Kahel korral aastas — 25. märtsil ja 14. juunil — tullakse kokku, et meenutada aastakümnete taguseid aegu, mil eesti rahvast oma kodudest välja aeti ja kaugele võõrale maale viidi.
Miks viidi? Sellele küsimusele vastust pole. Või õigemini oli selleks põhjuseks endise suure Nõukogude impeeriumi soov tekitada siin kuulekas, ilma mäluta, tunneteta ja oma kodukohta mitte hindav rahvas. Ütleb ju üks võõras keeles kunagisest impeeriumist rääkiv laulgi, et sinu aadress pole mitte maja ega tänav, vaid Nõukogude Liit.
Sellest, millised sündmused leidsid Jõgevamaal aset 25. märtsil 62 aastat tagasi, maalisid kuulajatele Heli Järve ja Toomas Muru koostatud raamatust “Mälestuste Jõgeva” katkendeid lugedes pildi Tiina Tegelmann Jõgeva maavalitsusest ja Hele Kull Jõgeva linnavalitsusest.
Küüditatute mälestused
Üks küüditatutest kirjeldab raamatus seda, kuidas nad Jõgeva raudteejaamas trellitatud akendega loomavagunisse paigutati, milles oli kahekordsed narid ja kaks raudahju. Otse vaguni akende taga asusid puuriidad, millest trellide vahelt halge vagunisse tiriti. Valvurid õnneks seda tegevust ei takistanud. Järgmise päeva, 26. märtsi lõuna paiku hakkas rong liikuma oma pikale, vaevalisele ja paljude jaoks viimasele teekonnale — Eestist välja, tundmatu maa suunas.
MTÜ Jõgevamaa Represseeritud juhatuse esimees Tõnu Käbi tervitas inimesi, kes ise ränga teekonna läbi teinud või kunagiste julmade sündmustega tihedalt seotud olnud. Paraku jäid väga paljud, kes oleksid eile mälestuskivi juures olla võinud, kaugele külmale maale.
Tõnu Käbi sõnul oli 25. märts 1949. aastal ilma poolest sarnane eilsele – hommikul pisut udune, kuid lõuna paiku juba päikeseline. Toonane sündmus ise oli aga täielikus vastuolus kevadise kauni ilmaga. Inimesi toodi vagunitesse lausa kanderaamidel ja nii mõnigi neist sihtpunkti ei jõudnudki. Tõnu Käbi kutsus represseerituid jutustama oma mälestusi edasi nooremale põlvkonnale, et see tegu, mis paljudele tollastele Eesti inimestele osaks sai, teadvustuks noorema põlvkonna mälus. Mälestused sellest eesti rahva vastu suunatud kuriteost peavad olema hoiatavad, oma riiki hoidma ning kaitsma õpetavad.
Mälestused aitavad mõista vabaduse tähendust
Jõgeva maavanema Viktor Svjatõševi sõnul tahame me kõik olla õnnelikud, ärgata igal hommikul oma kodus ja tervitada rõõmsana uut päeva. Me ei taha, et meid äratavad mingil kurjakuulutaval hommikul võõrad inimesed võõrast ja vaenulikust keskkonnast. Me tahame aeg-ajalt külastada tundmatuid maid ja tutvuda teiste kultuuridega. Kuid me ei taha seda teha sunniviisiliselt. Ei taha teha seda nii, nagu sunniti meid tegema 62 aasta eest.
Maavanema sõnul on mälestused need, mis aitavad ka noorematel inimestel mõista, kui tähtis on elada oma vabal maal ja kui oluline on oma kodumaad kaitsta.
Jõgeva abilinnapea Mihkel Kübar kutsus samuti represseerituid oma mälestusi noortele edasi andma. Mineviku mäletamine aitab selgema ja ettenägelikuma pilguga tulevikku vaadata. Kaitseväe kaplani Jaan Nuga sõnul peame kõik mäletama neid enam kui 20 000 inimest, kes 62 aasta eest oma kodudest välja aeti ja kaugele maale viidi. Kuid tema kinnitusel ei tohi me end kurjusel orjastada lasta.
“Ori teeb oma valikud hirmust lähtudes, kuid vaba inimene juhindub maailmavaatest ning eetilistest tõekspidamistest,” rääkis vaimulik, rõhutades, et me ei tohi lasta end kurjusel orjastada. Ja ärgu olgu ka meie südames kurjusele kohta.
i
TOOMAS REINPÕLD
