Kuna nn maamaksuküsimus oli läinud nädalal Riigikogus teravamaid ja pani ka saadikud mitut moodi hääletama, siis võlgnen selgituse. Sest olles koos rahandusministriga selle seaduse poolt, olen ma ka koos rahandusministriga selle suhtes eriarvamusel.
Seaduse lohakas ja mõtlematu esitus tähendas seda, et olles isegi esitatu poolt, puudus vähimgi arukas võimalus seda toetada, kuna valdadelt raha äravõtmine oli väga selge, aga nende kompenseerimine – tänase seisuga kahtlane. Seega ei saanud ma lihtsalt hääletadagi…
Niisiis. Igati õige ja hea idee on see, et teatud osa maast – 1500 ruutu linnas ja kaks hektarit maal, kui sellel asub inimese kodu, viiakse selle seaduse projekti kohaselt maamaksu alt välja. Tallinna rahvas võidab suurelt: Nõmmel, Pirital, Meriväljal on majaomandeid, millede eest võetav maks ulatub kümnetesse tuhandetesse kroonidesse aastas. Maakonnas, siinsamas Jõgevamaal, on inimesed maksumaksjatena kah rahalised võidumehed, kuigi väga vähe. Kellele jääb raha alles paarisaja, kellele mõnekümne krooni ulatuses, aga kehval ajal asi seegi. Inimeste maksukoormuse vähendamine on püha üritus ka siis, kui see küünib vaid mõne euroni.
Probleem on aga mujal: selle maksumuutusega kahanevad oluliselt need rahad, mis lähevad valdadele ja isegi linnadele (näiteks Jõgevale). Ja see juba on paha. Valdade maksubaasi vähenedes juba varem (tulumaksuosa ja teehoiurahad vähenesid väga-väga kõvasti) on täiendav kärbe igatahes valus. Maamaksu vähenedes tuleb hakata kokku võtma teehooldusi, koolitransporti, toetusi – igal pool erinevalt. Aga igal pool teenuste arvelt, mida inimestel on väga vaja ja mida saavad anda üksnes vallad. Valla eelarve ei ole kellegi eelarve “kusagil seal üleval”, vaid selle rahaga tehakse asju, mida maainimestel on vaja eluliselt ja praktiliselt iga päev.
Tõsi küll: seaduse eelnõus on lubatud, et valdadele tekitatud kahjud kompenseerib riik oma suurest eelarvest, küll aga on täiesti selguseta see, kuidas ja millal ning milliste kriteeriumide alusel seda tehakse. Kui näiteks otseste kannetena valdadele, siis on see üks asi, kui läbi tasandusfondide hämarate tihnikute – siis midagi muud. Maade uus hindamine aga loob hoopis uue olukorra äraarvamatute rahaliste tagajärgedega.
Ja ega seegi pole veel teada, mida muud selle kompensatsiooni eest riigis rahastamata jäetakse, ega seda, mismoodi võivad tõusta mõned muud maksud.
Saagem aru sellestki puht-inimlikust nõrkusest: pingelise eelarve tingimustes on igati olemas ahvatlus see kompensatsioon edasi lükata või osaliselt ära unustada… Majandusminister Partsi artikkel reedeses Eesti Päevalehes kinnitab, et omavalitsused on ära unustatud juba täna: neid isegi ei nimetata, veel vähem nende ja maainimeste huve.
Lühidalt siis: selleks, et see ahvatlus juba eos maha suruda ja selleks, et kodu-aluse maksu kaotamisega kaasnevad kahjud omavalitsustele kindlasti kompenseeritud saaksid, peaks nimetatud maksumuutus viidama läbi nii, et on täiesti selgelt ja ühemõtteliselt teada, kuidas selle kompenseerimine toimuma hakkab.
Helistasin Jõgevamaal läbi pooled omavalitsuste juhid, sh nii Jõgeva linna kui ka valla omad. Tartumaal täienduseks ka Elvas ja Rõngus. Kõik suurte ja väikeste valdade juhid ning erinevate erakondade poliitikud ütlesid ilma ainsagi erandita: ka tilluke maksukergendus pole halb asi, aga valdade eelarvetele olgu siiski selge garantii selle kohta, et nende suur kaotus (17 miljonit eurot üle Eesti) kompenseeritakse ja seletatagu see usutavalt lahti.
i
IGOR GRÄZIN, Riigikogu liige, Reformierakond
