Elektrooniline ajakirjandus võimaldab kergesti oma arvamust avaldada, küll kirjatükkide sisu, aga tihti, mulle tundub, kirjutaja isiku enda kohta. Ikka on keegi, kes teab rohkem ja paremini, kes tegelikult kirjutaja on, kas ta on kergemeelne, päris loll või ainult veidi metsa poole!
Ise olen küll asjast nii aru saanud, et kommenteerida võiks ikka ainult kirjatüki sisu ja sedagi, kui on karjuv vajadus; kui selles on midagi hoopis pea peale pööratud! Hea küll, eks vahel võib lisada mõne täienduse või väikese paranduse ka repliigi korras.
Põhireegel on heatahtlikkus, kommentaator ei peaks sappi ja viha “pritsima” ega ka sarkastilisi vihjeid andma kirjutaja suhtes. Kui kellelgi on midagi kirjatüki autori kohta öelda, mida ta kuidagi mainimata ei suuda jätta, siis on võimalus küsida toimetusest e-kirja aadress ja kirjutada konkreetselt isikule. Avalik ruum ei tohiks olla mingi “isikute vaheline vaidlus” teemal missugune keegi on või ei ole! See oleks teistele võimalikele lugejatele koormav ja mõttetu! Kui kellegi kirjutised ei meeldi, on alati võimalik neid mitte lugeda. Niisugust ajalehte, kus kõik kõike loevad ja kõik meeldib, pole ju olemas?
Meie oma planeedi ainukeste mõtestatud kõne viljelejatena oleme teadlikud sõna jõust; artikuleeritud kõne võimaldab täpselt edasi anda nüansse teise suhtes, solvata või ülistada, norida või mesijuttu ajada. Üldine reegel on ikka see, et omasugune paljundab omasugust, hea sõna teeb head ja halb sõna küll head ei tee. Positiivne ütlemine annab jõudu, ikka kutsutakse üles positiivselt mõtlema! Aga need, kes teises ainult halba näevad, ja põhiline, tahavad seda kõigile kuulutada, ei oska ju seda! Kuna oleme kõik erinevad, siis on “immuunsemaid” inimesi, aga ka “allergilisemaid” sõna tähenduse suhtes! Ettevaatlikkus sõna suhtes on asjakohane ja “sõnaline praht” on nagu muu prügi, tarbetu ja isegi kahjulik!
On prominente, kes on paljut oma elust “avalikustanud”, näiteks Kati Vatman. Paistab, et temast ka meelsasti loetakse; kindlasti ei kirjuta ta endast mitte selleks, et kõik talle korrutaksid, kui valesti ja rumalasti ta on elanud! Peab möönma, et tal on omapärane elamisstiil ja temas on palju töökust ja kohusetunnet. Mulle tundub, et tema sarjajad lihtsalt kadestavad neid tema iseloomujooni. Mitte et nad ka sel viisil elada sooviksid, aga need omadused sobiksid ju igasuguste eluviiside juurde! Pole vaja kirjanikule “silte külge kleepida”, ta on ise küll nii tark, et vahet teha, mis hästi, mis halvasti ja järeldustest ise õppida. Eks meil kõigil kesta säärane “elukestev” õppimine, ja pole vaja “haukuvat koertekarja” oma karavani kõrvale…
i
EHA NÕMM
