Kuidas eristada metsvindi ja väikese lehelinnu laulu? Milline lind on käosulane? Miks kase tüvi mustaks läheb? Kuidas huulhein putukaid püüab? Kõik, kes osalesid pühapäeval Toomal RMK kogupere üritusel “ Ehe Endla – retk rappa”, said nendele ja veel paljudele muudele küsimustele vastused.
Rahvusvahelisel elurikkuse päeval Toomal peetud kogupere päeval viidi huvilised lõpuks muidugi ka rappa, kuid enne tuli läbi proovida kõikvõimalikke huvitavaid ja harivaid tegevusi.
Alustati puudest. Keskkonnaameti metsaosakonna metsauuenduse peaspetsialist Eda Tetlov ja Keskkonnateabe Keskuse metsakorralduse osakonna peaspetsialist Peeter Pärn tutvustasid Tooma kontori ümber kasvavaid puid. Asjatundjate abiga said ruttu selgeks mõned olulised asjad. Näiteks nulul ja kuusel saab vahet teha nii, et nulu okkal on allpool kaks õhulõhe riba. Siberi nulul on ka okkad hästi sassis. Kui kuuse koor jääb pealt korbaliseks, siis nulu tüvi on vastupidi üsna sile. Nulu okkad on pehmed, kuuse omad aga torkivad.
Saar kaitseb elumaja
Harilik jalakas ja künnapuu on ühe perekonna liigid, õitsevad enne lehtimist. Vahet saab neil teha nii, et jalaka lehel on n-ö jalad all ning käega katsudes on see ka karedam kui künnapuu leht.
Toomal kasvab Linajärve lähedal ka suur künnapuu. Neid puid on Eestisse üsna vähe alles jäänud ja nad armastavad kasvada eelkõige madalamates ja viljakamates kohtades jõe ääres. Nii jalaka kui ka künnapuu puit on kõva ning seda on inimene osanud aegade algusest ära kasutada. Künnapuud nimetatakse ka loogapuuks, sest varem tehti künnapuust hobustele lookasid.
Vanad eestlased armastasid öelda, et iga kodu juures peab olema saar, sest suvel said loomad selle all varju. Saar on sügava juurega ning tõmbab väga hästi välku ligi, nii kaitseb see puu ka elumaja pikselöögi eest.
Et teada saada, kui kõrged või jämedad ning vanad on puud, on vaja erinevad mõõteriistu. Peetril olid kaasas tänapäeva metsameeste kasutuses olevad kõrgusemõõtja, juurdekasvupuur ja klupp. Puid mõõdetakse lihtsa geomeetria abil ehk siis kasutades sarnaste kolmnurkade meetodit. Suunto kõrgusemõõtjal on skaalad ning mõõtja peab vaid minema teatud kaugusele puust ning kõrgusemõõtja lugemi abil saabki puu kõrguse teada. Kauguse puust saab mõõta mõõdulindiga. Et metsamees mitu korda kõndima ei peaks, selleks pannakse lint puu külge ja pärast tõmmatakse sealt lahti.
Puu vanuse teadasaamiseks kasutatakse juurdekasvupuuri. Puuriga võetakse välja risti puud kuni puu südamikuni üks puursüdamik. Üks vegetatsiooniperiood annab puurimisel ühe aastarõnga ning kui puurisüdamikul aastarõngad kokku lugeda, on käes puu vanus.
Puu jämeduse mõõtmiseks kasutavad metsamehed kolme haaraga joonlauda, mida kutsutakse klupiks. Puu jämedust mõõdetakse metsas tavaliselt 1,3 meetri kõrguselt. Metsamehed nimetavad seda rinnakõrguseks ja nii on hiljem saadud jämeduse mõõdu abil lihtne leida kogu puutüve mahtu. .
Lõhna järgi on puuklotsidest võimalik ära tunda ainult ühte puud ja see on kadakas. Ainus ilma vaiguta okaspuu Eestis on jugapuu, seda puu kasvab peamiselt Lääne-Eestis ja saartel.
Tooma maja ees kasvava siberi nulu kõrguseks sai mõõtmise tulemusel kirja 23 meetrit. Tee ääres kasvavad kuused on veidi lühemad, nende pikkus jääb 20 meetri kanti. Peeter Pärna sõnul tundub üksik puu alati kõrgem, kuid kui puud on koos, siis nad enam nii kõrged ei paista.
Tooma kontori ees kasvavad elupuud on hea tervise juures ning päris küpses eas. Elupuule on lihtne anda soovitud vormi, kui neid pügada.
Hobukastanid aga hakkavad kohe õitsema ning nende õitest saab teha leotist, millel on põletikuvastane toime ehk kui seda valutavale kohale panna, siis see paraneb. Seda teadsid meie esivanemad ja kasutasid kastaniõite leotist valuvaigistava kompressina.
Palju rõõmu kalapüügist
Lapsed kibelesid puude juurest hoopis Linajärve äärde, kus Keskkonnainspektsiooni Jõgevamaa büroo inspektor Jarko Jaadla oli kalapüügivõistluseks valmis pannud käsiõnged. Jarko ütles, et meie lastel on tõsiselt vedanud. Näiteks Hiinas võivad kala püüda ainult tähtsad tegelased. Eestis aga tohivad kõik kuni 16aastased püüda kala lihtkäsiõngega ja neil ei pea ka kalastaja kaarti olema, st nad ei pea püügi eest raha maksma.
Et kalapüügiks puruvanakesi varuda, läks Jarko neid otsima Pedja jõe äärde. Kivi alt leidis ta väikesed vähid. Need tõi ta kaasa ja näitas lastele. Veel said lapsed teada, et veelutikas ei haise nagu tavaline lutikas, aga muidu on ta üsna lutika moodi. Jarkol olid kaasas kirpvähid. Nendest loomadest söövad forellid ja lõhed end punaseks. Punaseks teevad need tegelikult karotinoidid. Kirpvähid on väga hea sööt ahvenale ja särjele, teadis Jarko rääkida.
Puruvanasid armastavad kalad samuti. Jarko leitud puruvanad olid veel kookonis, kuid varsti hakkavad nad nukkuma ehk tiibu selga kasvatama ja veest hoopis lendu tõusma.
Veel olid Jarkol kaasa võetud kiili vastsed, mida on samuti hea kaladele söödaks kasutada. Vee põhjas on väga palju huvitavaid loomi, millest me paraku kuigi palju ei tea.
Kui kõik soovijad olid õnge saanud, viskasid lapsed need järve ja hakkasid ootama, millal kala näkkaks. Natuke juhtus ka äpardusi, üks konks jäi ühe osaleja pükstesse kinni. Kuid lahkete kaaslaste abiga saadi konks kätte ja püksidki jäid terveks. Paljud lapsed püüdsid üldse elus esimest korda kala ning nende jaoks oli see tõeline elamus. Lõpuni pidas võistlusel vastu Anett, temal läks küll kolm korda kala õnge otsast ära. Kõige noorem osaleja oli Liise. Prügi käitlemise filmi võitis Kevin.
Kolmanda koha pälvis Nikita, kes püüdis Linajärvest välja seitsme sentimeetri pikkuse särje. Teiseks tuli Anton, tema püüdis välja 19 sentimeetri pikkuse särje. Kalapüügivõistluse võitis nelja särjega (kogupikkus 64 sentimeetrit) Arti.
Püütud kalad lasid lapsed järve tagasi, et need suuremaks kasvaksid.
Auhindadeks kogupere päeval olid seljakotid, kalamehe taskukalender, päästevest, termos ning huvitavad raamatud. Korraldajad loodavad, et jagatud auhinnad aitavad nende saajatel nii looduses liikuda kui ka loodust tundma õppida.
Rabaretkelt uusi teadmisi
Vahepeal jõudsid tublimad ja kiiremad toas Riin Laasiku juhendamisel rabamaastiku puzzle tükkidest kokku panna. Soovijatel oli võimalik värvida paberil ka rabataimi. Et õues oli ilus ilm, püsis tubaste tegevuste juures väga vähe lapsi. Kõige kiiremini pani puzzle kokku ja sai auhinna Kadri. Kõige visama lauamängu mängija auhinna pälvis üks nooremaid osalejaid Liise. Kõige tublim lauamängu mängijate seltskond oli Maimu sõpruskond.
Päeva jätkasid huvilised rabaretkega. Endla looduskaitseala keskuse juures tutvustas RMK loodusvaht Viljar Purgel Tooma küla ajalugu ning jagas infot sealkandis toimetanud suurmeestest ning nende huviobjektist- soost. Peale seda jaguneti kaheks rühmaks. Mõlemad rühmad said uudistada raba, liikuda laudteel üle laugaste, käia Männikjärve ääres asuvat õõtsikut vaatamas ning nautida kevadise salumetsa õiterohkust. Sinililled ja ülased olid küll juba ära õitsenud ja piibelehed polnud veel õitsema hakanud, kuid lehtedest tundsid need kõik ära. Et salumetsas on suvel üsna pime, õitsebki enamik taimi juba kevadel. Tutvustati ka salumetsa linde. Metsvindi ja väikse lehelinnu laulu oli üsna lihtne ära tunda. Kaugemal kukkus kägu. Peeter tundis ära ka käosulase. Veel saadi teada, et kui kask väga vanaks jääb, muutub tema tüvi suisa mustaks. Musta tüvega kaske nähti ka Männikjärve lähedal.
Viljar vaatles teise rühmaga lausa luubiga, milline näeb välja nii pikalehine kui ka ümaralehine putuktoiduline huulhein. Männikjärve ääres said retkelised kuulda häälekat konnade pulmakontserti.
Linde rabas peale linavästriku ja sookiuru ei märgatud ega kuuldud. Ühe rühma ees liikus aga laudrajal arusisalik. Rästikut ei õnnestunud seekordsel rabaretkel kellelgi kohata. Ilus päiksepaisteline soe ilm soosis igati üritust.
Pakub lastele põnevust
ANDRES NIINEMÄE, pereportaal.eu
Jäin perepäevaga ülimalt rahule. Päev ürgses looduses – just sellist positiivset laengut ongi vaja hingele, mida ma urbaniseerunud linnainimesena peale pikka ja külma talve vajasin. Seda enam, et RMKl on niivõrd palju võimalusi ja huvitavaid vahendeid tuua inimesi looduse keskele ning pakkuda põnevaid tegevusi looduses.
Tegelikult tuli mul siira üllatusena see, et loodus ning kõik sellega seonduv pakub lastele nii suurt põnevust. Muidu arvuti taga istuv tütar näiteks tundis ootamatult suurt huvi lihtsa õngega kalapüügi vastu. Samamoodi elevust pakkus tema jaoks ka käegakatsutavalt luubiga rabas taimi uurida. Sest tõsi ta on, et silme all kärbest nosivat huulheina ei näe ju kusagil mujal kui looduses ja seda RMK retkejuhi põneva jutu saatel vaadates mõjub kindlasti kordades paremini, kui lihtsalt koolitunnis värvipilte vaadates.
Maaliline, lummav ja vaimset tasakaalu pakkuv miljöö
KATRIN NIINEMÄE
Sain kõige suurema elamuse silmailust ning miljööst, mis kaasnes ringkäikudel rabas ja metsas. Kõik need laudteed, mida mööda sai kõndida; vaatepildid, mida pakkusid rabas kasvavad kääbuspuud, älved, õõtsikud ja laukad; järve kohal askeldav laululuigepaar – niivõrd maaliline, lummav ja vaimset tasakaalu pakkuv.
i
HELVE LAASIK