Hiljuti oli. Imestas, et maa on ebamugavalt märg ega pole mõnusaid kuivi peidikuid tulevase pesa tarvis. Järgmisel hommikul oli õhk tema litrite kõlistamist meenutavat laulu täis. Helid tulid kuskilt kõrgemalt, aga silm ei suutnud tabada.
Maaelu üks hüve on, et mul on peaaegu oma eratee, sest inimest seal naljalt ei kohta. Aga rebane on jälle ette jõudnud oma uudishimulikke jõnkse tegeva jäljereaga ja selle lõpus jäljetegijat ennast ei näe. Tundub, et käiks iga päev külast kana toomas või koorepütti noolimas, nagu vanasti olnud….
Terve tee oma uuslumega oli täis murdunud puuoksi, kõige enam lepa ja kase omi, ju need siis olid kõige rabedamad Eks see ole kevadtormi süü, pärast pööripäeva olid paar päeva vastu igasugust ootust südatalve moodi.
Ja varsti on oksad sügavale jäässe ja lumme vajunud, kinnitades füüsikaseadust, et tume soojeneb kiiremini… Kui siia kuidagi Vana-Pärnu terminali turbatolm satuks, saaks lumest ruttu lahti.
Teega paralleelselt kulgeb lõpuks Peipsisse jõudev kraav. Selle lumest lopsakalt ümarate kallaste vahel on kohati ka päris talvel mõni lõik voolava veega. Praegu on vesi kraavis peaaegu terves ulatuses, vool ei ole kiire ega üleujutust tekitav, aga iga päevaga on vett enam. Tumedas vees peegelduvad heledad kaldapalistuste lumepolstrid. Lund oli hullult, mõnegi põõsa või murdunud puuoksa juurde on kuhjunud heinasao kujulisi kuhjatisi, karda või, et karu võiks sealt ärgata! Mõni aasta tagasi kohtas külas olnud tartlane hommikul bussipeatuses karu, olid mõlemad tükk aega lihtsalt tardunud ja ehmunud.
Juba mitu päeva tagasi sättisin kahele maja juures olevale vahtrale murtud oksa otsa pudeli mahla kogumiseks. Alguses oli põhjas vaid viiendik mahla ja seegi kamakaks jäätunud, nüüd on sisu ööselgi valatav. Oli väga magus ja juures kevademaik, eks seal leidu bioloogiliselt aktiivsed ja hästimõjuvad ained, ensüümid.
Aive Luigela soovitas kasemahlaga, mida palju lihtsam hankida, isegi pead ja nägu pesta. Sel juhul pole probleemi, et mida järjekordse täistilkunud pangetäiega peale hakata.
Hiljuti avastasin õunapuude juures palju laastamistööd. Tükk aega mätsisin õlivärviga vigastatud kohti, lootes, et ei kaota siis väga palju vett ja jäävad ellu. Lootsin ka, et värvilõhn peletab neid tegu kordama.
Aga pärast tormi on uuesti käidud, näha valgejänese ümarad pabulad. Seekord olid nad ette võtnud paar oksa, mis ma enne olin päras maha lõiganud. Õigel teel olete, jänesed! Naabrinaine teadis, et koort närivad jänesed, aga okste otsi metskitsed! Neidki on siin hulkunud, kõige rohkem kohe viis looma korraga! Võta kinni, valvekaamerat pole üleval olnud ega täpselt tuvastatud, et kes mida tegi. Kui juhtungi ulukit nägema, siis lidub ta lihtsalt ära. Kui mõni jänes jääkski viivitama, siis annaksin talle hoogu juurde, ma ei ole huvitatud niisugusest kärnerist!
Võsas kraaklesid heledalt pasknäärid. Kas on juba pesapaik probleemiks või jagavad tammetõrusid? Võsa on elavamaks muutunud, kohati pikeerib väikesi linnukesi, nad ei luba end pikemalt uurida. Hommikul kajasid juba sookure hõiked. Kevad muudkui areneb, kas seitseteist kevadist hetke on juba kontos? Palju kevadet on veel ees.
i
EHA NÕMM
