Järg 7. mail ilmunud osale
Tuttav Saksa ohvitser käis ühel päeval meil ja ütles sõja kohta ühe segase väljendi. Naabri-Unoga kahe peale tõlkisime ära, et ta ütles kemmergu uks.
1943. aasta jõululaupäeval istusime kolmekesi koos isa ja emaga kodus laua ümber. Laulsime ka jõululaule. Jõuluvana mulle enam ei tulnud — järgmisel kevadel sain juba 12 aastaseks.
Keegi meist ei teadnud, millised on järgmised jõulud. Sakslased pidid järjest linnu venelasele tagasi andma, juba detsembri alguses anti tagasi Kiiev.
Talv oli taas külm ja paksu lumega.
Verised lahingud Narvas
1. jaanuaril 1944 oli isa kusagilt kuulnud, et Narvas oli antud elanikele korraldus kohe linnast lahkuda. Veebruari alguses algasidki rasked lahingud Narva jõel.
Jaanuari lõpus oli kuulutatud mobilisatsioon 1904-1923 sündinud meestele.
Veebruaris tundsin end ühel päeval koolist tulles halvasti. Tuli palavik ja jäingi koju. Isa käis Voldis arsti kutsumas, aga Beljajevit ei olnud. Minu tervis läks järjest halvemaks. Tundsin mingi raskust end rõhumas, kord oli külm, kord palav, vahepeal kaotasin meelemärkuse. Mul oli ükskõik, kas suren või jään elama.
Isa käis Voldis ja tõi kaasa ühe saksa sõjaväearsti, kes oli olnud Berliinis lastearst ja kes oskas vene keelt. Ta oli öelnud, et mul on raskekujuline kahepoolne kopsupõletik ja et ellujäämiseks eriti lootust ei ole. Ainus ravim oli aspiriin, mida ta kaasa tõi. Oli teinud mulle kompresse ja kui mul keskööl palavik alanema hakkas, oli öelnud, et jään elama. Sellest kõigest ei teadnud ma siis ise midagi.
Sõda lähenes meile jälle. Mina olin palavikuga voodis ja kuulsin, kuidas aknaklaasid kahurimürinast klirisesid.
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>Isa käis haarangul — Voldi sohu oli visatud kaks Vene langevarjurit. Kätte saadi kaks meest — üks venelane, teine eestlane. Naaber käis taas meil luuramas ja uurimas, kas isa ka haarangul on. Langevarjurid olid Tartusse saadetud, venelane olevat olnud haavatud.Veebruari keskel olid sakslased kord meie pool kaarte mängimas, kui venelased Mäemõisa juurde raudtee äärde pommi viskasid. Sakslased ei katkestanud isegi kaardimängu ega läinud välja vaatama.
Sõjapõgenikud Vaivarast
Ühel päeval tuli meile isa tädipoeg Juhan Roomet, kes elab Vaivaras, ja küsis, kas nad võivad naisega meile sõjapakku jääda, vagun seisab Tabivere jaamas. Peale nende oli veel Timuskate pere. Neile oli antud kahe pere peale Vaivara jaamas vagun.
Isa pani kahele reele hobused ette ja mõlemad perekonnad toodi jaamast ära. Timuskate peres oli peale Roberti ja tema naise kolmeaastane Vello, 15-aastane Arnold ja 17-aastane Agnes. Nemad pandi õue peale majja ehk meie uude sauna, Roometid tulid meie juurde. Ilmasõjast tulles oli isa Roometite juures olnud, kui sakslased tulid; nüüd olid nemad meie pool, kui venelased tulid.
Nii Juhan kui Robert läksid hommikul Tabivere jaama tööle, sest nad olid raudteelased. Sõime kõik ühises lauas.
Veebruari teisel poolel tulid venelased Meerapalu all üle Peipsi jää Eesti poolele. Neid oli olnud umbes neli tuhat, eestlasi vastas vaid viiskümmend.
Pommitamisjärg Tartu käes
Veebruari lõpus mängisid isa ja Juhan Roomet õhtul kaarte, kui isa midagi kahtlast kuulis. Nad kustutasid tule ja tõstsid pimenduskatte üles. Tartu pool paistsid “jõulupuud” ehk venelaste suured langevarjudega valgustusraketid. Õhus plahvatasid õhutõrjekahurite mürsud ja olid näha helgiheitjate kiired. Käisid ka mingid sinakasvalged sähvatused, mis toa valgeks lõid. Plahvatasid suured pommid ja aknaklaasid tärisesid nagu 1941. aastal. Roomet oli Voldis kuulnud, et Vene lennuk oli päevasel ajal tulistanud Luunja kooli juures vahetunnil mänginud lapsi, mitu last sai surma või haavata.
Märtsi alguses võisin voodist tõusta, kuid püsti olla oli imelik, pea käis ringi. Mehed tulid raudteelt töölt ja rääkisid, et venelased olid Narva lähedal Auvere jaama vallutanud. Hiljem kuulsime, et venelased olid Narva maatasa pommitanud. Varsti lubati mind pooleks tunniks õue, olin lauda ees päikese käes.
Õhulahingud pea kohal
Pommitati Tabivere jaama, kaks omakaitsemeest sai seal surma, sest hakkasid üle rööbaste põllu peale jooksma.
Isa ja ema käisid Maarjas lell Alberti pool ja tagasi tulles olid käinud vaatamas Kaiavere mäele kukkunud Vene lennukit. Isa tõi sealt kaasa lennukitüki: alumiiniumist nurk, millel küljes hulk mitmevärvilisi juhtmeid. Lennukitükid olid olnud mööda põldu laiali. Nad arvasid, et tegemist oli naislenduriga, sest lumest oli paista siidsukk, milles oli ilmselt sees ka jalg.
Vene lennukitelt pilluti alla lendlehti, milles keelati täita sakslaste normikohustusi. Ähvardati ka Siberiga. Lendlehtedel oli Nikolai Karotamme allkiri.
Venelastest pole pääsu
Isa ja Juhan Roomet arutasid kaardimängu juures maailma asju. Arvasid, et ega venelasest enam pääsu pole. Inglased ja ameeriklased enam vahele ei sega, kui nad seda 1941. aastal ei teinud. On karta, et kui venelased nüüd tagasi tulevad, tapavad nad siin rahva maha või saadavad osa Siberisse.
Soome raadios räägiti, et venelased küüditasid tšetšeenid Kasahhimaa tühja kõrbesse. Soome raadios räägitavat võis uskuda, aga nii sakslased kui venelased valetasid enda kasuks.
Kui taevas oli näha valgeid suitsupilvekesi, siis oli teada, et seal on olnud vene lennukid ja neid on õhutõrje tulistanud.
Raadio “Sõduritunni” ajaks läksin alati tuppa, minule meeldis see saade. Seal olid ka kuuldemängud ja naljad.
Ühel märtsiõhtul hakkas kostma Vene kahetiivalise pommitaja podinat. See nägi välja nagu riiul ja lendas väga aeglaselt. Isa vaatas korra pimendusteki tagant õue ja jooksis kohe voolumõõtja juurde korke välja keerama.
Vaatasin ka tagatoa aknast välja. Õunaaed oli valge ja vari pikenes järjest. Käis pauk ja lennuki lõgin kaugenes. Juhan läks välja vaatama ja ütles tagasi tulles, et meie metsa või raudtee lähedale visati väike pomm. See oli kusagil Mäemõisa kandis. Hiljem selgus, et pomm oli kukkunud Mäemõisa põllule. Oli ilmselt tahetud tabada raudteed, aga läks päris palju mööda.
Ühel õhtul jälgisime aknast, kuidas Tartu kohal käis õhulahing. Kui lahing hilisõhtul vaibus, oli näha tulekahjude kuma linna kohal.
Kingitus sauna taga
Öösel ärkasin selle peale, et Tartu pommitamine jätkus. Järsku ütles isa, et nüüd tulevad siia. Väljas lahvatas valgeks nagu päeval. Mõtlesin, et nüüd tuleb mõni „jõulupuu“ aknast sisse.
Nägime, et sauna taha langes midagi suurt. Kui lennukimürin vaibus, läksid isa ja Juhan välja vaatama ja tõid süles tuppa puuvillasest riidest „jõulupuu“ langevarju. Pool sellest sai meile ja pool Roometite perele pesuriideks. Hommikul hakkasid ema ja Liina seda kohe lahti harutama, sest langevarje ei tohi sakslastele näidata, need tuleks ära anda.
Langevarju õmblused olid kitsa paelaga kanditud, kasutatud oli jämedat siidniiti.
Päeval kuulsime, et Tartut oli pommitatud terve öö.
i
PAUL TOOTS
