Asi, mida koalitsioonileppes päris kindlasti ei leidunud, oli riigivalitsemise läbipaistvuse suurendamine, järelvalveinstitutsioonide tugevdamine ja teatud mõttes poliitilise korporatiivuse või ka korruptsiooni vähendamisele suunatud kavad, sammud ja konkreetsed teod.
Keskkonna- ja justiitsministeeriumi mehitame teeb tähelepanelikuks. Mitte põhjusel, et tegemist on suurte — eelarvelt või valdkonniti — ministeeriumidega või varem täitevvõimu juures mitte olnud inimestega, vaid järgmises. Keit Pentuse ja Rain Rosimannuse mõju Reformierakonnas on ajas kiiresti kasvanud, Rosimannuse lahkumine Riigikogustki ei ole seda mõju kahandanud, vaid pigem ikka suurendanud. Kahtlen selleski, kas tema edasised töised väljakutsed ametlikult erakonnaga seotud saavad olema, aga just seda enam! Kellelgi pole põhjust kahelda selles, et lähiaastatel hakkab just selle ministeeriumi haldusalast Reformierakonna jaoks enim läbi jooksma ridu, millega kasvatatakse oma mõjujõudu poliitikas. Nii suures pildis kui erakonnas.
Prügimajandusest ja „tuulikubisnesist” rääkides, aga rääkimata tuumajaama teema ettevalmistamisest, uuringutest, riigimaade võõrandamisest jms. Eesti Energia tükeldamisest, põlevkivi kaevandamisest ja muudest kaevandamislubadest, keskkonnamõjude analüüsidest. Kui siin ei lõhna poliitilise mõjujõu ja raha järele, siis ei tea ma midagi muud, mis veel selle järele võiks lõhnata.
Märksõnaks koostöö
Selles mõttes ei ole Pentuse maandumine sinna kohe üldse üllatuslik, sest juhuslikke asju juhtub seal harva, kui üleüldse … Ja vaevalt peab tema “hakkamasaamise” pärast muretsema.
Justiitsministeerium on jällegi teisipidi huvitav kaasus. Ei meenugi, millal selle ministeeriumi eesotsas oli juriidilise kõrghariduseta inimene. Äkki Adamsi või Kama ajal? Aga üldiselt, vaadates neid vapustusi, mis Rein Langi ja tema juhitud ministeeriumi osalusel viimased neli aastat toimunud on, siis jah, midagi krõbedat tahaks selle kohta öelda küll, näiteks justiitskuritegude teemal vmt. Seisak, vastuolud, ametnike võimu kasv ja eluvõõras enesekeskne laamendamine suures plaanis. Aga sisuliselt on tegemist kõige mõjuvõimsama poliitilise ministeeriumiga, olgem ausad. Koostööta selle ministeeriumi juhiga ei liigu valitsuskabinetis sisuliselt ükski küsimus! Ja oleks kahtlemata mõistlik, kui juht oleks rohkem koostööle suunatud ja kõigi või kõige ümbritseva suhtes vähem üleolev ja kõrk.
Samuti vajavad silumist suhted enamiku selle ministeeriumi haldusalas olevate valdkondade esindajatega, huvirühmadega, kohtunikkonnast alustades … Michalil on selleks seega päris head eeldused, eriti koalitsioonipartnerit ja eelnevate aastate koos söödud soola silmas pidades.
Kaks tõsist väljakutset
Nüüd aga midagi ka Rein Langi kui värske kultuuriministri kohta: kahtlemata intrigeeriv. See muda, kuhu tema eelkäija mattus, vajab üleskeerutamist pea igas valdkonnas. Nii spordis, ringhäälingus, muuseumimajanduses kui ka mujal. Vähemalt spordi ja huvihariduse osa koalitsioonileppes on üsna sümpaatne, nii et selles osas jään mehetegusid ootama, ja parem kohe!
Mis aga puudutab kellut ja kultuuri, siis siin on küll kaks tõsist väljakutset: Eesti Rahva Muuseum ja Rahvusringhäälingu maja. Esimene neist on projektina vajalik, aga sellisel kujul pehmelt öeldes ebamõistlik, teine samuti vajalik, kuid Riigikontrolli märkustele tuginedes samuti üle paisutatud. Nii et on, mille üle mõelda ja mida võimaluste-vajaduste kohaseks korrigeerida. Ja Langi jääb saatma ka nn meediaseaduse vari. Kui korra veel spordi juurde naasta, siis siingi ootab just lähiajal ees uue EL toetusvooru projektide otsustamine, millist spordiinfrat ja kuhu Eesti vajab. Kulutamisele läheb sadu miljoneid kroone. Siinkohal ei jäta ütlemata, et Eestis ei ole mitte ühtegi rahvusvahelistele nõuetele vastavat ujulat, võistluskeskusest rääkimata …
Mugav poliitiline rahu pole siiras
Nüüd ka muude vangerduste juurde. Olen juba öelnud, et Laine Jänese maandumine Riigikogu aseesimeheks on pisut üllatav. Kukkumine ülespoole? Aga märksa rohkem professionaalset huvi pakuvad mulle Rait Maruste ja Valdo Randpere tulevik ja saatus.
Ma kardan, et seni mugav poliitiline rahu augustis ees ootava presidendivalimise teemal ei pruugigi olla nii siiras ja püha ning tulemus nii etteaimatav.
Ja teine asi. Juba järgmisel aastal saab täis Andres Lipstoki ametiaeg Eesti Panga presidendina. Peaaegu kultuuriministriks saanud Randperel võib hoopis pangapresidendi võimukepike taskupõhjas kibeleda. Tõsi, seda mänguasjakest kipub juba mõnda aega ihaldama ka Tõnis Palts, aga eks näe. Ka Indrek Teder on õiguskantslerina ilmselgeid tüdimuse märke ilmutanud, ehkki tema ametiaeg peaks veel pikalt kestma. Ja ka riigikontrolöril saab viieaastane ametiaeg samuti juba 2013. aasta veebruaris läbi.
Nii ongi huvitavamad need kokkulepped või kitsaskohad, mida koalitsioonilepe ei sisalda.
IRLil pole ühtki naisministrit
Pean kohe tunnistama, et IRL-i osa oli mulle suur pettumus ja sellest jääb mõru maik juurde kogu alustavale valitsusele.
Ka Keit Pentuse elu ei tee see kuvandina kindlasti kergemaks, sest tema taga näevad, ma arvan, paljud ministrina pigem Rain Rosimannust. Ja see, et IRL-il pole ühtegi täitevvõimu kompetentsiga naist, on ikka häbiväärne küll.
Mart Laari asumine siiski valitsusse, ehkki mitte kohale, mida ta väärinuks, on kahetine. Pigem on ta erakonna liitnime taga oleva seltskonna pantvang.
Sisepinged, mis selles seltskonnas liitumisest saadik kerinud, ei jäta fantaasiale palju ruumil. Nii vaikselt kui mürinal on järjest kaotatud mõju ja positsioone ja “äraostmatute” laamendamisest on saanud uus valdav stiil …
Lihtsalt teist perioodi ei saa Mart Laar ja tema taga oleva erakonna osa enam valitsuses mitte olemist endale lubada. Seega kas sa oled lõkke ääres tegija, või jääd päris külma kätte. Selles seisneski ilmselt sunnitud paratamatus. Sest see, kuidas respublikud valimisnimekirja koostamise ajal isamaalastele ära tegid, ei kipu siiani kellelgi meelest minema Ühtäkki on erakonna esimehele minevast portfellist saanud muuseas ka vähetähtis ametikoht, sest selle valitsuse “kõige tähtsama ministeeriumi” etteotsa asub hoopis Jaak Aaviksoo. Nii on ta seda ise meediale nimetanud. Aga eks temagi näeb end juba mõnda aega selle erakonna esimehena, nii et ühelt poolt üks järjekordne kukkumine ülespoole ja teiselt poolt pind pildis. Muidugi, oleneb, kustpoolt vaadata …
Igatahes igas normaalses erakonnas ei saaks Jaak Aaviksoo endise kaitseministrina sellist uut võimalust, sest kaitseministrina oli tegemist ikka täieliku läbikukkumisega.
Põlevate silmadega Ken-Marti Vaher ei mõju ka kuigi nüüdisaegse, usaldusväärse ja maailma avara pilguga nägeva inimesena. Nii et on, mille üle muret tunda.
Pealegi, tema puhul ei saa ma lahti, ja kardan, et mitte ainult mina, teatud tüpoloogiast, ajaloolistest paralleelidest, mille valude ja painete all kannatab veel tänapäevalgi terve Euroopa.
Meenutades tema justiitsministriks olemise aega, tuli sealt Riigikokku ikka sellist põhku, mille puhul ei jäänud eelnõudes muutmata midagi peale kirjavahemärkide.
Tema oli üks sellistest tegelastest, kes esindas värvikalt stiili, et kui partei tahab, et 2+2 on 7, siis nii on … Tegemist on inimesega, kellele võim ikka väga pähe lööb!
Ja mida oskaksin või peaksingi ütlema regionaalminister Kiisleri aadressil. Lihtsalt mitte-minister, kes jätkab ilmselt taas erakonnasiseste intriigide tulemusena oma ametis: 0-kompetents, 0-tulemus, 0-ideed tulevikuks.
Seega on see osa kabinetist ikka täieliku stagnatsiooni kehastus.
i
EVELYN SEPP, Keskerakond, endine Riigikogu liige
