Nii, nagu terves Eestis, on ka Jõgevamaad läbival kolmel tuiksoonel, põhimaanteedel – Tallinna-Tartu-Luhamaa, Valga-Tartu-Jõhvi, Tartu-Jõgeva-Aravete–, kus ööpäevane liiklustihedus on kokku enam kui 16 000 sõidukit päevas, saanud suureks probleemiks nii kindlustajatele kui ka loodushoidjatele sagenenud õnnetused metsloomadega. Kas loomadega juhtuvad õnnetused on saamas looduse eneseregulatsiooni osaks? Miks on õnnetused sagenenud ja kas neid saab vältida?
Maal elavate inimeste arv väheneb ja linnaelanikke tuleb juurde. Arenevad nii inimesed kui metsloomad, kes maa tühjenedes muutuvad julgemaks. Samas pole piiri näha ka autostumisel ning maanteid kasutatakse linnadevahelises liikluses tihedalt. Kuid on ka muid tegureid, mis õnnetusi põhjustavad. Kindlustused ei soovi samuti leppida olukorraga, kus looduse tasakaalustajaks saaksid liiklusõnnetused.
Maanteed jäävad tihtilugu ette ka meie suurtele, keskmistele ja väikestele ulukitele, kes mitte ainult ei leia teedel oma lõppu, vaid kokkupõrkel põhjustavad reaalseid kahjusid liiklejale, olgu need siis materiaalsed, halvimal juhul mõjuvad ka tervisele. Mõni õnnetus võib lõppeda veel hullemini.
Kahjud ulatuvad miljonitesse
If Kindlustuse sõidukikahjude grupijuhi Martin Kuke sõnul on kindlustusselts viimase aasta jooksul registreerinud 1023 loomale otsasõitu, aastaga on otsasõitude arv kasvanud 12 protsenti. Seda terves Eestis. Viimase aasta jooksul on If Kindlustus hüvitanud loomadele otsasõidu tagajärjel tekkinud tervise- ja sõidukikahjusid ligikaudu 2,3 miljoni euro ulatuses.
„Võiksime ju eeldada, et mida aeg edasi, seda paremini suudame metsloomi teedelt eemal hoida, aga paraku see nii ei ole. Kui võtta arvesse, et lausa 72 protsenti õnnetustest juhtub kitsedega, siis räägime ikkagi tõsistest avariidest, kus kannatada saavad nii loomad, autojuhid kui ka kaasreisijad. Kahjuks on vägagi tavaline, et selline õnnetus lõpeb looma surmaga, aga ka autojuhid ja kaassõitjad on saanud sellises õnnetuses tõsiselt vigastada või isegi elu kaotanud,“ selgitas Martin Kukk.
Kui kõige sagedamini satuvad liiklusõnnetustesse kitsed, siis teisel kohal on selles kurvas pingereas jänesed (6,5 protsenti õnnetustest) ja kolmandal kohal põdrad (6,4 protsenti). Jänestega seotud õnnetuste puhul on oht inimestele ja autodele väiksem, kuid kokkupõrked põtradega toovad tavaliselt kaasa raskemaid tagajärgi – kõige enam tervisekahjustusi ja ohtu inimeste elule. Ka autode kahjud ulatuvad sel juhul keskmiselt 4500 euroni, mõnikord lausa 30–40 tuhande euroni.
Kas saab loomade liiklemist reguleerida?
Tartu ülikooli geograafia osakonna doktorant, teedeökoloog Maris Kruuse, kelle uurimisteemaks on suurulukitega juhtuvad liiklusõnnetused ning loomade liikumine maanteede läheduses, leiab, et ökoduktide ja ka teiste meetmete rakendamine sõltub ennekõike maanteest ja täpsemalt liiklussagedusest. „Üldiselt on kõige kindlam variant viia loomad ja liiklus erinevatele tasanditele – kas loomad sillale ja maanteesilla alt läbi või vastupidi – loomad tunnelisse,” ütles Kruuse.
„Tallinna ringteel peaks valmima või on juba valmis ka esimene suurulukitunnel metskitsedele ja metssigadele. Üldiselt peetakse aasta keskmist ööpäevast liiklussagedust 10 000 sõidukit selleks piiriks, kus maantee muutub paljudele loomaliikidele ületamatuks barjääriks. See on ka liiklussagedus, mille puhul Eestis peetakse mõistlikuks ehitada neljarajaline maantee, mis omakorda muudab loomade teeületused keerulisemaks (liiklus, laiem teekoridor, piirded ja teised takistused).”
Samas väiksema liiklussagedusega teel võib kõne alla tulla ka loomafoor. „Detektorid tuvastavad suuruluki liikumise teel või teeservas ning sõidukijuhtidele süttivad hoiatustuled. Selliseid lahendusi on kaks tükki planeeritud ka Tallinna-Tartu mnt uuele Kose-Mäo lõigule, aga põhimaanteel sealse liiklussageduse juures ma isiklikult ei pea seda heaks variandiks,” rääkis Kruuse.
Küsimusele, millist teekonda uluk parema meelega kasutab, vastas Kruuse, et põdrad eelistavad erinevate uuringute põhjal silda, ent on ka näiteid Rootsist, Põhja-Ameerikast, kus kasutatakse suurulukitunnelit. „Põhiline, et rajatis oleks sobivas kohas ja sobivate mõõtmetega.”
„Loomade liiklemine on praegusel aastaajal eriti tihe ning kuna metskitsi on oluliselt rohkem, praegu on neid eriti palju, siis enim õnnetusi juhtub nendega. Samas põder oma kogukuse tõttu on liiklusohutuse seisukohast olulisim,” märkis teedeökoloog Kruuse.
Kitse populatsiooni tõus
Selles, miks just kitsede populatsiooni arvukus on silmanähtavalt suurenenud, on suures osas süüdi pehmed talved. See omakorda viitab üldisemalt kliimamuutustele, sest kitsedel on krõbeda talvega raskem hakkama saada. Ühelt poolt vigastatakse tihtilugu hapraid jalgu, toitu on lume alt raskem kätte saada ja väheneb võimalus kopsupõletikku jääda ning asemed peavad sel loomaliigil olema maapinnani lumest puhtaks kraabitud. Kõik see on varem populatsiooni arvukust reguleerinud. Ka jahimehed kitsi ei küti ja loodetakse kiskjate arvu tõusule.
Kitsede, jäneste ja põtradega seotud õnnetustele järgnevad õnnetused rebaste, kährikute ja metssigadega. Nende õnnetuste sagedus moodustab kõigist loomadega seotud õnnetustest pigem paar protsenti.
Maris Kruuse tuletas ka meelde, et sõidukijuht saab ikkagi otsasõidu vältimiseks palju ise ära teha. „Hämaruses ja pimedas tasub sõita ettevaatlikult ja jälgida teeservi, eriti metsavahel. Kui paistab liikumist, siis sõitu aeglustada. Loomade silmi on tegelikult üpris hästi näha, kuna need helgivad vastu nagu helkurid.”
Mida teha, kui sõidad metsloomale otsa?
Kui õnnetuses on vigastada saanud inimesed, tuleb juhtumist viivitamatult teavitada häirekeskust telefonil 112. Vigastatud või hukkunud loomast tuleb informeerida ka Keskkonnainspektsiooni nende valvetelefonil 1313. Seejärel tuleks helistada oma kindlustusseltsi, kus teid õnnetusele registreerimisel juhendatakse.
INDREK SARAPUU
