Kui meie fotograafiga Palamuse Kihelkonnakoolimuuseumi jõudsime, oli tund juba alanud. Meil paluti üleriided igaks juhuks kaasa võtta, sest osa tunnist pidi õues toimuma.
Klassi astudes saime muidugi köstri käest hilinemise eest pragada, aga hea, et hernestele põlvili ei pandud. Klassitoas arutas köster parajasti lapsepõlvepäevale tulnud Puurmani gümnaasiumi abiturientidega, mis rahvusest oli Kristjan Lible isa. Küll pakuti, et ukrainlane või venelane. Indiaanlane ega hiinlane ka ei olnud, vaid hoopis lätlane. Martti Vaht teadis. Vihje andis köster. Kui ta ütles, et see rahvus sai oma riigi pisut hiljem kui Eesti, tuli õige vastus päris kiiresti.
Tootsi taskus 12 asja
Raja Teele prototüübi eesnime teadis klassijuhataja Kaie Kallak. Joosep Tootsi tõenäoline prototüüp Voldemar Tootson oli lubanud Oskar Lutsule peksa anda, kui kuulis, et kirjanik on ta “Kevadesse” ulaka ja vembulembelise poisina sisse kirjutanud. Teele prototüüp Adele Pärtelpoeg oli noorem ja ei õppinud kihelkonnakoolis Oskar Lutsuga samal ajal. Pärast “Kevade” trükis ilmumist leidsid lugejad, et Adele Pärtelpoeg sarnaneb kõige rohkem Raja Teelega. Pärtelpoeg oli nõustunud, et kui inimesed tahtsid temas näha Raja Teelet, las siis olla.
Kelleks Adele saada tahtis, seda Meriliis Rumvolt ei teadnud. Küll teadis ta täpselt, kelleks ta ise saada tahaks. Pikapeale tuli abiturientidele meelde, et Arno tahtis õpetajaks saada ja Teele taluperenaiseks.
Järgmiseks andis köster Meriliisile näputöö, milleks oli kauni tikandi jätkamine ning sinna uute motiivide lisamine. Meriliis tikkis kaks ilusat hundinuia.
Martti Vaht pidi aga köstrile ette lugema kõik Tootsi pahandused. Ta sai nendega klassiõdede abiga kenasti hakkama.</span>
Hoopis raskem oli meenutada, mis Tootsil taskus olnud 12 asjast puudu oli. Tootsi taskute sisu äratundmisega Marttil küll probleeme polnud. Isegi lühtri raskuse hindas ta õigesti. Asju, mis noormees ära tundis, talle kahjuks kaasa ei antud ja ega tal oleks olnud neid kuhugi panna, sest tema taskud olid märksa väiksemad kui omal ajal Joosep Tootsil.
Kui Meriliisil hundinuiad valmis said, andsid noored vande. See käis nii, et Martti laskus vasakule põlvele ja võttis ahjuroobi kätte. Meriliis istus toolile ja võttis samuti roobist kinni.
Seejärel luges köster ette vande teksti, mida noored kordasid. Siis panid kõik tõotusega paberile käe alla. Ikka sule ja tindiga.
Vasakukäelistel oli sulega väga raske ümber käia, sest suled olid mõeldud kirjutamiseks paremakäelistele. Küllap sellepärast varem vasakukäelisust ei soositudki ja lausa sunniti lapsi parema käega kirjutama.
Tarvis ragulka käsitsemise tundi
Edasi tuli õues saunaaknale ragulkaga pihta saada. See ei olnud kerge ülesanne. Ainsana tuli sellega toime Martti Vaht ja sedagi n-ö maapõrkest. Teistel ei õnnestunud. Hiljem selgus, et poiss oli varemgi proovinud ragulkaga saunaakent tabada.
Köster juhendas, kuidas ragulkat õigesti käes hoida ja milline kivike valida. Keegi pakkus välja, et võiks teha eraldi tunni, kuidas ragulkat käsitseda.
Jõe äärde kahjuks veel ei saanud, sest maapind oli väga pehme. Abituriendid vaatasid veel muuseumis ringi, Meriliis proovis orelil “Rongisõitu” mängida. Seegi polnud lihtne ülesanne, sest orel pole klaver.
Koos köstriga tehti veel ühine pilt. Klassijuhataja Kaie Kallakul tuli meelde, et tema ülikooliaegne viimane loeng peeti samuti Palamusel.
Puurmani abituriendid on varem mitu korda Palamusel käinud, sest see on ju nii lähedal.
Signe Koorts ütles, et talle meeldisid seekord kõige rohkem ülesanded, mis abiturientidele anti.
Gerda Käärsoo jaoks oli kõige suuremaks elamuseks ragulka proovimine ja see, et Martti ikkagi aknale pihta sai.
i
HELVE LAASIK
