Eesti pillimehed on pea alati multifunktsionaalsed. Suurepärase pillimänguoskusega käib kaasas ka oskus esinemisi organiseerida, teatakse nii reklaamist kui ka kontserdikorraldusest, tuntakse ametkondlikke taustu. Kogu möllu keskel osatakse ka puhata ning õigeid elukohti valida. Täpselt sellisele kirjeldusele vastab ka saksofonist Raivo Tafenau, kes juba üle kümne aasta on osaliselt Põltsamaa valla elanik.
Raivol on Sarapuu-nimeline talu Tammiku külas, kus vesi ja aeg muudkui voolavad. Taluhooned otse Kaave jõe kaldal ja vool on siin kärestikuliselt kiire. Saun, kus Raivo tihtilugu külameestega hiliste tundideni maailma asju ajab, asub kohe jõe kaldal. Nii lähedal, et tänaste seaduste järgi sinna ehitusluba vist ei antaks.
Tafenau juured on üle Eesti laiali ja kuhu ennast paigutada, selles osas väga suuri piiranguid polnud. Koha, kus olla ja puhata, võis valida vabalt, pelgalt südamehäält uskudes.
Sündinud ja esimesed eluaastad on ta veetnud Tarvastus Viljandimaal. Koolis käinud Audrus ja Pärnus ning suure osa oma muusikuteest käinud pealinnas Tallinnas.
Tallinna eest pakku
„Kuna ma olen lapsena nii palju maal olnud, siis see värk ikka mul kuskil pöörleb,” reedab pillimees põhjuse, miks teda maale tõmbab. „Ma olen heina teinud, sitta visanud ja kõik need asjad on mul sees. Ma pole kunagi ette kujutanud, et ma jään linnakorterisse või kuhugi sellisesse keskkonda. Elan Tabasalus, see on veel enam-vähem, kuid linn tuleb sinna järele ning enam suurt vahet polegi. Elad Laagris, Viimsis või kuskil Veskimetsas, Tallinn lihtsalt tuleb sinna järele ja elad ikkagi linnas.”
Tõepoolest, talukoht Puurmani külje all ei viita mitte kuidagi linnale – siin on põld, metsatukk, salvkaev ja õunapuud. „Mulle meeldib Otepää kant ka väga, ent see tundub natuke liialt klants olevat ja kindlasti ka liiga kallis,” leiab Tafenau, lisades, et see pole kindlasti ülehinnatud, sest ongi äärmiselt ilus.
„Aga, et seda ilu võib leida ka Kaave jõe, mis läheb Puurmanis Pedja jõkkening on ka ühtlasi üks puhtamaid jõgesid, kaldal, on uskumatu.”
Otsus kümne minutiga
Tafenau on kuulnud, et kunagi olevat jões ka hulgaliselt vähki olnud. Tema taluõuel looklevast jõekäärust sillani olevat püütud kuni kaks kartulikotitäit hinnalist sõralist.
„Keegi tüüp otsustas Vene ajal oma ammoniaagi pütte siin loputada,” ütleb Raivo tuntav kurbus hääles. „Kui vähile ikka korra selle „vihje” annad, ega ta siis ikka tagasi tule. Käisin hea mitu aastat Amme jõel vähil, tõime viiskümmend väiksemat siia asuma. Vaatasime, et oleks paarike, nii isane kui emane. Ja paar aastat tagasi olla keegi juba ka Kaaves vähki näinud.”
Loomulikult ei tulnud Raivo Tafenau siiakanti vähi populatsiooni kasvatama ning hoidma, sellepärast muretsema. Siia sattumine oli juhus.
- aastal ostis muusik tsikli ja otsustas ette võtta pikema reisi. Et aga reisil kindel siht ja eesmärk oleks, löödi lahti Postimees, kus seisis mustvalgel kirjas, et teekonna kaugusel Tallinnast on müügil talukoht. Mõeldud-tehtud ja kohale vuratud.
„Parkisin siia tsikli ära, abikaasa Signe läks tuppa ja ise istusin grillkotta jõesaarel ning 10 minuti pärast otsustasin, et mind üldse ei huvita, milline see maja seestpoolt välja näeb, et selle me võtame. Käed olid löödud ja sissemakse raha ka olemas. Ostsin ikka pangalaenuga, praegu minusugune persona non grata ju laenusaajate raamidesse lihtsalt ei mahu. Sain siiski enne majanduslangust ja mullilõhkemist raha kätte. Panga jaoks oli see ju ikkagi luksuskaup, mis pole eluks vajalik. Hind oli krõbe,” tõdeb muusik tagantjärele, kuid tema hääletoonis pole grammigi kahetsust. Mitte milligrammigi.
„Kui sul on selline maakoht ja kaks hektarit maad, siit jookseb jõgi krundilt läbi. See olukord tuli lahendada.”
Pileteid pole veel müüdud
Tafenaud on teinud majas remonti ja see näeb vägagi hubane välja – majas on nii pliit kui ka asjalik ahi, üleval on pilliharjutusruum, mis pole tavamõistes ikkagi stuudio. „Tänapäeval saab stuudiot ka enesega kaasas kanda, piisab Maci läpakast. Ma olen siin salvestanud, ka mu poeg on professionaalne muusik, kes samuti harjutab ja salvestab siin. Ramuel Tafenau, tal on ilmumas sooloplaat. Tema laekub tallu, paneb asjad üles, harjutab ja möllab. Ta on siin väga palju lugusid heliloojana loonud. Siin terrassil on tehtud igasugu jaanipäeva jämme, Eesti noor džässieliit on kõik kokku saanud ja musitseerinud. Piletiga üritusi pole olnud, võib-olla tuleb,” annab Tafenau lootust ja osundab taas terrassile, mis tegelikult juba hetkel mõjub väikese lavana. Muusik leiab, et kiire jõevool võiks hakata vägagi muusikale kaasa aitama.
Popi ja džässi ühildamine
Tafenaude lapsed on mõlemad juba kas käimas või lähenemas kolmekümnendatele. Vanaisaks pole džässikorüfeel õnnestunud saada.
„Olen alati soovinud olla paindlik, laia silmaringiga ja ajada antennid igale poole üles. Tegime hiljuti Riho Sibulaga projekti „Sügise sosinad”, mis osutus tohutult populaarseks. Ma ei julgenud inimestele midagi öelda või kutsuda, jälle oli välja müüdud. Panime Rihoga džässmuusikud kokku ja tekitasime täitsa teise muusikaruumi.
- detsembril on tulemas samasugune äge asi koos Hendrik Sal-Salleriga. Mulle meeldib niimoodi muusikast läbi närida, kui paneme kaks nii erinevat asja kokku. See on erutav nii Hendrikule kui ka džässimeestele.”
Paljud muusikalised algatused, millega on „huvitav edasi mütata”, saavad oma alguse Raivo veetavast klubist TAFF CLUB. Ta kiidab väga Sal-Sallerit, keda peab äärmiselt ausaks muusikuks ning ägedaks tegelaseks, kellega on kerge suhelda.
„See, et ta on muusikute poeg, on ainult üks argument. Jõuda oma asjaajamisega nii kaugele nagu Saller, on hoopis teine asi,“ möönab Tafenau. „Kõik, mis ta sulest tuleb, on tegelikult hitt. Kaks, isegi kolm põlvkonda laulavad kaasa. Ta on põlvkondade ülene muusik. Aga, et sellist taset saavutada, pead mullast hakkama raskustega välja kasvama. Muusiku n-ö torudest läbi tõmbamine karastab.”
Tafenau hindab kõige kõrgemalt omadust jääda lõpuni inimlikuks. Isegi siis, kui nendest torudest on läbi tuldud, säilib austus teiste muusikute ja teiste inimeste tegemiste suhtes. See välistab ka igasuguse staaritsemise.
„Eestis võib saada kogemata staariks, paned mingi p..sa ära ja oledki Õhtulehe esikaanel. See on nagu siis, kui võilill ära õitseb, tuleb väike tuuleiil ja vuuh, on läinud. Sellised mehed nagu Sal-Saller ja Riho Sibul on tsementeeritud sinna alustalale kõvasti, neid enam ära ei puhu.”
Haletsusväärseks muutub muidugi asi siis, kui ei teata täpselt, millal oma lavategevus lõpetada, millal panna karjäärile punkt. „Vaadakem kas või suuri poliitikuid, kes ei oska õigel ajal lahkuda. Oleks nad kümme aastat tagasi ära läinud, oleks neist jäänud selline ilus värviline pilt. Muusikutel on samamoodi, tahad ikka tegeleda ja olla avaliku elu tegelane, aga paratamatult teatud eas hakkavad ilmnema kibestumismomendid.”
Ka Raivo on saanud Venemaa avarustest maitse suhu ja teinud kaasa Anne Veski saatebändis suurematel ja väikematel lavadel. Ta on olnud Dnepropetrovskis laval 17 000 silmapaari ees ning kui ta võtaks eesti muusikuna oma elu standardiks, et alla selle ta enam peale ei lähe, siis see ei toimiks.
„Kui ma ei suudaks sellega leppida, et seda enam ei ole, ongi minuga kõik,” nendib Tafenau. „Ja nii ma asetangi oma ambitsioonid reaalsuse tasandile. Kui aga oled avaliku elu tegelane ja hakkad soga ajama, see nopitakse üles. Ajakirjanikud on varmad sulle mikri nina alla toppima, et räägi nüüd, kui pekkis ikka need asjad sul on…”
Kohalikud aitavad kaasa
Puurmanis aga on muusikutel kindel plaan need jõulud läbi rokkida. Seda kontserti aitavad Raivol korraldada kohalikud ning ta hindab väga kõrgelt nende entusiasmi. Külavahel naljatataksegi, et enamasti käsitsi tehtud plakatid pannakse ka metsloomade söötmispaikadesse.
„Häbenedes pean nentima, et Tammiku kohaliku külaelu sündmusest ma osa võtta pole saanud. Olen üsna hõivatud ja ei jaksa. Tulen enamasti siia puhkama ja soovin natuke privaatsust. Võiks ju ka minna ja olla, olen vist selles suhtes passiivne.
See, mis toimub aga Eesti ühe ilusama ehitise, Puurmani lossi ümber ja sees, kuhu mahub sisse kuulama üle kahesaja inimese, on imekspandav. Selles lossis said alguse mu sidemed kohalikega ja moodustus tutvusringkond, mille tulemusel sain teha ka esimese kontserdi. Kui ühe korra kontserdi ära teed, siis räägid kohalikega juba teist keelt.”
Kui aga Raivo abikaasaga saabub Kaave jõe äärde Tammiku külla Sarapuu tallu, siis istub ta juba kahe tunni pärast saunas. Pea iga ilmaga vupstakse jõkke ennast karastama. Selle nimel tasub elada. Ka siinkandis on sõpru, põllu- ja jahimehi, kellega hea juttu ajada ja elu võrrelda. Arvi Pettai ja Toomas Juhkam on pärismehed, kui teevad tööd, siis täiega, kui panevad pidu, siis täiega. Neil meestel on kadestamisväärset nutikust. Elu ei ole ainult Facebookis. Siin on sõprus hoopis teistmoodi, inimesed aitavad üksteist ja hoolivad teineteisest.
„Me tuleme teineteisele appi, see on päris sõprus. Kõik on harmooniline ja orgaaniline. Mind huvitavad mootorid ja siinsekandi rahvas, aga natuke ka see, mis toimub kultuuri- ja muusikaelu tagatubades. Tallinnas iga liigutus maksab.
Me kõik siin suudaksime üksteise teenuseid osta, aga me ei mängi seda mängu. On nii tore, kui saabud mõnikord tallu ja sõber jahimees on pannud sulle ukse kohale rippuma kolm suitsuvorsti.”
Ei me ette tea
Aga jäädagi siia, eladagi siin ja saada siin hakkama nõnda, et suurlinna vaja pole, kahjuks Raivo tasemega muusikule ei sobi, sest eks koos musitseerimine eeldab koos samas ruumis olemist. Ta rääkis küll plaanist hakata omal põllulu küüslauku kasvatama, kuid tundis, et asi nõuab nii palju pühendumist, et muusikutöö tuleb unarusse jätta, mistõttu ta selle plaani maha mattis.
„Ma ei saa järsult ära lõigata pealinnas toimetamisi,” tõdeb Tafenau. „Tallinnast tuleks ära tulla kuskil 30ndates eluaastates, sest siis on tahet, energiat ja siis leiab ka motivatsiooni. Kui oled kontoritöötaja ja tahad maale tulla, siis leiab ju taluhooneid küll, mida putitama asuda. Aga, „Never say never” (ära iial ütle iial – toim). Kui juhtub, et Tartu maantee vorbitakse neljarealiseks 150km/h lubatud kiirusega, siis oleks tunniga ju Tallinnast kodus. Niimoodi käib tööl suur osa ameeriklastest. Näis, näis…”
Raivo Tafenau
Sündis 20. novembril 1963 Viljandi rajoonis Mustlas
Muusik, saksofonist
Lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli akordioni erialal
Kutselise muusiku karjääri alustas 1991
Eesti Raadio Aasta muusik 1994
Tuntumad albumid:
„Accordéon Bohémien” (1995)
„Alone Together” (1998)
„Ice on Ipanema” (2003)
„Lumekuninganna” (2004)
„Take Off” (2004)
„Eesti meloodiad” (2004)
„Contrasting Colors” (2008)
INDREK SARAPUU
