Lastekaitsetöö tulemuslikkust on väga keeruline mõõta, seetõttu pööratakse lastekaitseametnikele üldjuhul tähelepanu siis, kui on juhtunud midagi šokeerivat. Lastekaitse tegemistest räägivad Vooremaa vestlusringis Puurmani valla lastekaitsetöötaja-sotsiaalpedagoog Karmen Allev, Torma valla lastekaitsespetsialist Eha Vesiko, Saare valla lastekaitse ja noorsootöö spetsialist Janika Altmäe, Siimusti lastekodu Metsatareke direktor Marika Tekkel ja Riigikogu liige Aivar Kokk.
Lastekaitse töömailt on viimasel ajal rabavaid uudiseid. Milline on lastekaitse olukord Jõgevamaal?
Vesiko: Lastekaitse tõuseb päevakorda siis, kui midagi halba juhtub. Aga lastekaitse pole ainult probleemide lahendamine, lapse äravõtmine vanematelt. Tegelikult koosneb igapäevatöö positiivsest ennetustööst, abist ja toest peredele, et nad tuleksid toime. Last ei saa vaadata perest eraldi.
Lastekaitsest selles kontekstis aga üldjuhul ei kirjutata. Kirjutatakse siis, kui on midagi juhtunud, aga meie tööl on ka positiivne pool täiesti olemas, millest peaks samuti rääkima.
Probleeme tuleb varakult märgata
Altmäe: Oleme teinud traditsiooniks korraldada 1. juunil oma uutele vallakodanikele piduliku vastuvõtu. Alustame maast-madalast suhtumisega, et lapsed on meie valda teretulnud ja anname julgust pöörduda vallavalitsusse nii murede kui rõõmudega.
Allev: Meil on sama traditsioon, et 1. juunil kutsutakse valla uued kodanikud vallavanema vastuvõtule. Toimub väike eeskava, antakse üle kingitused ja on kohvilaud. Nii saab mitteametlikult juttu vesta, teadvustada oma tööd lapsevanematele ja pakkuda õlg-õla tunnet. Ennetustöö on hästi oluline, et probleeme varakult märgata ja vajadusel sekkuda.
Tekkel: Ma julgustaksin inimesi abi pakkuma. Need, kes näitavad lastekaitsjatele või koolis õpetajatele, et miks te hakkama ei saa, võiksid julgemalt pakkuda oma abi kas tugiisikuna või olla lihtsalt perele sõbraks. Meil on palju häid toetajaid ja järjest rohkem on inimesi, kes märkavad abivajajaid. Aga sageli jääb asi selle taha, et kardetakse rikkuda andmekaitseseadust. Õpetaja teab näiteks, et lapse isa on läinud kaugele tööle, laps on vanaema juures, aga ta ei saa seda avalikustada. Inimesi tuleb julgustada rääkima nendest asjadest, pöörduma omavalitsusse, lastekaitsetöötajate poole.
Kokk: 2007. aastal sai valmis Siimusti lastekodu ja Põltsamaal on olemas
Kõik need, kes lastekaitse ja sotsiaalvaldkonnaga tegelevad, on imeinimesed. Nad suudavad probleemidega võidelda ja oma närvid alles jätta. Neid tublisid ja toredaid inimesi tuleb igal võimalusel toetada.
Lastekaitse algab vanematest
Mille või kelle eest lapsi tänapäeval kaitsta tuleb?
Vesiko: Oma pere eest. Sõna otseses mõttes, kui on tegemist vägivallaga. Mõned vanemad ütlevad, et nad on lapsena peksa saanud ja peksavad oma lapsi ka. Nad ei oskagi teisiti. Selliste inimestega tuleb rääkida ja veenda neid, püüda seletada. Inimene peab ise aru saama, et see on vale, sest muidu pole rääkimisest kasu.
Altmäe: Selline käitumismall tuleb murda, sest muidu kandub vägivaldne kasvatusviis põlvest põlve edasi. Laps hakkab lasteaias ja koolis seda välja näitama – ta on vägivaldne teiste laste suhtes, pedagoogid ei suuda teda ohjata. Lastekaitse algab vanematest, neid tuleb õpetada, suunata, koolitada, kuidas olla hea vanem, kes tuleb probleemidega toime ja suudab kasvatada lapsest täisväärtusliku ühiskonnaliikme.
Vesiko: See on hästi pikk ja raske protsess.
Altmäe: Keegi pole sündinud lapsevanemaks, selleks tuleb kasvada, aga mõni ei kasvagi.
Vesiko: Lapsi tuleb kaitsta ka üldise olukorra eest, kus isad lähevad välismaale tööle ja emad ei tule teismeliste lastega toime.
Altmäe: Kõige hullem, kui laps jäetakse üksipäini, nii et mõlemad vanemad lähevad välismaale ja teismeline peab ise kõigega toime tulema. Ta peab oskama rahaga arvestada, ise endale süüa tegema, iseseisvalt õppima. See on väga suur koormus lapsele.
Laps on sellisel juhul mõneti isegi hullemas seisus kui lastekodus, sest ta on täiesti üksi jäetud.
Altmäe: Hea, kui sellises olukorras last märgatakse, sest siis me saame abi pakkuda. Probleem on selles, et info ei tule õigeaegselt, vaid siis, kui kahju on juba käes.
Kokk: Jõgevamaa on hästi kaetud õpilaskodudega. Kui vanemad lähevad mujale tööle, siis nad peaksid sellest omavalitsuses rääkima. Õpilaskodu ei ole mingi kole koht, vaid normaalne ühiselamu, kus on soe söök, soe tuba ja järelevalve. Lapsel on seal võimalik oma murega kellegi poole pöörduda.
Tean lapsi, kes on vanavanemate juures, kuid vanavanemad ei pea sellele koormusele vastu. Nad kurdavad, et lihtsalt ei jõua, sest pension ja närvid ei pea vastu. Tuleb julgeda minna ja oma muredest rääkida ja lõpuks leitakse ka nendele lahendus.
Lastekodulapsed vajavad tugiperesid
Altmäe: Lastekodude puhul reguleerib seadusandlus liiga palju ja laps nagu ei tohikski seal midagi teha. Kui kodus sunnitakse last nõusid ja põrandat pesema, et ta täiskasvanuna selle tööga toime tuleks, siis lastekodus seda teha ei tohi. See õpetab inimese abituks. Ta lahkub lastekodust paljude igapäevaeluks vajalike oskusteta.
Tekkel: See on kunagi nii olnud, kuid aeg on edasi läinud. Põhimõtteliselt on kaks tööd, mida alaealised ei tohi teha: akende pesemine ja WC koristamine. Peaaegu kõik lastekodud on üle läinud peresüsteemile ja meie lapsed teevad praktiliselt kõike. Meil on oma abimajand, kus saame kasvatada kartulit, mis on suureks abiks; suvel peame küülikuid. Tänu kohalikule toetajale on meil kasvuhoone, kus kastmise peale on tekkinud lausa konkurents.
Parim variant lapsele on tugipere, vabasuhe. See annab võimaluse pärast lastekodust lahkumist kuhugi abi saamiseks pöörduda. On kolm asja, millele meie süsteem toetub: lähisuhe, sotsiaalne kapital ja materiaalne ressurss. Kui üks neist on puudu, siis ei tule noor inimene lastekodust lahkumise järel toime. Laps peab saama vabalt areneda. Pole mõeldav, et kui ta saab 18 aastat vanaks, oskab ta kõike teha.
Kokk: Kui lastekodulaps kooli ära lõpetab, siis pole ta enam mitte kellegi oma ja peab ise hakkama saama. Oma pere lapsel on võimalik ema-isa juurde tagasi tulla, kui näpud on põhjas ja süüa pole. Kuhu läheb aga lastekodust tulnu? Me peaksime rohkem ja rohkem toetama tugiperesid. Kui me leiame igale lastekodulapsele toreda tugipere, on paljud probleemid lahendatud.
Kas on veel probleeme, mis on viimasel ajal esile tõusnud?
Vesiko: Alkoholiprobleem on jätkuvalt üks suuremaid peredes. Mõni ema tuleks saata sundravile, kuid samas halvendab igasugune sanktsioon pere vastu jällegi lapse olukorda. Pere tugiisik on üks hea võimalus probleemidega toime tulla.
Allev: Tugiisikute vajadus on suur. Aga meil puudub ressurss, inimene, kes läbiks kõik koolitused ja võtaks vastutuse. Rohkem on vaja inimesi, kes hooliksid ja tahaksid aidata.
Vesiko: Vabatahtlikku abi on siiski hakatud rohkem pakkuma, näiteks meie vallas pakutakse koos toidupangaga toiduabi. Annetustega koguti peredele vajalikke asju…
Aeg-ajalt on kuulda arvamusi, et kuidas küll inimesed on seni suutnud tugiisikuteta elada, ja et lapsi on ajast aega füüsiliselt karistatud. Vahest paisutatakse probleeme üle?
Vesiko: Maailm muutub, elu muutub. Me ei saa võrrelda praegust elukorraldust sellega, mis oli vanasti. Nüüd on selline aeg ja sellised probleemid ja järelikult on sellist abi vaja. See ei teki tühjale kohale.
Ühiskond muutub sidusamaks
Altmäe: Vanasti elas mitu põlvkonda koos ja inimsuhted olid tihedamad. Kui lapsel polnud ema kõrval, siis oli tal vähemalt vanavanem, kellega suhelda; probleemid lahendati kodus. Praegu ei olegi lapsel kellegi juurde minna, sest vanemad pole kodus, vanavanematest elatakse kaugel. Ümbritsev kogukond on ükskõikseks muutunud, sest igaüks ajab oma asja. Hajaasustusega külades pole lapsel eakaaslasi, võib-olla pole külas üldse rohkem lapsi. Me räägime, et pealinnas ei tunne naaber naabrit, aga mõnikord on ka maal nii, et ei taheta sekkuda teise inimese ellu, kuigi teatakse, et laps on perekonnas halvas olukorras. Keegi ei julge esimest sammu teha, kardetakse ka kättemaksu, sest kui alkohol on mängus, siis on inimesed agressiivsemad.
Vesiko: Lastekaitse on järjepidev töö, mille tulemusi pole alati näha. Seda ei saa mõõta kohtusse jõudnud asjade järgi, vaid selle järgi, kuidas pered hakkama saavad.
Paljud probleemid saaksid lahenduse, kui ühiskond muutub sidusamaks, kui osatakse näha, kuidas naabril läheb, ja hoitakse heas mõttes üksteisel silma peal?
Allev: Eestlane on individualist, kuid ühiskond liigub sinnapoole, et hoolivus suureneb.
Kokk: Meil kõigil on väga kiire ja lõpuks me ei suudagi märgata, kuidas teistel läheb. Kui teema on pidevalt positiivses mõttes teadvustatud, kui tugiisikud tuleksid laua taha ja räägiksid, mida see töö neile annab, siis hakkab nii mõnigi kaasa mõtlema.
Altmäe: Probleemi varane märkamine on kõige olulisem. Seda saabki teha kogukond, naaber, õpetaja, kasvataja, kes puutub lapsega iga päev kokku. Ja muredest tuleb teada anda.
KÜSIS: ARVED BREIDAKS
