähevad kahjuks ka need, kellest ei tahagi lahkuda, ja neist on jäänud tühi koht, mida raske täita.
Kui meie majja tuli juhatajaks Katri Haaviste, ilmus ühel hommikul teadetetahvlile: “Kalli on parim viis ütlemaks tere! või “kohtume taas”!” kui sead minekule…”
Katri ei tundnud veel meid ega meie kombeid, ta lihtsalt tuli ja andis teada. Sobis ja jäi. Ei häbenenud tunnustuseks kallistusega tänada, oma eksimuste pärast vabandada ega luuletustes oma tunnetest rääkida. Ja meie armastame teda selle eest!
Juhataja ei ole tavaliselt populaarne. Esineb meilgi arvamuste lahknemisi, aga siirus, ausus ja avatud suhtlemine tagavad alati leppimise.
Katri oskab meid ergutada, kui teotahe kaob ja kevadväsimus teeb laisaks, vahel lausa vihaseks. Hakkamist täis laste toel ja Katri tagant torkimisel oleme jõudnud nii palju, et ise ka ei usu. Kui palju energiat võivad anda tänusõnad! Soovin kõigile ilusat suve, mõnusat puhkust ja uusi ideid, mida järgmisel õppeaastal tegudeks vormida!
MONIKA NORMAK Jõgeva aleviku lasteaiast Päikesejänku
