Enne, kui rändlinnud end taas sisse seavad ja noka julgemalt lahti teevad, kuulutavad märtsis Tabiveres kevadet Jõgeva maakonna rahvamuusikud. Nii saadi siinses rahvamajas ühiseks musitseerimiseks kokku ka läinud pühapäeval.
Kõik maakonnas tegutsevad kapellid on kindlasti oodatud nii maakonna laulu- ja tantsupeole kui memmede-taatide traditsioonilisele suvepeole, muid suuremaid ja väiksemaid ülesastumisi tuleb aga soojal ajal sageli ette ka nii-öelda töö käigus.
Vanad sõbrad
Järjekindel kooskäimine on pillirahva omavahel tuttavaks teinud ja iga aastaga lisandub ka lugusid, mida ühendorkestrina juba mängitud. Nii läks kokkumäng pingevabalt, seda enam, et tänavune üldjuht Eha Niglas oli Jõgeva muusikakoolist kaasa toonud oma noored pillimehed-kasvandikud, kes uusi viise kindlameelselt üles võtsid ja eest vedasid. Muusikakooli rahvapilliansambel oli seekord eriti tänuväärne täiendus ja tugi, sest “akadeemilise puhkuse” on selleks hooajaks võtnud üks arvukamaid ja tarmukamaid — Torma kapell. Tabivere, Siimusti ja Esku pillimehed olid aga vahvalt platsis. Eha Niglase ettepanekul liitus koondorkestriga mõneks looks ka külaline Margus Põldsepp ja nii tuntud tegijaga koos musitseerimine oli tõeliselt hinnaline elamus!
Üks “untsakas”, mitu pilli
Pillimäng annab kahtlemata võimaluse end argipäevahallusest pisutki kaugemale-kõrgemale nihutada. Kui aga oma ala tõeline meister kohale tuleb ja enda ümber terve arsenali mänguriistu laiali laotab, hoiavad kõik ootusärevalt hinge kinni, sest just siis tekib see tõeline peotunne.
Margus Põldsepp jagas uusi teadmisi lõõtsa ja selle pilli lähisugulaste ajaloost, illustreerimiseks ammu armsaks saanud ja uuedki viisid nii mänguasjamõõtu vene karmoškal kui meie oma meistrite lõõtsadel.
Et veri “rähnipoega” rahule ei jäta, kinnitas ka lugu külalise muusikuteest. “Koolipoisina sunniti mind akordioni õppima ja sellel alal ma Valga muusikakooli ka lõpetasin. Aga siis istutasin selle pilli nurka,” jutustas muusikamees, kellele omal ajal hoopis kitarr ja bänditegemine pinget pakkusid. Sõjaväest tulnud noormehe vedas aga veri ikkagi “puu otsa” ehk Viljandi Kultuurikolledžisse koorijuhtimist õppima, kus üks armas pill silma jäi.
“Tulid meelde suguvõsa peod, kus lõõtsa mängiti, meenus ka, kuidas lapsena külapillimehi ammulisui vahtisin. Nüüd otsustasin, et tahan just sellele mänguriistale hinge sisse saada. Aga et Viljandis tollal lõõtsaõpetajat polnud, hakkasin end ise koolitama, toeks juured ehk oma suguvõsa pillimehed Võrumaalt Vana-Roosa kandist,” rääkis muusikamees, kes pea paarikümne aasta eest ansambli Untsakad asutas, Karksi-Nuia muusikakooli tööd juhib ja rahvamuusikarindel veel palju muudki korda saata jõuab.
Heinatöö eest kirikulaulud!
Margus Põldsepp on agaralt ka rahvalaule kogunud. Ja kui praegu repertuaari täiendamiseks muud vaja pole kui Tartus kirjandusmuuseumis arvuti taha istuda ja digisalvestusi kuulata, siis noores põlves on sel eesmärgil sõpradega ka külast külla ja majast majja käidud. “Sel juhul tuleb aga lisaks makile ka pilli kaasas tassida, sest kui ise pillilugudega otsa lahti ei tee, juhatatakse sind enamasti naabrimehe juurde või koguni naaberkülla, et “mis nüüd mina…”,” rääkis rahvamuusikafänn, kellel on aga kogemusi, et alati ei aita pillimängki. Nii on kord Rõuge vallas päev otsa heina tehtud, et küll siis pereisa õhtul aega saab huvilistele vanu laule laulda. Õhtul söödeti virkadel heinalistel kõht kõvasti täis, lubatud külalaulude asemel kuuldi aga “Ma tulen taevast ülevalt” ja muud jumalakartlikku. Ja kuidas ka rahvamuusikahuvilised ei kaubelnud, “karjapoisiaegseid laule” soliidses eas mees laulma ei soostunud!
Margus Põldseppa huvitavad ka sõjateemalised laulud ja tänu sellele teab ta palju nii kaugete tapluste kui ka viimase suure sõja ajaloostki. Seega — kui oleks vaid rohkem seda kallist aega, jätkunuks juttu kauaks.
Aeg aga teatavasti ei peatu. Jõgeva maakonna rahvamuusikud saavad taas kokku 21. mail, kui Palal laulu- ja tantsupidu peetakse.
i
KAIE NÕLVAK
