Mats Gabrielssoni lennutas Eesti äritaevasse Mart Laari valitsuse välisminister, legendaarne Rootsi ja ABBAga seotud ärimees Jaan Manitski. Viinistu külast pärit Eesti juurtega ärimees tõi Eestit majanduslikust kaosest välja kutsuma kohe ka teisi rahakaid tegelasi, kellest üks oligi meie loo peategelane. Vähetähtis polnud ka teise tolle valitsuse ministri Madis Üürikese osa, et Gabrielsson Eestisse saabus.
Mats Gabrielssoni tuntus Eestis seostub ennekõike Narva Kreenholmiga, Rootsis on ta arendanud arvutifirmat Victor ja investeerinud sadadesse ettevõtmistesse. Aastaid on kestnud tugev seos meie maakonna piiril asuva Tooma hobusekasvatusega Tooma külas, mille omanik ta on.
Traavlid tõid Eestisse
Gabrielsson ütleb ise, et bioloogilist seost tema ja Eesti vahel pole mõtet otsida, kuid ilmvõimatu see ka pole, sest tänapäevased geeniuuringud leiavad inimestevahelisi seoseid ka sealt, kus neid näiliselt ei ole. Mees ja ta pere elab enamiku ajast Rootsis maailmalinnas Stockholmis, kuid Eestiga on tal suur tõmme.
„Ma tulin siia 1992. aastal, kui omandasime Narva Kreenholmi ja kui ma juhtumisi sain Tallinna hipodroomi partneriks, kuhu mind kõige paremas mõttes tõugati, sest traavlid on ühtlasi ka mu suurimaks hobiks,“ rääkis Gabrielsson oma Tooma külas Jõgevamaal ja Jõgeva vallas asuvas traavlikasvatuses. Selle ta koos tollaste hipodroomi omanikega, eriti tolle juhi Åke Högströmiga leidsid ning siin ta kohe hobusekasvatusega tegelema asus. Sellest ajast viibib suurärimees pea igal aastal kuu jagu päevi Eestis, kus tal enda sõnul ei pea olema ees ametialast ilmet, kus ta saab tunda ennast vabalt, nautida veini ja head seltskonda.
„Ma tunnen, et olen osa Eesti viimaste aastakümnete arengust,“ tõdeb ärimees. „Jõuda arenguriigist selliseks riigiks, kes ka tõepoolest pingutab ja soovib midagi maailmas ära teha, on suur asi. Mitte nii, et keegi teine või kolmas peaks midagi ära tegema, vaid kuidas täitsa ise hakkama saada.“
Rootslane tugeva Eesti tõmbega
Gabrielsson on sündinud Rootsis ja saanud sealse kasvatuse, mille osaks on tugevalt inimestevahelise solidaarsuse rõhutamine, kus inimesed on ühiskonnas võrdsed. Kui Eesti seisis valiku ees liituda Euroopa Liiduga, ei pidanud ta paljuks selgitada, et tegemist pole uue Nõukogude Liiduga, et see, mis siis juhtuma hakkab, on hea.
Niisamuti selgitas ta paljudele ka Narvas, et selle vastu ei saa – need venelased, kes Eestis elavad, jäävad siia elama, nad on siin sündinud, nendega tuleb arvestada ja neid tuleb mõista, ennekõike seetõttu, et tihtilugu polnud see nende vaba tahe, mis neid siia elama tõi. Samuti käituti ju ka eestlastega, kes ümber asustati.
Rahaga saab teha head
Aegade jooksul on suurärimehel olnud kokku kolmsada erinevat ja eripalgelist ettevõtet, kus ta enamasti on olnud osanik või suurosanik. Eesti on ta jaoks paik, kuhu tulla ja natuke hinge tõmmata, taanduda, nagu mees ise armastab öelda. „Olen Eestisse investeerinud umbes 30–40 miljonit eurot ja mul on veel plaane, mida siin arendada saab. Mulle meeldib siin arendada, sest siin on seda minu jaoks lihtne korraldada.“
Omajagu räägib Eesti armastuse puhul kaasa ka siinne loodus ja kuulumine Põhjalasse, millest Gabrielsson intervjuu jooksul väga palju kõneleb ja mille juurde tagasi tuleb. Põhjala on tema jaoks nii geograafiline kui ka mentaalne mõiste. Tema jaoks on tülgastav mõelda, et maist kuni oktoobrini ei saa olla Põhjala looduses, sest siin on nii ilus ja kodune. „Eesti loodus on sama kui Rootsis. Siin aga (Tooma külas – toim) on täielik vaikus, eriti kui tõusen hommikuti üles – totaalne vaikus.“
Lisaks hobustele ka põllumajandus
Lisaks hobusekasvatusele, on seotud ettevõtmises Tooma külas ka sadu hektareid maid, mida kasutatakse põllumajandusega tegelemiseks. „Ükskõik, millise äriga sa oled seotud, seda peab arendama,“ sõnab kogemustega investeerija. „Minu koht siin ilmas on arendada seal, kus ma olen, et see aitaks inimkonda. Paljud heidavad küll ette, et sa ju teenid raha sellega … Loomulikult, ma teen ka seda, kuid mida ma teen oma rahaga? Ma olen väga lihtne inimene. Ma investeerin raha arengusse. Ma aitan inimesi selleks, et nad saaksid ennast ise aidata. Kui selle koha siin ostsin, oli ka see mõte, et kohalikud saaksid tööd. Traavlikasvatus pole Eestis teab mis suur äri, küll aga on ta seda maailmas,“ toob ärimees näite selle kohta, kuidas ta ka kohaliku piirkonna arengus kaasa on rääkinud.
„Mida ma siis teen rahaga? Ma saan süüa päevas ikkagi ju ainult üks-kaks korda, mitte rohkem. Sõita saab korraga ju ka ainult ühe autoga. See on kõik, millega saab inimene tegeleda. Kui on raha, peab otsustama, mida sellega ette võtta. Sa võid selle lihtsalt ära anda, mis on rumalus, sest kaob ühiskonda ära. Ma pole ostnud ühtegi pensionikindlustust.“
Taastuvenergiaga seotud uued väljakutsed
Poliitikast Gabrielsson palju ei räägi, kuid Eesti edu aluseks peab ta Mart Laari esimese valitsuse julgust võtta õige suund ja usaldada maailmakogemusega inimesi. Ta leiab, et kõik Balti riigid erinevad paljudest endistest sotsialismimaadest üsna palju ja on läbi teinud meeletu arengu ning võiksid olla selle üle uhked, eriti siin, Eestis. „Eesti oli esimene riik endistest liiduvabariikidest, kel valmis seadusandlus nii äritegevuseks kui omandist ja see andis arengule omakorda suure tõuke. Kui sa ei suuda riigina vältida altkäemaksu ja korruptsiooni, viib see riigi majanduse alla ja Eesti suutis seda teha. Eesti on mu teine kodumaa ja ma olen osa ta arengust.“
Eesti areneb ja suur osa tänasest murest on energeetika, põlevkivi põletamine, mille üle suurärimees palju ka mõtiskleb. Eriti taastuvenergia küsimused on mehele tähtsaks saanud ja hingelähedased. Talle ei tee muret ka Hiina kapitali pealetung, sest on veendunud, et kapitalil ei ole kodumaad. „Kui nad on nõus Helsingi ja Tallinna vahelisse tunnelisse investeerima, mis sellest siis halba on?“ küsib Gabrielsson. Kuid üks asi on küll, mis ta ettevaatlikuks teeb, ja see on spionaaž. Need kaks asja tuleb üksteisest lahus hoida.
Praegu on Gabrielssonil jäänud alles natuke üle kolmekümne firma, mis on Eestiga suuremal või vähemal määral seotud. Uutest plaanidest ta rääkida ei taha. Ta on hetkel veel 69, kohe saab 70. Vitaalsust ja jõudu näikse jaguvat ning hoolt ka, sest hobustega meeldib talle väga koos olla. Oma traavlitega räägib ta rootsi keeles ja need kuulavad ta lugusid ning noogutavad truualamlikult kaasa. Ta on õnnelik, väga õnnelik. Eriti õnnelikuks teeb ta see, et on sündinud rahulikku ja samas väga arenenud Põhjalasse. „Me kõik peaksime selle üle õnnelikud olema, kes me siin elame,“ sõnab ärimees.
INDREK SARAPUU
