Tänavu tähistavad Jõgevamaa kolme piirkonna kultuurikeskused oma 50 aasta juubelit. Põltsamaal peavad kultuuritöötajad ning kultuurilembesed inimesed sünnipäevapidu just täna.
Mitu aastakümmet Põltsamaa kultuurimaja direktori ametis töötanud Sirje Tuula sõnul tegutses kultuurimaja enne uue hoone valmimist praeguses raamatukoguhoones. Raamatukogu asus siis omakorda endises linna tuletõrjemajas. Nii kultuurimajal kui raamatukogul nappis ruumi tegutsemiseks. Kultuurimaja ringid tegutsesid tollal nii koolimaja kui kino ruumides, samuti tuletõrjemaja saalis.
1957. aastal leiti, et ainuõige lahendus oleks ehitada linna oma kultuurimaja. Tegelikult mõisteti, et kultuurimaja ehitamisega lahendatakse kaks probleemi korraga, sest kui raamatukogu saab ümber kolida kultuurimaja ruumidesse, jätkub ruumi mõlemale kultuuriasutusele. Samal aastal alustatigi Põltsamaale uue kultuurimaja ehitamist.
Tollel ajal oli praeguse Jõgevamaa piires teatavasti kolm eraldi rajooni – Jõgeva, Põltsamaa ja Mustvee. Läks nii, et kõigis kolmes rajoonis hakati ehitama kultuurimajasid täpselt sama projekti järgi ja kõik need kolm hoonet valmisid samal aastal. Põltsamaa kultuurimaja tellijaks oli tollase Põltsamaa rajooni kultuuriosakond, ehitustööd tegi Paide Ehitusvalitsuse teine kolonn ning rahastajaks oli kultuuriministeerium. Väga suurt rolli Põltsamaa kultuurimaja saamisloos mängis Põltsamaa rajooni kultuuriosakonna juhataja Ellen Olde. Kogu maja sai tänu Olde agarale tegutsemisele eriprojektide järgi valmistatud sisustuse.
Kultuurimajal oma peeglisaal
Sirje Tuula sõnul hoidsid kultuurimajas tegutsenud inimesed hoonet ja selle sisustust. Lavakardinaidki hoiti nii hoolega, et need pidasid vastu kultuurimaja avamisest 1961. aastal kuni maja põhjaliku renoveerimiseni 1999. aastal. Samas oli probleemiks maja küttesüsteem ja Sirje Tuula sõnul said inimesed päris palju külmetada.
Kultuurimaja rahva suureks unistuseks oli ka hoone kahte tiiba ühendava galerii ehitamine. Kui esinejatel oli tarvis minna kultuurimaja fassaadi poolsest tiivast saali taga asuvasse hoone tiiba, siis tuli seda teha läbi saali või hoopis väljastpoolt maja — ka vihma, lumehangede või krõbeda külmaga.
Kultuurimaja kunstilise juhi Vilve Pihti sõnul oli hilisema remonditöö eel kultuurmaja rahva sooviks, et maja saaks kaks saali, millest üks oleks olnud tantsusaal ja teine, suurem, mitmesuguste koosviibimiste ning pidude korraldamiseks. Vilve Pihti sõnul oleks lisasaali ehitamine hoone üldisest pildist välja läinud. “Kahe saali ehitamist piirasid ka materiaalsed võimalused,” lisas Sirje Tuula.
“Juba nõukogude ajal oli meil idee müürida saali aknad ühelt poolt kinni, et maja natuke soojem oleks. Kuid sellel ajal ei võetud niisugust mõtet kuuldagi,” rääkis kultuurikeskuse rahvakultuurispetsialist Tiina Rohtväli. Renoveerimistööde käigus kultuurimaja oma katlamaja likvideeriti ning hoone ühendati linna tsentraalse katlamajaga. Selle arvelt saadi ruume juurde ning nüüd on majas olemas oma peeglisaalgi.
Kultuurielu ühe katuse alla
“Põltsamaa on olnud ajast aega piirkonna kultuurikeskuseks,” kinnitas Sirje Tuula. “Kultuurimaja valmides said erinevates paikades harjutanud isetegevusringid ühe katuse alla. Põltsamaal tegutsesid koorid, samuti rahvatantsu- ja näiteringid juba Teise maailmasõja ajast. Põltsamaal tehti siis operettigi. Hiljem lisandusid isetegevusringidele käsitööringid, mis olid samuti juba enne uue maja valmimist olemas. Kudumisring, millele vajalikud kangasteljed kultuurimajja üles said, tähistab paralleelselt kultuurikeskusega samuti 50 aasta juubelit.</p>
“Selle maja valmimise järel muutus kogu kohalik kultuurielu kompaktsemaks,” sõnas Sirje Tuula.
Rahvakultuurispetsialist Tiina Rohtvälja sõnul käis kultuurikeskuse väiksemates ruumides vilgas elu. Saalis harjutasid peamiselt suured koorid ja puhkpilliorkester. Sirje Tuula arvates on Põltsamaa kultuurimajal selles mõttes hästi läinud, et siin on pikki aastaid tegutsenud samad inimesed. Kohe maja avamisest alates asus sinna tööle põltsamaalastele hästi tuntud mees Feliks Leemet, kes oli alguses direktor, kuid hiljem töötas pikka aega instruktorina.
“Feliks oli meie jaoks hinnatud mees majas. Kogu helitehnika ja remonditöödega seonduv oli ikka tema õlgadel,” meenutas Sirje Tuula. Lisaks direktorile ja instruktorile kuulusid maja personali hulka veel kunstiline juht, kaks kütjat ja kaks koristajat. Hiljem, 1968. aastal loodi igasse piirkonda juurde metoodiku ametikoht. Metoodiku ülesandeks oligi koordineerida piirkondlikku kultuuritööd.
Tollase metoodiku Tiina Rohtvälja sõnul tegid nad väga tihedat koostööd ümberkaudsete maakultuurimajadega. Vahel astusid maakultuurimajade inimesed ikka piirkondlikust kultuurimajast läbi, et omavahelise koostöö üle mõtteid vahetada. Vilve Pihti sõnul toimib selline koostöö praegugi. Iseasi, kui palju veel maakultuurimaju alles on. Eskus näiteks kultuurimaja enam pole.
Põltsamaa võlus eemalt tulnud kultuuriinimesi
“Kõik, kes me siin majas töötasime, olime saanud hariduse omaaegsest Viljandi Kultuurharidustöö Koolist,” rääkis Põltsamaa kultuurimaja kauaaegne direktor.
Sirje Tuula lisas, et on huvitav märkida, et kõik kultuurimajas töötanud ja praegugi töötavad inimesed on Põltsamaale mujalt sisse rännanud. Tema ise tuli Põltsamaale Pärnust, Senta Bergmann Lihulast, Tiina Rohtväli Rakverest. “Küllap Põltsamaal midagi erilist pidi olema, et meid vastu võeti ja et me siia nii pikaks ajaks pidama jäime,” nentis ta. Nii Sirje Tuula, Senta Bergmann kui Tiina Rohtväli sooritasid oma praktikagi siinsamas.
Mõistagi käisid Põltsamaal sageli esinemas ka külalised ja seegi oli siis ikka kultuurimaja inimeste korraldada. Sirje Tuulale on enam meelde jäänud mustanahaliste tantsijate esinemine Põltsamaa laululaval 1964. aastal. Tollel ajal tähendasid mustanahalised siinsete inimeste jaoks midagi väga erilist, mistõttu nende esinemist sõideti Põltsamaale vaatama Eesti erinevatest nurkadest ja isegi Petserist. Eelnevalt saadeti külaliste riideid triikima meie rahvatantsunaised. Kui külaliste riided kastidest välja võeti, ei osanud rahvatantsijad nende põhiliselt õlgedest valmistatud kehakatetega midagi peale hakata.
Esinejaid tuli Põltsamaale üle tollase Nõukogude Liidu. “Siin käis esinejaid Ukrainast, Kirgiisiast, Turkmeeniast ja mujalt,” meenutas Tuula.
Tuule sai tiibadesse noorteklubi
Kõige staažikamate kultuurimaja töötajatega liitus 1980. aastal Vilve Piht, kes suunati alguses tööle Lillevere kolhoosi, kus asus juhtima kultuurimaja sealset filiaali. Hiljem sai ka temastki kultuurimaja töötaja. Vilve Pihti sõnul tegutses siis Põltsamaal noorteklubi Põnko, mille ellukutsumise juures ta ise oli. See klubi oli justkui väiksem vend Ants Paju loodud noorteklubile Hekto, mida tunti tol ajal kogu Eestis.
Sirje Tuula mäletab, et kultuurimajas käis tollal ka väga palju kõikvõimalikke kontrolle — alates oma linna ametnikest kuni liidu tasemel revidentideni. Kord tuli kaugelt ja kõrgelt saabunud kontrollidele aru anda, miks tegutseb Põltsamaa kultuurimajas bridžiklubi. Siis peeti ju kaardimänge keelatud hasartmängudeks.
“Kui me neile tähtsatele kontrollijatele suutsime selgeks teha, et tänu bridžile suutsime oma majja tuua ka meesterahvad, siis lahkusime lõpuks suurte sõpradena,” meenutas kultuurikeskuse endine juht.
Remontimata majas polnud jätkata võimalik
Eesti taasiseseisvumise järel kujunes välja olukord, kus kultuurikeskus oli senisel kujul oma aja ära elanud ja vajas tõsisemat remonti. Kultuurirahvale tuli appi endine Põltsamaa linnapea ja praegune linnavolikogu esimees Margi Ein, kelle eestvedamisel hakati otsima võimalusi hoone põhjalikuks renoveerimiseks.
Enne Margi Eini linnapeaametisse jõudmist leidus aga igasuguseid tegelasi. Mõned neist arvasid, et kultuurimaja enam endisel kujul tarvis polegi ja et sinna võiks osaliselt kasvõi kaubalao tekitada. Just suuresti tänu Margi Eini eestvedamisele remonditi kultuurimaja siiski ära. Remont tehti ära ühe aastaga, alustati 1999. aasta kevadel ning sama aasta detsembris peeti seal juba maavanem Margus Oro aastalõpuvastuvõtt. Nüüd saadi ka galerii, mis oli kultuurimaja rahva ammune unistus. “Ühest otsast pühkisime alles remonditööde järgset tolmu ja teisest otsast katsime šampuselauda,” meenutas Vilve Piht Põltsamaa kultuurimaja remondijärgset pidulikku avamist.
Põltsamaa kultuurikeskuse praeguse direktori Irja Targama sõnul on kultuuritöös äärmiselt tähtis hoida järjepidevust. Seetõttu peab ta väga oluliseks, et samad inimesed siin pikki aastaid on töötanud. Kümme aastat Põltsamaa kultuurikeskust juhtinud Targama märkis, et Põltsamaa on väga rikkaliku kultuurilooga paik ning kultuurikeskusel on kultuuritraditsioonide hoidja ja edasikandjana oluline roll täita.
Saal taas rahvast tulvil
Põltsamaa kultuurimajas käis kuuekümnendatel palju külalisi, sest siinset lava peeti tolle aja kohta väga moodsa tehnilise lahendusega esinemispaigaks. Samuti oli saal selle aja kohta üsna suur.
“Kui Põltsamaale tulid esinema filharmoonia orkestrandid, anti vahel kontserte lausa kolmel päeval järjest. Ikka puupüsti täis saalile,” jutustas endine kultuurikeskuse juht. “Teatrietendustele sõidutati inimesi bussitäite kaupa ümbruskonna maapiirkondadest. Teatritükidki läksid ikka viimase võimaluseni rahvast täis saalile. Sellist tunglemist kultuurimajas enam tänapäeval naljalt ei näe,” täiendas Sirje Tuula mõtet Vilve Piht.
Sirje Tuula sõnul tuli neil Aidu rahvale igaks etenduseks ja kontserdiks broneerida saalis 20 kohta. Puurmani rahvas sõitis alati kohale kahe bussitäiega. Nüüd võib Põltsamaa kultuurikeskuse rahva sõnul sellistest saalitäitest ainult unistada. Siiski ühe erandiga. Nimelt toimub just täna Põltsamaa kultuurikeskuses suurejooneline juubeliüritus, kuhu on kutsutud nii palju külalisi ja kuhu koguneb sedavõrd palju kohalikke isetegevuslasi, et seekord jääb saalis kohti napiks. Just nii, nagu oli aastate eest.
i
TOOMAS REINPÕLD
