Koduloo- ja ajaloohuviline Jaan Peetsalu oli 1949. aasta 25. märtsil 13-aastane koolipoiss, kui ta koos ema ja õega Siberisse viidi. Isa oli arreteeritud juba 1944. aasta sügisel ja surnud vangilaagris 1947.
Jaan Peetsalu alustas märkmete tegemist juba küüditamisvagunis ja pani olulisemaid fakte ja sündmusi kirja kogu Siberis elatud aja.
Küüditamine viidi omaaegse Saadjärve valla territooriumil läbi 1949. aasta 25. märtsil — nii, nagu ka mujal üle kogu Eestimaa.
Umbes kella 8-9 paiku hommikul jõudis veoauto meie lauda taha, õue sisse millegipärast ei sõidetud.
Lahtises autokastis olid juba Ella-Johanna Ojaste (1887-2002) Sortsi talust ning tema kaks poega — 21-aastane Arnold ja 24-aastane Aksel.
Neile oli järele tuldud varahommikul kella 5 paiku. Kaasas oli olnud kolm NKVD sõdurit, nende ülem ja valla kohalikud aktivistid, nende hulgas hävituspataljoni mehi ja partorg. Kaks küüditajat olid jäänud Sortsi tallu maha varandust arvele võtma. Küüditajate tööpäev oli kujunenud 18 tundi pikaks.
24. märtsi õhtul olid nad kutsutud kella 20-ks Saadjärve vallamajja aktiivi koosolekule, kust neid enam koju ei lastudki. Kohal oli olnud NKVD polkovnik, kolm noort poissi Tartu Õpetajate Seminarist, sõdurid ja muidugi veoautod.
Ööl vastu 25. märtsi oli kokkukutsutuile ülesanne küüditamiseks teatavaks tehtud ja instruktsioone jagatud.
Meile tulid sisse polkovnik, Jõgar ja üks sõdur. Küüditamisotsus tehti teatavaks.
Mina olin väljas sauna juures ja parajasti tuli naaber Arnold Tinno meile piima järele. Meil mõlemal käskis sõdur tuppa minna.
Pakkimiseks pool tundi
Ema oli pabinas, ei leidnud kuidagi minu vilte, mis olid eelmisel õhtul leivaahju kuivama pandud. Liha ja muud toitu aitas kaasa pakkida naabrinaine Kelli Minna, kes meil juhtus olema. Ta toppis agaralt tünnist lihatükke 25-liitristesse piimanõudesse ja pani kotti püülijahu. Asjade kokkupanekuks anti aega ainult pool tundi. Polkovnik, sõdur ja tõlgist üliõpilane kordasid aina “bõstro” ja “bõstro”.
Kokku pandud toiduainetest ei jõudnud kõik auto peale, vaid küüditajad toimetasid sedagi veel kõrvale, et hiljem järele tulla.
Et mu vanaisa polnud kodus, ta oli tütre juures Vaivaras külas, taheti tema asemel kaasa võtta meie juurde piima järele tulnud Tinno Arnoldit, et arv klapiks.
Üks küüditajaist oli sellele vastu ja nii ta pääses. Sellest kõigest kuulsime alles nüüd, pärast Eesti riigi taasiseseisvumist.
Mu vanaisa Hans Peets sai teada meie äraviimisest ja sellest, et ka tema nimekirjas oli. Ta läks tütre juurest Kabala metskonda Tõrvaaugule, kus ta poeg metsaülemaks oli. Ta põletas ka jälgede segamiseks oma passi. Meie õega olime küüditamise ajal lapsed ja ei osanud midagi kaasa võtta, nutsime ainult. Ema teovõime oli ka halvatud ja kõik toimus ülepeakaela. 9. juulil 1949 on ema Siberist kirjutanud: “Aga seda Kelli perenaist tänan ma surmani.” Sest just tänu tema asjalikule tegutsemisele oli meil võõral maal söögiga mitu kuud muretu. Supikulbist põllutööriistadeni Rahvamaja juhataja Elsa Jõgari ülesandeks oli meie maha jäänud varandus arvele võtta. Kirja oli pandud ja ära hinnatud kõik laudlinast jalgrattaketini ja mööblist põllutööriistade ja loomadeni. Istusime kõik terve päeva Voldi rahvamaja eesruumis ja lootsime, et ehk jääb sõit ära. Õhtu eel toodi aga Eduard Matto Kõlu talust. Ta oli küüditamisest kuulnud ja peitu läinud. Lõuna ajal aga lootnud, et oht on möödas, ja tulnud koju loomi talitama. Pärast lõunat oligi auto meestega õue sõitnud. Eduard jõudis ennast heintesse peita, aga et talu teenijagi oli kinnitanud, et ta peab seal kusagil olema, jätkati otsimist. Kui sõdur hanguga heinavirna torkides ta jalale pihta sai, tuli mees välja ja pakkis asjad kokku. Kaubavagunid tihedalt rahvast täis Õhtul kuue-seitsme paiku viidi meid Jõgeva jaama, kus pidime kaubavagunitesse minema. Meie pere sai kohad alumistele naridele, ülemistel kohtadel oli juba varem kohale toodud Laiuse ja Mustvee rahvas. Vagun oli väga tihedalt inimesi ja nende kompse täis, aga meid oli kokku 24 hinge, kirjade järgi olevat ette nähtud 25. Matto Eduard istus oma kompsude otsa ja jutustas, et ta on varemgi seda teed rongiga sõitnud. Vene-Jaapani sõja aegu olla ta kord Baikalist mööda sõites rongis esimesest vagunist välja hüpanud, järvest katelokiga vett võtnud ja tagumisse vagunisse uuesti peale hüpata jõudnud. Et millal meie veel ükskord kohale jõuame! Ülemisel naril lamas kummuli üks umbes 30-aastane naine. Nähes avatud aknaluuki, tõusus ta istukile, ütles, et tema ennast Siberisse viia ei lase, lastagu või maha. Ta ootas, kuni konvoisõdur möödus, ja ronis läbi akna välja. Keegi ulatas talle kasuka järele, aga saapaid tal jalas polnud ja nii ta läks sokkides eemale propsiriitade taha. Teisel päeval, kui olime Verioral, prõmmiti vaguniuksele ja küsiti nimesid. Oli ka teda otsitud, aga meist keegi tema nime ei teadnud peale tema oma täditütre Allide Reisenbuki, kes muidugi vaikis. Hiljem saime teada, et põgenenud naine oli Mustveest ja tema nimi oli Senni Kleinert-Lindenberg. Ta oli paar aastat ennast ka varjanud, hiljem elas juba avalikult. Keegi teda pärast ei otsinud, ilmselt tõmmati ta küüditatavate nimekirjast maha, et mitte põgenenu eest pähe saada. Rongilt maha ja aastateks metsa Hilisõhtul pimedas, kui ešelon number 97311 liikuma hakkas, ronisid sellestsamast aknast välja vennad Ojasted, Aksel ja Arnold. Nad hüppasid sõidu pealt rongist maha enne Tabivere raudteejaama, vist Mullaveres. Nad oli jalgsi läbi metsade koju läinud, üleskirjutatud sea tapnud ja läinud metsapakku… 14 aastaks! Vaatamata julgeoleku pingutustele neid ei leitud. Lõpuks tulid nad ise välja. Vanem vend oli korra haarangul ka haavata saanud, kuid paranenud. Mehed oli kaheksal korral piiramisrõngast pääsenud, julgeolek oli 14 aasta jooksul kulutanud nende otsimiseks umbes miljon rubla. Kõigest sellest on pikemalt kirjutatud ajalehe Rahva Hääl 1964. aasta 27. veebruari numbris, artikli pealkiri on „Tagasi inimeste sekka“. Aga vendade ema pidi Verioral seitsmele julgeolekumehele poegade kadumise eest aru andma. Läbi selle vaguniakna proovis enne Tabiveret välja ronida ka Matto Eduard, kuid talle sai takistuseks tema suur kõht. Kahenädalase reisi jooksul sõi ta vähe ja kui me kohale jõudsime, oli ta koht normis, kuid põgeneda ei olnud enam kuhugi. Naised väikeste lastega ei julgenud välja hüpata, vanemad inimesed ei olnud selleks suutelised, kuid vagunis oli põgenemiste järel rohkem ruumi. 26. märtsil jõudsime Veriorra, kus seisime terve päeva. Julgeolekumehed lugesid meid nimekirjade järgi üle. Siis lasti meid vagunikaupa ka viieteistkümneks minutiks välja asjale. Valvurid seisid püssidega ümber ja kiirustasid takka. Õhtupoolikul jõudsime üle eesti piiri. Lehvitati tee ääres olnud inimestele, nood lehvitasid vastu. Valati ka veel mõni kahetsuspisar, aga need olid ilmselt viimased, sest edaspidi asendas kahetsust hirm tuleviku ees. Kohale jõudes hakkas aga vaevama koduigatsus, mis oli eriti tugev esimesel aastal. Rongis istuti ja magati igavuse tõttu palju, kurdeti, et tegevusetusest on isegi pihasooned üleval. Nenditi ka, et pole enam muret loomade talitamise ega eelolevate kevadtööde pärast. Pole ka normikohustusi ega ka küüditamishirmu, sest nüüd on kõik ühel pool.
i JAAN PEETSALU
