Eesti rahvastiku vananemine mõjutab oluliselt nii majandust, haridust, tervist, tööhõivet kui ka üldisemalt sotsiaalpoliitika valdkondi, ent olulisem kui muutused üksikutes valdkondades on ühiskonna kui terviku kohanemine vananeva elanikkonnaga.
Vananeb kogu maailma rahvastik ning seda võib vaadelda kui ühte peamist protsessi innovatsiooni survestajana. See seab olulised väljakutsed ka Eesti ühiskonnale, mis peab kohanduma muutustega väga erinevates valdkondades nagu pension, tervis, elamud, maksud, transport, info, regionaalprobleemid, sotsiaalteenused, sotsiaalne kaitse jms. Väga oluline on seejuures mõju majandusele – pikenenud eluiga võiks kaasa tuua ka töövõime kasvu.
Inimestel on võimalik vanemas eas uusi oskusi omandada ja kasvava haridustaseme juures neid oskusi ka uutes valdkondades rakendada. Iseküsimus, kas Eesti majandusarengu suunajad ning ühiskond tervikuna seda veel lisaväärtusena oskavad näha.
Eelmisel aastal käivitati Eestis rahvusvaheline vanemaealiste uuring SHARE, kus küsitletakse enam kui kuut tuhandet 50-aastast ja vanemat inimest, kes esindavad ligi poolemiljonilist rahvastikurühma. Uuring võimaldab meil jälgida, kuidas areneb rahvastiku töövõimekus ja tervis, mis aitavad kaasa vanemaealiste oluliselt suuremale ning pikemaajalisemale kaasamisele aktiivses elus. Selle uuringu kaudu saame järgmistel aastate jooksul ka vastuse, kuivõrd on Eesti majandusstruktuur arvestanud antud arengutrendiga ning millised majandusstruktuurid selle teadmisega ka kohanduvad.
Rahvastiku vananemisega tekib uut laadi tööjõud – kogemustega, tasakaalukas, lojaalne, kes on vähem huvitatud võistlemisest.
Samas tõstatab vanemaealiste kasutamine tööjõuna küsimuse, kust leida tasakaal otsese tööjõukulu ja suurenevate kaudsete tööjõukulude vahel, sest vanemad töötajad vajavad ümberõpet ja töökoha kohandamist.
Et elanikkonna haridustase kasvab pidevalt, asuvad vanemaealistele sobivad rakendusalad pigem viiendas sektoris (tervishoid, haridus, teadus, loomemajandus), teatud määral ka neljandas sektoris (transport, kaubandus, kommunikatsioon, finantsvaldkond ja valitsemine), kuid vähenevad oluliselt primaar- ja sekundaarsektoris.
Rahvastiku vananemises kui protsessis pole otseselt midagi uut. See on sündimuse ning suremuse languse üks peamisi tulemusi ja need protsessid said Euroopa riikides alguse enam kui 150 aastat tagasi. Kui seda 150-aastast rahvastikuprotsesside kulgu saab arvude najal hästi jälgida Rootsi näitel, siis Eesti puhul on taolise pika andmerea tekkeks veel pikk tee käia. Ometi annab Rootsi kuninga akt rahvastikuandmete jäädvustamiseks 1686. aastast aluse loota, et kunagi saame ka Eesti kohta samalaadsed andmed esitatud. Siis ei oleks Eesti rahvastiku vananemise kui protsessi kiirenemine tulnud teatud perioodidel üllatusena, sest see on tekkinud ja jälgitav olnud ju juba kümnendeid.
i
Eesti vananeb
* Esimesest Eesti rahvaloendusest möödunud 130 aasta jooksul on 65-aastaste ja vanemate elanike arv Eestis kasvanud neli korda, eriti kiire kasv on toimunud viimase 20 aasta jooksul, viimane peamiselt rändelise rahvastiku toel.
* Viimase 40 aasta jooksul on kahekordistunud 85+ elanike osakaal, viimaste aastate juurdekasv on üle kuue protsendi aastas
* Täna sündinud eestlastest elavad rohkem kui pooled vanemaks kui 80 aastat.
* Eestlaste keskmine vanus on 130 aasta jooksul kasvanud üle 16 aasta (23,5 =>39,5).
Luule Sakkeus pidas ettekande “Rahvastiku vananemine” konverentsil “Kas Eesti rahvas jääb püsima?”
i
LUULE SAKKEUS, Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi direktor
