“Mine tea, kas sel aastal ongi mõtet aedviljaseemnete peale raha raisata. Lumi sulab ehk mai lõpuks küll ära, aga pärast jaani hakkab meie kandis teinekord juba öökülmasid olema,” arutanud kamp maanaisi märtsikuus Jõgeval kokku saades.
aga jaganud kohvikulaua ümber oma kooliplika-aegseid mälestusi Pärnu rannast, kus kord veel juulikuus jääkuhjad kõrgunud…
Juba aprilli esimesel nädalal oli näha, et lumi seekord siiski suveks maha jääda ei kavatse — keldrite tühjakspumpamise ja õuede kraavitamisega oli rassimist tublisti. Kümne soojakraadi ja vihmasabinate toel tuli muld paksu lumevaiba alt lagedale ja kuivas uskumatult ruttu. Lumikellukesed ei mallanudki aga oodata, millal peenar peenra moodi välja nägema hakkab, vaid pressisid õietipud läbi jää- ja lumekirmegi.
Lindudel eluga kiire
Märtsis jõudsid kohale kuldnokad, lõokesed, metsvindid ja teised pisemad ja suuremad tiivulised. Toonekurgi olla nähtud lausa hangedel uitavat — ju siis ei olnud linnukesel muret, kust ta saab. Haned, põllupidajate hirm, paistsid seda küll väga täpselt teadvat…
Tundub aga, et nii, nagu kuumade suvede ja käredate talvedega, hakkame taas harjuma ka tulvavesiste kevadetega. Vähe oli kuulda ohkimist, et mis see teelappimine ja veepumpamine kõik maksma läheb, pigem rõõmustati lumemineku ja linnulaulu üle.
Paari kevade senisest kõrgem vesi on aga ilmselt kobraste kõrvade vahel midagi lootusetult segi uhtnud: aprillis leiti Võrumaal selle visa tammimeistri pesa lausa suitsusauna ahjust!
Linnurahvalt hakkas jürikuul kuulda olema haruldasi ja meloodilisi tiraade. Kes ahvis ööbikut, kes kuldnokka, kes oli selgeks saanud hääle, nagu tõmbaks keegi küünega üle kandlekeelte. Laulumeistrite “määramine” kodusel teel oli lihtne — kui pole kuldnokk, vint ega lõoke, ju siis on mõni rästas. Nii kogunes neid “libarästaid” vist küll kahtlaselt palju.
Lisaks tiivulistele oli kiire mahlapuudelgi. Vaher, kust märtsikuu keskel veel pudelisse midagi ei tilkunud, lõpetas andidejagamise juba esimestel aprillipäevadel, kask ärkas aga talveunest nii salalikult vara, et lihavõttepühade ajal tüvve puuritud august juba teisel päeval hägusevõitu jooki tilkus, mis sealsamas puu all ämbris hapnema kippus. Jäi vaid oherdiauk viisakalt kinni lappida ja lasta puul rahus hiirekõrvu kasvatada. Rohigi võttis aprilli viimasel nädalal juba sellised tuurid peale, et tundus: sealsamas tuleb mulluse leheprahi kraapimine lõpetada ja muruniiduk töökorda seada.
Hõrgud lõhnad ja igaõhtused kontserdid
Mai oli seekord loodusesõbrale elamuste poolest helde, kuigi ehk tavalisest tuulisem. Tund enne päikseloojangut aga, kui iilid sedavõrd taltusid, et väiksemad linnudki oksal püsimiseks enam kogu jõudu kokku võtma ei pidanud, anti vaikselt õues istuvale õielõhnanautijale unustamatu kontsert.
Meisterlauljate hulgas hakkas kõrva üks senikuulmatu diletant, kelle oskused küll niruvõitu, aga kes vapralt öö läbi piiksus ja vilistas. Rukkirääk alustas oma “kammikraapimisega” lehekuu keskel, just siis, kui sirelitel esimesed õied lahti läksid ja toomingad üleni valged. Kägu oli selleks ajaks konkurentidega juba metsad ära jaganud ja tõi oma signaale kuuldavale väljapeetult ja vaoshoitult, kokutamata.
Et öökülmad seekord õied puutumata jätsid, on saagiajal oodata nii marju kui õunu.
Maiöised vihmasabinad, kuigi napivõitu, olid tõeline õnnistus nii õites lillepeenardele kui äsjastele külvidele peenardel ja põldudel. Mis mais sajab, sajab salve, ütleb rahvatarkus. Küllap tuleb sellega nõustuda — nagu lisamööndusegagi, et paremini toimib see juhul, kui midagi ikka külvatud on…
Putukad kui tõrvatilgad meepotis
Juuni esimesed päevad tõid sääse- ja kihulasenuhtluse. Pole põrmugi nii, et imetle aga õiteilu ja kuula linnulaulu. Aeg-ajalt tuleb loodusenautlejal meeleheitlikult vehkida. Ja kui lihtlabase sääse veel kuidagi peletada või tabada suudad, siis kiusliku ja kavala kihulase käest ei pääse: ta ronib sokisäärde ja pähe, krae vahele ja põue, vaevumata isegi hoiatuseks piniseda.
Asjatundjate kinnitusel leeveneb putukanuhtlus jaanipäevaks — lootma ju peab! Aasta valgeimate ööde aeg ongi kohe-kohe ukse ees. Ka suurem õiteaeg, kahju küll, on peagi möödas — sirel juba pudeneb ja kastanite küünlad on kustumas.
i
KAIE NÕLVAK
