Metsahoid ja metsade kaitse on viimasel ajal muutunud üsnagi klišeelikuks. Pea kõigile tuttavaks saanud märksõnad alates lageraiest kuni harvesterini on müstifitseeritud tondiks või vähemalt Eesti metsa „põlisvaenlaseks”. Vaenlane on hoopis mujal. Seda, et probleemid on spetsiifilisemad, tahavad tunnistada vähesed. Nii tõstatab Eesti erametsaliit küsimuse metsamaa raadamisest.
Eesti Erametsaliidu hinnangul peaks riik rakendama tõhusamaid meetmeid, et pidurdada metsamaa kasutuselevõtmist muuks otstarbeks. Metsa raadamisest ja muudest maakasutuse muutustest tingitud elupaikade kadu täna keskkonnale ei kompenseerita.
„Märgates teeäärseid kännustikke on raske mõista, kas tegemist on lageraie või raadamisega. Metsandusega vähe kokku puutuvad inimesed teevad sageli järelduse – puud raiuti ära, seega on lageraie,“ sõnab Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa. „Oluline on mõista nende mõistete erinevust. Lageraie järel kasvab samas kohas mõne aja möödudes uus mets, kuid raadatud alal puud tulevikus kasvada ei saa,“ selgitab ta raadamise mõistet ja tähendust.
Paratamatu raadamine
Eelmaa räägib, et teatud piirkondades on raadamise seonduv ja maakasutusala muutmine tõsine probleem. Klassikaks saanud mõttelaad, et eestlane tahtvat elada nii metsas, samas ka mere ääres ja parem veel, kui see oleks kõik koos kuskil kesklinnas, on teinud seda, et meie metsa tõelist tähendust ökosüsteemina ei taheta mõista. „Et metsas elada, tuleks mets enne ära raadata,” rääkis Eelmaa ja tõdes, et selline tegevus käib väga kergekäeliselt.
Raadamine kui selline on vahest ka paratamatu, sest ei saa olla ühtegi suurtaristut, mis maa kasutusala peab muutma. Olgu või näiteks toodud Rail Baltic või plaanitavad neljarealised teed Eesti keskuste vahel. Raadamise alla jäävad paratamatult pea tuhanded hektarid. Keskkonna pöördumatut kahju raadaja tänastes tingimusest ei pea kinni maksma, ka on raske seda välja arvutada.
Metsa raadamisest ja muudest maakasutuse muutustest tingitud elupaikade kadu täna keskkonnale ei kompenseerita. Eelmaa sõnul tasuvad selle eest kaudselt metsa- ja maaomanikud, kellele langeb aina suurem surve loobuda alles jäävate metsade tavapärasest majandamisest ning kelle maadele luuakse uusi kaitsealasid.
„Kui maja tahetakse ehitada, valitakse selleks välja ju otse loomulikult kõige ilusam metsatukk. Inimesed võiksid mõelda või tunnetada isiklikku vastutust, et kas mu ego on ikka nii suur, et ma pean saama kõige ilusamasse kohta maja või kõlbab ka mõni koht, mis pole looduse mõistes nii väärtuslik,” rääkis erametsaliidu juhatuse esimees.
Lageraie pole saatanast
„Kui on vaja looduslikku maad, olgu siis metsa või mõni muu maa võtta inimtegevuse jaoks kasutusele, seda pöördumatult muuta, ökosüsteem hävitada, siis tuleb ennekõike kaaluda, kas see oleks välditav või saab seda kusagil asendada. Kui ei, siis see kompenseeritakse rahas,” rääkis Eelmaa. „Selline süsteem toimib minu teada Leedus ja leedulased saavadki raha, mis raadamiseks ettenähtud Rail Balticu puhul Euroopa Liidu eelarvesse sisse läks.”
Ando Eelmaa sõnul on pidevat kurtmist, et alati pole piisavalt raha keskkonnakaitseks ja me ei korja kokku piisavalt ka raha, mis keskkonna kaitse puhul oleks võimalik sisse kasseerida.
Erametsaliidu meelest on ebaõiglane rääkida lageraiest kui mingisugusest hirmsast tegevusest, sest lageraie puhul ei juhtu metsaga ning ökosüsteemiga suurt midagi ega pöördumatut. „Raiesmiku kasu peavad ka metsateadlased n-ö pika mokaga tunnistama,” leidis Eelmaa. „Sest raiesmikud on peaaegu ainsad metsa niitude asendajad, kus metsalagendike liigid saavadki vahepeal elada. Mets tuleb sinna kiiresti tagasi. Kui me aga raadame, paneme selle asfalti või betooni alla, siis ei tule midagi.”
Erametsaliidu inimesed olid siiralt üllatunud, et sellist teemapüstitust varem pole keegi veel taibanud algatada. „Kui me kuskil metsamaad raadame, seda enam tuleb teda kuskil kaitsta. Aga see n-ö arve tuleb kohe automaatselt tavalise metsaomaniku kaela.”
INDREK SARAPUU
