Huvireis, piknik ja metsaistutus

Eile peeti üle Eesti suurt riigimetsa istutamise päeva, kus peategelasteks neli ja pool tuhat kooliõpilast ja õpetajat.

Ettevõtmise eesmärk oli lastele näidata, kuidas meie vabariigis metsa kasvatatakse, ning anda neile võimalus ka ise pisut tööd teha ehk puutaimekesi kasvama panna.

Poolepäevase vabaõhuürituse juurde kuulus ka õpperetk ja lõunasöök. Selline ühisaktsioon on aga tekitanud vastakaid tundeid praeguste koolilaste vanemates ja vanavanemates, nimelt just töökasvatuse seisukohalt. Kahtlemata on nii metsa kui seal töötavate inimeste töö tutvustamine, samuti kevadine loodusretk ja lõuna vabas õhus toredad asjad, aga tööle võiks sellest kolmest-neljast tunnist siiski lõviosa pühendada, õppepäevi ja matku jõuaks ju ehk korraldada mõni teine kord ja koolilaste vabast ajast.  Neid võiks toimuda soojemal aastaajal kohe üsna sageli, et rüblikud mõneks tunnikski arvutite tagant küürutamast ära saada.

On siis selleks, et lapsi ja noori loodusse viia, tarvis üleriigilist, täpselt samal kuupäeval ja kellaajal toimuvat kampaaniat, mis pealegi veel seotud rahvusvahelise metsa-aastaga?  Praegused kolme-neljakümnesed ja vanemad mäletavad oma kooliaegseid tööpäevi nii kartulipõllul kui metsalangil, kus alaealisele lubatud neli tundi ikka tõepoolest rassiti, õpetaja valvas pilk siidivendadel kukalt kõrvetamas. Ega müramine ja lõkke ääres istuminegi puhkepausidel olemata olnud, kuid peamine oli töö. Nüüd näitavad kunagised koolilapsed uhkusega oma järeltulijatele, et näe, selle metsatuka istutasin kord mina oma klassiga. Ja selliseid metsi on üle Eestimaa tõepoolest ikka kvartalite kaupa. Eilsest aktsioonistki jäid ju ka istutustandritele sildid, kus osalenud koolide nimed peal, aga…

Alles see oli, kui laste kaasalöömine kooliaia eest hoolitsemisel pea olematuks hääbus, kasvõi juba seepärast, et need aiad mitmel pool välja surid, õigemini suretati. Sest kusagil kabinetivaikuses hakkas paberivirnade vahel idanema mõte, et kooli aedniku koondamine annaks tohutu rahalise kokkuhoiu. Nüüd on liikvel jutud, et üldist suhtumist on muudetud ja need aiad võiksid ikka olla. Ning seal, kus need murusse kasvada lastud, peaks taastustöödega alustama. Kilplaste tegemisi selline asjaajamine küll meenutab, aga parem nii kui üldse mitte.

Tammsaare lause töö ja armastuse seosest on paraku kahetsusväärselt ära leierdatud, kas me aga alati selle lause tõelist iva mõistame või oma lastel mõista aitame?

i

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus