Täna näeb taas siin-seal leinalippe, mis meenutavad ühte neist kuupäevadest, mil meie inimesi kui kariloomi kodudest välja aeti. Ametlikult nimetati seda ettevõtmist “kodumaa kaugematesse piirkondadesse” saatmiseks, loomulikult polnud sihtpunkt ühelegi eestlasele mingi kodumaa, väljasaatmine tähendas aga paljudele kindlat surma. Vanadusest väetid ja mõnekuised sülelapsed surid juba teel, paljud andsid aga alla esimesele külma- ja näljatalvele sellel maal, kus põlisasukadki tänu “õnnelikule kolhoosikorrale” poolnäljas ja katmata. Tagasi tulid vaid need, kel tugevam vaimne ja füüsiline tervis ja kel juhtus õnne olema.
Mitte kunagi enam
Isegi need, kes füüsiliselt tagasi tulid, ei saanud aga enam kunagi vaimselt kodumaad tagasi. Ja mitte ainult sellepärast, et Eestigi enam endine ei olnud. Paljud kümme ja enam aastat võõra rahva seas elanud olid lisaks kodule kaotanud ka iseenda, vähemalt mitmeks aastaks, kuni taas sisse elada suudeti. Mõned Siberist tulnud on kinnitanud, et hoidsid seal oma kogukonda, kultuuri ja vaimu, ei suhelnud võõra rahvaga. Kui paljudel see aga tegelikult õnnestus? Lastel tuli ju venekeelsesse kooli minna. Kes suutis hoida sellist vastuvõtlikus eas inimtaime lisaks võõrale keelele ka võõraid kombeid omandamast, eestikeelse jutu vahele võõraid väljendeid kasutamast? Kui kodumaalt kaasavõetud riided viimseni kantud, tuli leppida võõrapäraste kehakatetega, sest ei saanud ju paljalt ringi kõndida. “Me kartsime õega toast välja tulla, kui Eestisse tagasi saime. Meil olid pikad püksid ja nende peal sitsikleidid, nagu me rongi pealt maha tulime, muid riideid meil esialgu polnud. Aga naabrilapsed hüüdsid meid venelasteks ja võõrastasid,” kurtis kunagi kooliõde, kel dokumentides sünnikohaks väga kauge krai ja oblast.
Täismees kohaneb vaevalisemalt
Veel traagilisem oli aga olukord täiskasvanutega, kes viidi siit oma parimas pereloomise eas. Oli suur vedamine, kui jäädi kokku rahvuskaaslastega, tutvuti-abielluti omavahel ja seati elu sisse nii, nagu meil kombeks. Kui aga satuti väga eraldi?
Pikkadel reisidel räägitakse vahel võõrale kaaslasele ära lood, mida tuttavate ringis kunagi südamelt puistata ei juleta: keegi ikka tunneb kedagi, kes jutu soovimatutesse kõrvadesse juhib. Päevi kestnud rongisõidul kuulsin aastate eest oma eakaaslase kurvavõitu perelugu.
Kui tema isa kodunt minema viidi, jäid kodumaale jutustaja ema ja aastane õde. Noorel naisel tuli hakkama saada kodu- ja kolhoositööga, ka mehele pakke järele saata ja kirjades moraalseks toeks olla. Kirjad on aga vaid kirjad, need liikusid aeglaselt ja tuhniti põhjalikult läbi. Ja kuigi 25+5 lõppes õnneks 11 aasta pärast, olid noored inimesed selle ajaga lahku kasvada jõudnud. Pärast Siberit jäädi küll kokku, kuid mõttelaadid ei saanudki enam klappima. Sest oma parimad aastad viletsuses veetnud mees ei suutnud kuidagi mõista, milleks on vaja nii kangesti püüda ja rügada, et kodu kenam välja näeks. Seal kaugel piisas inimestel ju õnneks palju vähemast… Milleks tapeedivahetus ja moodne riidekapp, kui seal piisas naelast palkseinas, kuhu riided riputada? Milleks lapsele igaks suveks uued kleidid, kui viletsais oludes õmmeldi kasvueas inimhakatistele mitmest vanast üks uuem ürp? Kõige suuremaid probleeme tekitas aga viin, mida täiskarsklasena kodunt läinud mees vajama ja tarvitama oli õppinud.
Kaugel viibinu jäi kaugeks
Tõsi, pikkamisi jõudis kodumaa kaugel olnule taas lähemale, aastasena maha jäänud tütar aga enam mitte. Sest teismelisele oli too kojujõudnu ju vaid võõras mees, kes segas ära nende turvalise ja harjunud elu emaga kahekesi. Mis sest, et ema õhutas teda järjekindlalt isale kirjutama ja joonistama, rääkis, kui lahedam ja kergem saab elu olema siis, kui isa koju tuleb. Ema oli nüüd, kui isa kodus, palju närvilisem ja hõivatum. Kogu tema tähelepanu ei olnud enam tütre päralt. Pealegi hakkas ema peagi ootama titte, kellest suur õde kah just vaimustuses polnud. “Mind, pärast Siberit sündinut, hoidis isa muidugi rohkem, sest minu kasvamist ta nägi. Ja kuigi viinalembene ja vahel äkiline, oli ta ikkagi minu isa, kellega igale poole kaasa kippusin. Aga ma tundsin kogu lapsepõlve, et meie kodus pole kõik nii, nagu teistel. Riiud olid sagedased, hubased üksteisemõistmise hetked aga haruldased. Kadestasin salaja oma koolikaaslaste kodusid, mis alati turvalised ja rahulikud tundusid.
Alles nüüd, kui oma lapsed suured, vanemad aga ammu mulla all, olen arusaamisele jõudnud: ei unistanud mu noored vanemad sellisest elust ja saatusest, aga neil ei olnud valikut. Nende nooruse ja pereõnne rikkus võõras võim,” lõpetas mu reisikaaslane oma loo.
See siin oli vaid üksainuke näide ühe pere traagikast. Sellised tuhanded nukrad elulood põhjustas võõra suurriigi iha võimalikult palju maid ja rahvaid oma kontrolli alla saada, ühtmoodi mõtlema panna, orjastada. Ja selle saavutamiseks tehti teoks genotsiid, mis ei jätnud puutumata ainsatki eesti peret, keda üht-, keda teistpidi. Lisaks füüsilisele tervisele jätsid paljud külmale maale ka oma elurõõmu ja -õnne.
KAIE NÕLVAK
