Kuidas teile meeldiks alustada päeva lodjatekile laotatud lambanahal kuuma kohvi rüübates, ümberringi laiuvat üleujutatud Emajõe luhta imetledes ja lindude askeldamist jälgides? Kõlab ahvatlevalt? Omaenda nädalataguse kogemuse najal julgen kinnitada — see ongi väga lahe!
Kui lodi Jõmmu kella poole seitsme ajal hommikul Kärevere vana silla juurest otsad annab ja Võrtsjärve suunas liikuma hakkab, on päike alles nii madalal, et selle valgus joonistab kõik silmaga haaratavad objektid reljeefselt välja. Keskpäeval sellist pilti ei näe: siis on kõik lamedam, justkui teleriekraanil. Ka linde siis nii palju ei näeks. Nüüd juhib loodusgiid Aire aga mõneteistliikmelise lodjareisiseltskonna tähelepanu eestpoolt kostvale piibitamisele, mida mina esiotsa mõne lodjatrümmis asuva elektroonilise mõõteriista helisignaaliks pidasin, aga mis tegelikult laululuikede suust tuleb. Näeme neid peatselt eemal lendamas. Veel osutab Aire eemal jääserval kükitavale mustale kogule, see on merikotkas.
“Kotkastel on praegu pidu,” ütleb Aire. “Lume alt sulab raipeid välja ja tänavusel raskel talvel sai loomi hukka omajagu.”
Ilm on tuuletu ning kui lodi aeglaselt ja peaaegu hääletult mööda peegelsiledat veepinda liigub, loob see tekil istujale unenäolise tunde, nagu hõljuksid vee kohal. Meie ümber laiuvat vetevälja — üleujutatud Emajõe luhta — nimetab Aire üheks Eesti suuremaks ajutiseks veekoguks: Siit kuni Võrtsjärveni on üle ujutatud umbes tuhat hektarit.
“Emajõe igakevadistel võimsatel üleujutustel on lihtne põhjus: sajakilomeetrise pikkuse juures on jõe lang ainult 3,6 meetrit, mistõttu Võrtsjärvest ning Põltsamaa ja Pedja jõest tulev rohke vesi ei jõua ära voolata, vaid valgub laiali luhtadele,” ütleb Aire ja viib meid mõtterännakule aastakümnete tagusesse aega, mil taluinimesed Tartu tagantki suvel Emajõe luhtadel heina tegemas käisid ning ametisse seatud luhavahid jälgisid, et nad seda ainult endale kättemõõdetud tükilt teeksid.
Jõeäärne Ihamaakingu talugi, mille hooned meile lodjatekilt kätte paistavad, on põline luhavahi elukoht. Suvel tehti kõrged kuhjalavad ja ära veeti hein alles talvel, kui luhtadele saaniga ligi pääses. Emajõe luhaheina söönud peale kodumaiste punikute-kirjakute isegi Tsaari-Venemaa armee ratsahobused.
Lindude ja kalade paradiis
Nüüdki niidab looduskaitseühing Kotkas luhtade unikaalse loodusliku koosluse säilitamiseks heina umbes 400 hektarilt, ent otstarbekat kasutust sellele alles otsitakse. Niitma minnakse ju alles siis, kui linnud luhal pesitsemise lõpetanud, loomatoiduna on hein selleks ajaks aga suure osa oma väärtusest kaotanud. Kaudselt aitavad luhaheina probleemile lahenduse otsimisele kaasa ka needsamad Emajõe Lodjaseltsi korraldatavad suurveesõidud: nendega teenitud tulu kasutab selts Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetatava projekti “Luhaheina parvetamistehnoloogia väljatöötamine” omaosaluse katteks.
Emajõe luhad ongi lindude ja kalade paradiis. Siin on üks ligipääsetavamaid rohunepi mängupaiku ning selle tagasihoidliku triibulise linnukese pärast ei pea paljuks maailma teisest otsast kohale sõita isegi Jaapani linnuhuvilised. Luhad on ka Peipsi latika “lastetuba”: latikas tuleb kevadel mööda jõge siia kudema.
“Vanasti olid luhavahid üksiti kalamehed ja kevadel andis “rätiga raadio” neile teada, kui kaua neil veel aega on metsas puid teha ning millal on aeg jõele latikasaagi järele minna,” ütleb Aire ning jutustab meile, kuidas kala paremaks võrkusaamiseks pajudest mõrdaedu istutati ning kuidas öösiti tulusel käidi: kalad meelitati paadininas tulepannil süüdatud lõkke valgusega kohale ning püüti siis ahinguga kinni. Tänapäeval on kalapüük kudemisajal keelatud, ent muul ajal tegutseb siin mitu kutselist kalurit: kalapüük on ju selle kandi elulaadi traditsiooniline osa.
Kadunud jõgi
Ühtäkki algab lodjatekil mõõdukalt ärev askeldamine: junga Joonatan võtab pika lati, pistab selle vette, tõmbab välja ja annab kapten Priidule teada, kuipalju kiilu all veel vaba vett on. Protsessi korratakse mõne aja pärast.
“Kas me kaotasime jõe ära?“ pärib Aire lõbusa irooniaga ja lisab meeste umbmäärase mühatamise peale: “Ikka juhtub.”
Väike kursist kõrvalekaldumine on vaatamata
“Karilesõitmise ohust saad ruttu aru, aga libedale jääle sõidad siuhti! terve kerega peale ja alles siis saad aru, et jama käes on,” ütleb Priit.
Seekord pääseme siiski “terve nahaga” tulema, ent peatselt asumegi tagasiteele. Teeme veel väikese “auringi” Kärevere sildadest Tartu poole. Arhailise pontsaka lodja tekilt uuel sillal kihutavaid furgoonautosid, maastureid, liinibusse ja limusiine jälgides tekib mul, mõneks ajaks argipäeva oravarattalt maha astunul, tunne, nagu kulgeks risti jõge üks ja piki jõge hoopis teine ajatelg ning nagu toimuks silla juures mingi müstiline kultuuride kohtumine. Ilmselt tajuvad meid ja lotja nähes midagi sarnast ka autojuhid: äratundmishetkel annab nii mõnigi neist sõbralikult signaali.
Kui randume, ütleb kapten Priit, et suurveesõite teevad nad lodjaga teist kevadet. Tänavu broneeriti enamik neist nii kiiresti täis, et lodjaseltsil tuli oma ajakavas lisareiside jaoks ruumi otsima hakata. Lisaks varahommikustele retkedele tehakse keskpäevaseid ja õhtusi ning isegi hilisõhtusi: siis saab lodjatekilt tähti imetleda. Eilse seisuga oli kodulehe www.lodi.ee andmetel mõnedele retkedele mõningaid kohti veel pakkuda. Sõidud kestavad tuleva neljapäevani.
Tänavuseks aastaks on lodjaseltsil põnevad plaanid: Peipsi ääres, arvatavasti Kolkjas tahetakse juunis korraldada paadiehituslaager. KIKi toetusel on aga plaanis viia õpilasi sõitma kuue maakonna sisevetele. Laiemalt liikuma pääsemiseks tuleb aga kõigepealt oodata suurvee alanemist: Kärevere sildade alt pääseb lodi küll praegugi läbi (tõsi, lodjatekil istujad peavad silla alt läbi sõites külili laskuma), ent Tartu sildade alt mitte.
Lõpetuseks niipalju, et Kapten Priidul, loodusgiid Airel ja junga Joonatanil on ka perekonnanimed: Priit on Jagomägi, Aire on Orula ja Joonatan on Kaivo.
i
RIINA MÄGI
