Põllumehe taustaga Toomas Vahur on viimased kakskümmend aastat juhatuse esimehena juhtinud Jõgeva Majandusühistut. Saja-aastase ajalooga kaubandusorganisatsioon on viimastel aastatel näidanud end ajakohase ja tulevikku suunatud ettevõttena, mille taga on kindlasti targad otsused ettevõtte juhtimises. Kunagises Laiuse kolhoosis legendaarse Aksel Raja juures nooremagronoomina omandatud talupojatarkus ning majanduslik mõtlemine on kujundanud Toomas Vahurist aastate jooksul võimeka tippjuhi, kelle tegevusplaanid kulgevad ikka ajast ees. Tegusa inimesena on tal palju tehtud, kuid palju veel ka plaanis teha.
Toomas Vahur on pärit Virumaalt, praeguse Väike-Maarja valla territooriumilt. Esimesed kaks aastat käis väikeses maakoolis, kus oli neli klassi ja 12 õpilast.
„See oli Pudivere algkool. Kaks aastat sain seal käia, siis pandi kool kinni. Edasi asus lähim kool Avispeal, sinna oli kodust 5 km. Käisin esimese veerandi ära, siis lapsevanemad arvasid, et aitab küll. Pimedas kooli minna ja tulla on kolmanda klassi lapse jaoks ikka liiast ja mind saadeti kooliteed jätkama Jõgevale tädi juurde. Nii et kolmandas ja neljandas klassis käisin koolis juba Jõgeval,” räägib Toomas Vahur enda Jõgevale jõudmisest.
Kui Toomasest viis aastat noorem õde alustas oma kooliteed, otsustasid vanemad leida parema elukoha, sest esimese klassi last viie kilomeetri kaugusele ei saada. Nii leiti endale uus eluase Laiusel, kuhu siis kogu perega koliti.
„Viiendas klassis hakkasin koolis käima niisiis Laiusel. Kuigi isa Vambola töötas traktoristina ja ema Vaike loomakasvatuses, ei olnud ma nooruses üldsegi põllumajanduse usku. Kui ma Laiuse kooli lõpetasin, siis tegelikult kaalusin tõsiselt minna õppima keemiat. Aga selleks oleks tulnud minna õppima Ida-Virumaale. See ei tundunud hea variant ja nii valisin Kuremaa sovhoostehnikumi, mille lõpetasin 1973. aastal agronoomina. Kuremaale agronoomiat õppima minna soovitas mind tehnikumi direktor Endel Sööt, kellele olid tuttavad ka elu ja inimesed Laiuse kolhoosis,” meenutab Toomas, kes pärast kooli lõpetamist suunati tööle Rakvere rajooni Laekvere sovhoosi.
Kolm aastat mereväes
„Seal sain aga vaid kuu aega olla ja siis võeti sõjaväkke. Mul oli seejärel õnn olla kolm aastat mereväes, sellest kaks ja pool aastat Murmanskis.”
Korra sai ta teenistusaja jooksul isegi kodus käis. Aga see oli ta enda sõnul väga raske. „Jõudsin Eestisse natuke enne jaanipäeva. Väljalend Murmanski lennujaamast viibis 24 tundi, sest kohapeal möllas lumetorm ja kõik lennud olid tühistatud. Jõudsin Tallinna, kui sirel alles õitses. Kümme päeva sain ametlikult ja lisaks veel paar päeva.
Tagasiminek oli vastumeelt. Küsisin endalt, miks ma pean tagasi minema? Seisin sadamas ja mõtlesin: miks küll täiskasvanud mehed mängivad sõda?”
Toomas Vahur ütleb, et sõjavägi muutis ka teda. „Enne sõjaväge oli mul tõsine probleem, kui pidin andma mõnele inimesele korraldust. Sõjaväest naastes seda probleemi aga enam minu jaoks polnud.”
Kodukanti naastes kutsus Laiuse kolhoosi legendaarne esimees Aksel Raja Toomase majandisse tööle, nooremagronoomiks. See oli 1976. aastal.
„Hakkasin üles ehitama heinaseemne puhastusliine ja kui need ükskord valmis saime, siis sai minust juba rohumaade agronoom. Omaaegses Laiuse kolhoosis töötasid võimekad peaspetsialistid. Kui alustasin tööd nooremagronoomina, oli mul igati kasu peaagronoom Kalju Mõtuse nõuannetest ja kogemustest.”
Toomase sõnul oli Raja väga tugev tootmisjuht. „Ta oli põhjalike teadmistega ja seda igas vallas. Kuigi ta ise oli õppinud agronoomiat vaid kesktasemel, oskas ta suurepäraselt kaasa rääkida absoluutselt kõiges. Nii loomakasvatuses, mehhaniseerimises, finantsis. Ta oli väga järjepidev inimene ja see oli tema tugevus,” iseloomustab ta Aksel Raja.
Kui paljude töötajate jaoks kujunes Rajaga suhtlemine keeruliseks, siis Toomas kinnitab praegugi, et temal Rajaga probleeme ei olnud.
„Sageli öeldi ikka, et Raja ei luba seda või teist teha. Minul seda ei olnud kunagi. Läksin ja rääkisin ära, mida soovin teha ja Raja ka lubas. Talle tuli vaid alati teha konkreetne ettepanek, kuidas midagi teha. Aga kui sa läksid tema juurde küsima, et kuidas me seda teeme, siis võis kõik pea peale pöörduda. Tal tekkis oma mõte ja see oli siis juba kallis.”
Seemnekasvatuse agronoomi töö kõrvalt õppis Toomas aga Eesti põllumajanduse akadeemias kaugõppes agronoomiat, mille ta lõpetas 1983.
„Kuna EPA ajal olid mu diplomi- ja kursusetööd tugevad, siis kutsus minu diplomitööd juhendanud Helle Loit mind aspirantuuri, kus asusin uurima heinaseemnekasvatust. Teema oli piisavalt aktuaalne tollases põllumajandustootmises. Olin aspirantuuris kaks aastat, kuni ühel päeval kutsus esimees Raja mind välja.”
Raja järeltulija Laiusel
Toomase sõnul oli see just hetk, kui ta pidi otsustama: kas minna teadusse või tootmisse? „Sain aru, et teaduse jaoks olen juba natuke vana. Sest selleks, et teadust teha, peaksid olema ikka neljakümneselt doktor. Seepärast olin pigem tootmistööle minemise poolt, ise samas mõeldes, mida Rajal võiks olla mulle pakkuda. Sest eelnev töö majandis mind eriti enam ei motiveerinud.
Nii küsisin siis Rajalt otse: mida sa mulle pakud?
Raja, kes istus oma laua taga, koputas sõrmega enda ette lauale ja ütles: seda kohta siin.
Ehmatasin ära ja ütlesin, et ma ju ei tea, kas ma hakkama saan. Raja vasta seepeale, et kui sa ütleksid, et saad hakkama, siis ma sulle seda kohta ei pakuks. Siis nii läkski. Minu kandidatuur läks juhatusse arutlusele ja üldkoosolek kiitis selle heaks,” kirjeldab Toomas Laiuse kolhoosi esimeheks saamist.
Tegelikult oli tal valimistel ka vastaskandidaat, teenekas peaökonomist Jaan Oks, kuid valimistel kogus Toomas Vahur rohkem hääli ja nii tuli asuda juhtima rajooni ühte tippmajandit. 12. veebruar 1987 oli ta esimene tööpäev esimehena.
„Esimehe amet oli hullem kui arvasin, sest väga lugupeetud ja võimeka majandijuhi Raja mantlipärija oli raske olla. Mul oli sellevõrra raskem, sest olin kohapeal üles kasvanud, olin seal töötanud. Enamik kolhoosi töötajaid tundis mind juba lapsepõlveaastatest. Olin töötanud koos mitmete peaspetsialistidega, olles ise keskastme juht. Nemad olid enne minust kõrgemal, aga nüüd astusin neist üle. Lihtne see polnud, juurde tuli palju tööd, aga hakkama sain.”
Vahur lisab, et nagu toona ikka, jooksis kogu majandi territooriumil toimunud elu kolhoosi kontorisse kokku. Kõike pidi esimees lahendama, teede hooldusest peretülideni välja. See oli mõnes mõttes nagu vallavanema roll.
Töötajaid oli Laiusel Toomase sõnul neil aegadel 230–240 juures. Tootmine oli majandis kõval tasemel, mõistlikud investeeringud olid tehtud.
„Kolhoosi juhtkonnal tuli otsustada ja kaaluda, millised otsused on majandile kõige kasulikumad. Näiteks kütte hinna tõusu ajal tuli teha valik, kas vedada sigala juurde soojatrass või ehitada kohapeale katlamaja. Otstarbekamaks pidasime katlamaja ehitamist, mille ka valmis saime. Igati oluline oli ka šahtkuivati valmimine. Viimastel rubla-aastatel ostsime traktoreid ja kombaine.
Piimatoodangult püsis Laiuse kolhoos ka kaheksakümnendate aastate lõpul ja üheksakümnendate algul Jõgevamaa tugevamate majandite hulgas. Pärast Võru piimatööstuse pankrotistumist hakkasime piima turustama firmale Jõhvi Piim.”
Üldine foon põllumajandusele oli raske. Vahuri sõnul oli see keeruline aeg, kus kõik hinnad lasti vabaks, välja arvatud põllumajandussaaduste hinnad.
„Põllumees üritas müüa võimalikult vähe alla omahinna, aga siis läks peaminister Savisaar kangiga võiladusid avama,” meenutab Toomas Vahur.
Ümberkorralduste tõttu majanduses hakati majandites välja arvutama osakuid. Laiusel saadi sellega valmis kolm aastat varem kui mitmed teised majandid. Lähtudes osakute suurusest hakati Laiusel oma töötajatele koguni lisapensioni maksma. Põllumajandusreformieelsel perioodil kindlustas see inimesed päris suure rahasummaga.
„Kuna raha meil pangas oli, siis saime seda endale lubada. Võib-olla ka seepärast meil erilist talude hullust ei tekkinud, kuid kätt ette me ka kellelegi ei pannud. Pigem üritasime koostööd teha. Ja et majandis tingimused head, palka sai ja tööd oli, siis eriti ei tahetud ka kuhugi minna.
Kuid ega meil kerge polnud. Raskeim hetk oli siis, kui Tartu Kommertspank kinni jooksis. Meil oli seal kolme kuu piimaraha. Selle kätte saamine kujunes tõeliseks proovikiviks, aga kätte selle raha saime. Selleks palkasime igasuguseid abijõude, seda kogemust ei soovita kellelegi. Neid asju aeti isegi läbi magamistubade.”
Jõgeva linna direktoriks
Laiuse kolhoosi esimees jõudis Toomas Vahur olla seitse aastat. Siis tehti talle pakkumine asuda Jõgeva leivakombinaadi direktoriks. See oli jaanuaris 1994.
See oli aeg, mil erastamine oli läbi ja tekkinud võimuvaakumi periood. Kolhoos oli juriidiliselt lõpetanud ja uus vorm– osaühing – alles hakkas omi asju looma. Raha ei liikunud. Rääkides põhjustest, miks Toomas Vahur otsustas Laiuselt lahkuda, vajub ta mõttesse, hääl hakkab värisema.
„Mind tappis sel ajal ära asja sotsiaalne külg. Olen näinud memmekest, kes kogu oma elu ja hinge pani 30 aasta jooksul ühismajandisse, tuli abi küsima: „Pojake, mul on majal korstna ots katki, ma ei saa enam seal elada, kas saad aidata?”… (Toomas kogub ennast – T.L.) See tappis ära, tahtsin ära minna.”
Toomas ütleb, et rahaliselt ta direktori toolile istudes võitis. „Kolhoosis oli mul numbriliselt vist alles 35. palk. Eespool olid traktoristid, loomakasvatajad, spetsialistid … Leivakombinaadis hakkasin kaks korda rohkem saama. Esialgu tundsin kõrgema palgaga ennast nagu oleks suurfarmi juhatajaks saanud.”
Ka leivatööstuse olukord oli toona keeruline. „Tehnoloogia oli iidamast-aadamast. Paljud asjad seisid püsti paela abil. Tootmise kvaliteeti tagada oli praktiliselt võimatu. Korra lisa auru, korra jahu, korra seda ja teist. Nagu ikka oli kahte sorti inimesi: ühed on targad inimesed ja teised on targutavad inimesed. Siis oli Jõgeval ka hästi aktiivne tarbijakaitse, kes käis iga päev uurimas, miks leib nii kallis on ja miks leib nii halb on.
Tegime siis kombinaadis mitmeid investeeringuid, ehitasime oma katlamaja, saime aurud paika. Lõpuks saime jalad maha,” võtab Toomas leivakombinaadis oldud neli ja pool aastat kokku. Edasi muutus leivakombinaadi nimetus mitu korda, kuni lõpuks kadus. Keskühistu otsustas kombinaadi maha müüa, sest ei soovinud tööstusega tegeleda. Ostjaks oli Eesti Pagari eelkäija ja sellega lõppes ka Jõgeval leiva tegemine.
Majandusühistut vedama
Kakskümmend aastat tagasi sai Toomas Vahurist Jõgeva Majandusühistu tippjuht, sest kauaaegne Jõgevamaa kaubanduse eestvedaja Jaan Päeva otsustas kõrvale astuda.
„Kui ettepanek tehti, eks siis ikka mõtlesin, kas võtta see vastutuskoorem vastu. Samas ma teadsin, millega on tegu, sest olin leivakombinaadi direktorina olnud ka majandusühistu juhatuse liige.
Esialgu soovis Päeva nii, et tema jääb edasi juhatuse esimeheks ja mina tegevjuhiks. Aastakese see asi nii toimis, kuid eks see oli keeruline. Kunagi ei teadnud, kelle sõna viimane on. Siis Päeva astus kõrvale ja võtsin juhtimise täielikult üle,” kirjeldab Toomas tööpostile asumist.
Praegu ta tunnistab, et esimestel aastatel oli ikka päris keeruline. „Et üldse aru saada, milles me rikkad oleme, milles vaesed. Millised on seosed, sest majanduslikku analüüsi oli ikka väga vähe.
Esialgu oli põhiline majanduslik näitaja käive. Et kui käive on alla selle numbri, siis tuleb pood kinni panna. Keegi ei analüüsinud, kas tulud ja kulud on tasakaalus. Et kinni paneme ikka siis, kui kulud hakkavad üle ääre minema. Nii olime sunnitud tegema ka raskeid otsuseid. Ühe aastaga (2004) sulgesime näiteks kuus väikest poodi.”
See oli tema sõnul kaubanduses veel keeruline aeg. „Kaubahall oli mõned aastad varem käiku läinud, kuid raha liikus veel vähe. Seda ei olnud kaubandusel, ei olnud tarbijatel. Kauba sisseostmine oli siis suur kunst. Just see, kuidas ajatada rahavoogusid, et sul on alati õigel ajal vajalik kogus raha olemas, et kaupa sisse osta.
Kui kaks päeva maksega hilinesid, siis tarnija nägi kohe, et oled nõrk. Siis küsiti juba ettemaksu ja seega pidid rahavoogu lisama veel täiendavat raha. Et sellest kõigest välja tulime, oli suure töö tulemus.
Järgnenud masuaega nimetab Toomas aga kasulikuks perioodiks. „Masuaeg oli iseenesest ühele organisatsioonile hea. Me ei saanud küll investeerida, aga saime kogu oma jõu suunata sellele, et saada oma organisatsioon efektiivselt toimima. See oli kõva inventuuri aeg.”
Majandusühistu juhatuse esimeheks olles oli tema esimene suurem töö Laiuse pood. „Varem oli nii, et Laiuse pood oli liiga suur. Käive oli madal, väikesed kaubavarud, üks müüja. Siis tõime konkurendi juurest uue juhataja, lasime tal komplekteerida oma kaadri ja müük kasvas plahvatuslikult. Siis jäi pood liiga väikseks.
Lammutasime hoonest välja ühes otsas asunud korteri, tegime poe suuremaks. Aga ikka polnud see. Viimaks tegime julma otsuse, et tõmbame kõik maha ja ehitame uue. Meie õnneks oli see hetkel, kui Laiusel veel gaasi polnud ja sooja saadi tsentraalküttest. Tänu sellele saime endale maakütte ja oleme õnnelikud siiani.”
Jõgeva Majandusühistu on aastate jooksul investeeringuid teinud nii oma rahaga kui ka võtnud laenu. „Laenu võtame ainult suurtele objektidele,” selgitab Toomas. „Esimene selline oli Mustvee Konsum. Tol ajal oli see üle mõistuse suur ehitus, ka laen oli suur, aga nüüdseks on see makstud.
Siis tegime oma rahast Torma, Maarja, Avinurme, Tabivere kauplused. Samal ajal maksime laenu tagasi. Seejärel võtsime laenu juba Pae Keskuse peale. Seda maksame veel tagasi, aga oma vahenditest ehitame Mustvee ehituspoodi, Sadala uue kaupluse ja kui jumala annab siis ka Palamuse.”
Jõgevale kaua oodatud hotelli kohta vanasse ühistu majja ütleb Toomas Vahur: „Hotelli jaoks on raha olemas, kõrvale pandud. Kuna projekteerimine venis aasta pikemaks, siis on inflatsioon seda veidi söönud. Lähipäevil saame aga projekti kätte ja varsti hakkame ehitama. Kuna tegemist on vana majaga, siis ei saa siin teha sellist hanget nagu uutele hoonetele. Peame tegema hankeid etapiviisi. Võtame ühe etapi ja teeme sellele hanke. Lepime hinnas kokku. Kui see valmis, siis järgmine osa. Taas samamoodi. Seega võtab selline ehitamine hoopis kauem aega kui uue ehitus. Ehitusele peaks kuluma kaks aastat.”
Sajandi projekt Pae
Majandusühistu sajandi projektiks on saanud Pae Keskus, mille suur parkla on autodest tulvil n-ö 24/7 ja pood rahvast ja kaupa täis. Toomas Vahur ütleb, et see rajati olude sunnil.
„Me olime vana Paega väga hädas, sest selle põrandapinnast oli kasutuses vaid veerand. Ülejäänud seisis tühjalt. Käive oli väike ja kliente ta omaks ei võtnudki. Tegime küll parkla otse ukse ette, mis ainult veidi parandas olukorda.
Samal ajal jooksis Jõgeval kinni ehitusmaterjalide müük. Senine müügikoht oli nii väike, et seal polnud võimalik sisuliselt midagi müüa. Kui ma 20 aastat tagasi tööle tulin, müüs Jõgeva näiteks kaks korda rohkem ehitusmaterjali kui Mustvee. Aga enne uue Pae rajamist müüs Mustvee kolm korda rohkem kui Jõgeva. Seda pidi kuidagi lahendama. Ja siis sündiski mõte, et teeme kaks ühes.”
Toomas ütleb, et lähtuti kolmest põhimõttest. Kui mehed ei viitsi väga toidupoes käia, siis tuleb nende jaoks kõrvale teha ehituspood. Teiseks peab olema piisavalt suur parkla ja lõpuks peab pood olema mugav ostlemisvõimalus töölt koju kiirustavatele inimestele.
„Et kõik mugav oleks, viisime nii toidu- kui ka ehituspoe ühte andmebaasi. Et ühes kassas saaksid maksta nii piimapaki kui kruvide eest. Kõik õnnestus kokkuvõttes isegi paremini kui lootsin. Kui tegime pangale laenu saamiseks äriprojekti, siis pank küsis otse, kas ma oma käivet liiga optimistlikku ei tee. Kuid esimese aastaga ületasime prognoosi kolmandikuga …”
Juhatuse esimehe sõnul keskendutaksegi viimasel aastatel rohkem Jõgeva linnale, sest ühistu kaupluste maavõrk on või saab kohe korda, kuid Jõgeva linn vajab veel järele aitamist. Pae Keskus oli esimene samm. Nüüd, kui ka Mustvee saab korda, siis tuleb viimane suur objekt Jõgevale.
„Praeguse kaubahalliga on plaan joonistada sel aastal paberile oma visioon, mis siia krundile tuleb. Minu visioon on selline, et lammutamisele läheksid nii praegune kaubahall kui ka restoran Kosmose hoone ning kahe kvartali vahe ehitame kinni. Meil tuleb selleks joonis teha, minna valla volikokku, paluda algatada detailplaneering. Kui need sammud tehtud, siis hakkame projekti koostama. Kogemuste järgi saame siin alustada töödega heal juhul viie aasta pärast. Juhul kui kõik jumalale meelepäraselt laabub, siis ehk ka kolme aasta pärast. Sellega saaks siis ka Jõgevale ring peale,” vaatab Toomas Vahur tulevikku.
Aga edasi? „Eks siis tuleb vaadata, kuidas ja kuhu. Seal, kus inimest pole, ei saa ka poodi pidada. Meil ei ole endal ka hetkel päris kindlat nägemust, milline saab olema toidukaupade tulevik meie külades näiteks viie aasta pärast. Igal pool ei suudeta kindlasti pakkuda võrdset sortimenti. Kas lahenduseks on ostmine e-versioonis, kus tellitud kaup viiakse koju kätte, ei tea. Tulevikus on ilmselt kõik variandid võimalikud.”
TOOMAS VAHUR
Sündis 18. aprillil 1954 Rakvere rajoonis Pudivere külas
Haridus:
Pudivere algkool, Jõgeva keskkool, Laiuse põhikool
Kuremaa sovhoostehnikum 1973
Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia teaduskond 1983
Töö:
Laiuse kolhoosi nooremagronoom ja rohumaade agronoom 1976–1984
EPA statsionaarne aspirantuur1984–1985
Laiuse kolhoosi esimees 1987–1994
ETK Jõgeva Leib direktor 1994–1998
Jõgeva Majandusühistu tegevjuht 1998–1999
Jõgeva Majandusühistu juhatuse esimees 1999 kuni tänaseni
Ühiskondlik tegevus:
Toomas Vahur on aktiivselt tegutsenud nii omavalitsuses kui ka mitmetes majandusühingutes. Mitmekordne Jõgeva linna- ja vallavolikogu liige. Kuulunud Jõgeva linnavalitsuse koosseisu. Juhtinud Jõgeva Tootjate Liidu volikogu.
Olnud Betti Alveri Fondi nõukogu esimees ning Jõgeva gümnaasiumi hoolekogu liige.
Pere:
Abikaasa Lianne Saage-Vahur
Tütar Anna-Maria
TIIT LÄÄNE
