Euroopa Liit üritas teist korda üle oma varju hüpata. Esimene kord oli siis, kui valmistati ette suurejooneline põhiseaduslik lepe ja see kõrbes Prantsusmaa ja Hollandi referendumitel. Lissaboni reformilepe oli mõeldud palju tagasihoidlikumana, aga nüüd lasid iirlased selle oma rahvahääletusel allavett.
Väike lohutus on see, et seekord jõudsime meie selle Riigikogus enne ratifitseerida, kui iirlaste referendumi negatiivne tulemus selgus. Mäletatavasti läks eelmise leppega nii, et ratifitseerisime demonstratiivselt leppe, mis juba oli kahes liikmesriigis ebaõnnestunud. Mööngem, et teist korda nii talitada olnuks üsna ebamugav.
Rahvas ei mõista
Palju on räägitud sellest, et rahvahääletuste ebaõnnestumine ei peegelda päris hästi suhtumist leppesse, mille üle hääletatakse. Euroopa tulevikku kujundada üritanud lepped on liiga mahukad ja abstraktsed selleks, et olla referendumiküsimusena mõistetavad. Prantslaste “ei” oli omal ajal selgelt sisepoliitiliste pettumustega seotud, Euroopa põhiseaduse leppe referendum kujunes sisuliselt protestihääletuseks. Nüüd otsitakse ja ilmselt ka leitakse samu elemente Iirimaa referendumi ebaõnnestumises.
See kõik võib õige olla, aga sisulisemad küsimused on mujal. Kui rahva ette tuuakse küsimused, mille olemust rahvas ei adu, siis on mingi tõrge muudes otsustuslülides. Kui mõne organisatsiooni puhul muutub otsustusmehhanism põhiküsimuseks ja sisemise ülesehituse probleeme ei suudeta adekvaatselt lahendada, siis on see halb märk. Mõelgem, kui palju energiat pandi Euroopa Tuleviku Konvendile, põhiseaduslikule leppele ja nüüdsele Lissaboni leppele! Samal ajal on praktiline välispoliitika hambutu ja energiajulgeoleku poliitika olematu.
Tüüpiline lohutus Iiri referendumi puhul on see, et vaadake – see ju ongi ühendusesisene demokraatia. Mulle paistab siiski, et demokraatiat viljeldakse valel moel ja vales kohas või on tegemist hoopis pseudodemokraatiaga. Selle asemel, et latt jõukohasele kõrgusele seada ja järgmised probleemid lahendusjärjekorda rivistada, püütakse jonnakalt üle iseenda varju hüpata.
Võõrandumisvastased protestid
Pigemini on vale hoopis too Konvendil kultiveeritud põhiseaduslikkuse loogika, mis paisutab lepped ülemääraseiks ja laseb need siis mõnedel riikidel rahvahääletusele viia. Mis on prantslastel, hollandlastel või iirlastel sellega asja, kui nemad teavad, et neil on oma riik ja toimiv põhiseadus? Nad ei ole ju tagasi lükanud isegi mitte oma kuulumist Euroopa Liitu, vaid mingi arusaamatu „kammajaa”, mida neile lihtsalt selgitada ei suudetud.
Samal ajal on Euroopa Liit üles ehitanud ülisuure, kuid tihti vähetõhusa bürokraatia, millesse inimesed ei saa sekkuda. Ilmselt sellepärast võivadki niisugused hääletused kergesti muutuda võõrandumise vastu suunatud protestiaktsioonideks. Euroopa Komisjoni otsused on kaugel ja kõrgel ning paljud direktiivid on läinud ühtsuse otsimisega liiga kaugele, et mitte öelda jaburaks.
Meie jaoks on aga kõige olulisem Euroopa Liidu välispoliitiline toimekus ja südikus. Uue ebaõnnestumisega on liit kahjuks kahandanud nii autoriteeti kui enesekindlust. Selle taastamine on võimalik, aga kindlasti kulub selleks väärtuslikku aega.
ANDRES HERKEL,
Riigikogu liige, IRL
