Järg 5. märtsil ilmunud osale
Ööd olime nüüd maa-aluses punkris, kus oli kuiv ja mõnus. Väljas olid ööd juba jahedad. Samuti oli punkris julgem, sest teadsin, et kui hävituspataljonlastele kätte jääd, siis nad kõigepealt piinavad ja siis tapavad.
24. juulil tuli ema lõuna paiku joostes karja juurde ja ütles, et ajame loomad koju ja läheme keldrisse varjule, kohe algab lahing. Tormi mäe peale olid hävituspataljonlased kuulipildujad üles pannud.
Viisime lahingu eel asju keldrisse ja olime ka ise seal.
Öösel tuli veel kari venelasi ropult vandudes läbi meie metsa. Isa läks igaks juhuks välja, et neil pähe ei tuleks hooneid põlema panna. Sõdurid olid vaid isa käest küsinud, kuspool on Venemaa ja Moskva. Isa oli näidanud käega Piljani heinamaa poole. Olid lidunud üle heinamaa Raigastvere järve suunas. Isa ütles, et ilmselt on nad täielikult eksinud ega tea, kuspool on omad. Ja et kui nad nii otse lähevad, siis tuleb neil üle Raigastvere järve ujuda.
Sellest päevast algas venelaste ja hävituspataljoni põgenemine.
Algab Saksa-aeg
25. juuliks olid venelased Tartu alt kadunud. Omakaitsemehed ehitasid Tartus üle Emajõe hädasilla, varemed linnas suitsesid veel.
Meie tõmbasime oma lipuvardasse jälle sinimustvalge.
Naabri Eedu käis meil ja hädaldas, et mis temast nüüd saab. Et ega tema poleks ise maad võtnud, aga kästi võtta. Kas nüüd lastakse maha? Isa ütles talle, et mina sind üles ei anna ja ise ka maha ei lase, eks sa ise tea, mida teinud oled. Sa oled nüüd nagu kass, kellele sinepit saba alla pandud, ei tea, kas taguotsas valu kannatada või sinep ära lakkuda ja suus kibedust tunda.
Eks Eedu oli kuulnud, et siin ja seal arreteerisid sakslased ja lasksid maha hävituspataljoni mehi ja teisi aktiivseid punaseid, kelle peale kaevatud oli. Visusti teeristil oli nende kätte jäänud 35-aastane August Narits Kõnnujõe külast. Teda kutsuti Nõela-Kustiks ja ta oli kõva laadakakleja. Tema hävituspataljonis ei olnud, aga keegi oli soovitanud kinni võtta, ja lastigi maha. Küllap oli keegi kunagi tema käest tappa saanud ja nüüd näitas näpuga, et ta on kommunist.
Lühikese aja jooksul palju ohvreid
26. juulil kuulsin, et Saadjärve algkooli juures oli välja kaevatud Karl Partsi poja Mauriciuse laip. Väljakaevamise juures oli olnud ka tema ema Emilie. Noormehel olid olnud jalad happega kõrvetatud ja käed peenikese nööriga kinni seotud.
Punaste ohvreid kaevati välja kõikjal ja alles siis selgus, kui palju inimesi oli tapetud. Hukatud maeti ümber surnuaedadesse.
Tartus poodi telefonipostide külge partorge.
Peipsi poole soodesse ja metsadesse oli visatud lendlehti, millega kutsuti punaarmeelasi üles andma.
Meil hakkas kehtima Saksa Ostmark. Isa ütles, et ega see õige raha ei ole, sellel pole ühtegi allkirja. Küllap Saksamaal kehtib teine raha. Tartust sai nüüd Dorpat.
Ühel õhtul käis naabri Eedu jälle meil, kokutas maast ja kaerapõllust, tal oli surmahirm. Rääkis, et tema pool oli käinud ka Saksa ohvitser ja näidanud, millised riistad temal on uusmaasaajate ja kommunistide vastu. Tal oli olnud piklik must karp ja seal nikeldatud asjad sees. Eedu saksakeelsest jutust aru ei saanud ja arvas, et teda ähvardati kohitseda. Isa arvas, et see oli kõigest sirklikarp!
Isa ka saksa keelt ei osanud, aga tema rääkis nendega vene keeles, vanemad sakslased oskasid seda ja mõni oskas ka eesti keelt.
Isa lubas, et Eedut üles ei anna. Maa saime meie tagasi, jäägu kaerad temale.
29. juulil oli jälle Maarja poolt sõjakõminat kuulda. Varsti tõusid sealtpoolt ka suitsupilved.
Rühm punaväelasi oli tulnud ja Mustvees kaheksa maja põlema pannud.
Nägin maanteel Voldi poole minemas pikka kolonni vene sõjavange.
Ebaõiglane omakohus
30. juulil lasti maha Saadjärve Algkooli juhataja Aleksander Aulis. Põhjuseks olevat toodud, et ta nõukogude laule õpetas ja et ta Partsi poja piinamiseks hapet olevat andnud.
Isa ja Elken arutasid meil seda asja ja leidsid, et see ei olnud õiglane. Polnud usutav, et koolijuhatajat sinna ülekuulamise ja piinamise juurde lasti. Kooli ruumid olid hävituspataljoni meeste päralt ja kapid ei olnud lukustatud, sealt võidi kõike võtta ilma loatagi. Ja õpetajad olid sunnitud punase võimu ajal neid laule õpetama ja kooli punanurki sisustama, need olid igas koolis.
Lootsin, et kui meie ümbrus on enamlastest vaba, pole enam tarvis midagi karta, kuid lahingud käisid meie juures, sisse piiratud katlas edasi ja nii Tallinn kui Ida-Eesti olid veel punase võimu all. Läti hävituspataljonlased põletasid talusid ja tapsid peresid.
31. juulil käisime isaga metsas oma punkri juures. Isa toppis punkri sissekäigu palgijuppidega kinni ja istutas sinna väikseid kuuski. Sõda ju kestis ja polnud teada, millal peidikut veel vaja võib minna.
Isa rääkis, et aeg on heitlik ja 20 aastat Eesti Vabariiki oligi. Vaevalt et Suur-Saksamaa mingist iseseisvast ja vabast Eesti riigist huvitatud on.
2. augusti Postimehes kirjutati, et kodumaa vabastamiseks kommunistlikest bandiitidest luuakse Omakaitse. Ka Voldis loodi see organisatsioon.
Omakaitse punaste vastu
9. augustil käis Elken meil ja ütles, et oli ka minu isa Omakaitsesse kirja pannud. Isa oli pahane ja ütles, et miks ta seda pidi tegema, ta paneb ise ennast kirja, kui tahab.
10. augustil käis isa Voldis Omakaitse staabis (mõisaaegne magasiait). Ta oligi Kukruse rühmas kirjas. Sai vene vintpüssi ja padruneid. Isa ütles relva kohta, et see on Mossini vintpüss ja tema sõdis sellisega juba ilmasõjas. Isa näitas mulle, kuidas seda püssi laadida ja lubas mul ka tühja püssi klõpsutada. Sellest oskan ma nüüd kindlasti lasta, iseasi, kas julgen.
28. augustil vabastati Tallinn.
Sügisel käis ühel päeval meie juures isa õde Hilda. Meil on lähisugulaste hulgas mitu Hildat, sellepärast kutsuti teda vana-Hildaks. Ta ütles, et ta pole mulle mitte tädi, vaid sõtse. Ta tahtis käia kõik sugulased läbi, et näha, palju meid ellu on jäänud.
i
PAUL TOOTS
