Järg 19. veebruaril ilmunud osale
Õhtupoolikul tõin Kärksist lehe ära, seal räägiti hoopis partei õpiringidest, kus õpitakse partei ajaloo lühikursust. Kirjutati ka, et avati Tartu Kunstimuuseum ja sel puhul lauldi “Internatsionaali”.
Isa tuli õhtuks Vägevalt pulmast koju. Seal oli öösel, kui sõda algas, kõik pulmalised üles aetud. Meeleolu oli olnud ülev, oli lauldud isamaalisi laule hommikuni.
Au ja vabaduse eest?
23. juuni. Täna oli lehes juba sõjateema sees. Molotov kutsus inimesi üles võitlusse maa, au ja vabaduse eest. Palju on
Samas lehes kuulutati välja ka sõjaseisukord
24. juuni. Meie emaga olime nüüd öösel kodus, isa teiste taluperemeestega metsas. Riidest me lahti ei võtnud, sest muidu ei saa vajadusel metsa joosta, kui enamlased tulevad.
Öösel ajas ema mu üles. Üle Piljani heinamaa kuskil Moora või Reinu pool hakkas keegi haledasti nutma. Ema arvas, et mõnda peret tapetakse või piinatakse.
Olime hirmul ja läksime sauna, mis oli metsale lähemal.
Vallast tuli käsk jahipüssid ja raadiod ära viia. Isa viis meie omad ka ära, et ehk ei ole kommunistidel siis meile asja.
Pärast lõunat toodi vallast käsk, et isal ja Elkenil tuleb öösel Õvanurme tee peal valves olla, et bandiidid ega Saksa langevarjurid külla sisse ei tule. Kästi kontrollida ka kõiki autosid ja võtta autode peatamiseks kaasa naeltega laud, mis vajadusel ratta alla visata.
Nägin madalalt lendavat Saksa lennukit.
26. juuni. Isa oli kuulnud, et Tabiveres oli olnud kõva lahing.
Alates sellest ajast olid meie kandis pidevalt lahingud metsavendade ja hävituspataljoni meeste vahel. Minagi kuulsin palju, mis lähemal ja kaugemal sündis, sellest rääkisid külamehed, kes metsas salaja raadiot kuulasid.
Raadiost oli kuuldud ka Stalini kõnet, kus ta ütles, et vaenlasele peab jääma vaid põletatud maa. Kõik, mida ei saa ära vedada, tuleb hävitada. Selleks pididki venelasi aitama kohalikud hävituspataljonid.
Soome raadios oli aga öeldud, et Eesti vabastamine Suur-Saksamaa vägede poolt on tundide küsimus.
Ema ütles, et isa nüüd koju ei tule, jääb mõneks päevaks metsa.</span>
Palju vallamaju võtsid juba üle metsavennad. Saare järve lähedal oli suur lahing.
Ööd olime sageli Piljani küünis, mõnikord oli seal ka isa.
Punased on tapnud palju inimesi, keda isagi tundis, nende hulgas Maarja-Magdaleena aleviku mehed Aleksander Sepp ja tema poeg, Karl ja August Tamm, Ludvig ja Elmar Kool, Karl Värnomasing ja tema 16-aastane poeg.
10. juulil tuli minu lell Albert Maarja-Magdaleenast koos ühe sõbraga meile. Temal oli alevikus apteegi ja kaupluse juures mootorveski. Ta rääkis, et tema enam koju minna ei saa, hävituspataljoni mehed tapavad talumehi. Lell teadis ka, kes on tapjad. Naise ja lapse oli ta mujale peitu viinud, ise tuli meie juurde, et siin ennast metsa peita. Kolmekesi mindi metsa, tööriistad ja toit kaasas, ja sinna ehitati liivakünka sisse varjend.
Tartu põletamine ja punaste taganemine
Meile tuli mitu sõjapõgenike perekonda, nende hulgas ka lapsi. Nüüd oli mul lõbusam karjaski olla. Vasulast tuli meile Suupide pere, neil olid lapsed Endla ja Heldur.
Ühel õhtul oli Tartu poolt kuulda hirmus kahurite möirgamine. Endla ja Heldur hakkasid nutma, et nüüd põleb nende kodu ära. Nende vanaisa rahustas, et tulistatakse hoopis Tartu linna.
Öösel oli näha, kuidas Tartu põles, tohutu punane kuma oli taevas. Hiljem jõudis meieni ka hirmus siutsuhais ja õhus lendasid tahmatükid. Õudne oli ja keegi ei maganud. Koer ulgus.
Tulekuma paistis ka üle Piljani heinamaa. Vaatasin keldri pealt ja kutsusin ka teisi vaatama. Arvasin, et Raigastveres midagi põleb. Helduri isa teadis, et see paistab kaugelt üle Peipsi järve ja põleb Oudova, kus on sakslased sees ja käivad suured lahingud.
i
12. juuli. Tartu poolt lendles siia endiselt söestunud paberitükke. Ilmad olid kuivad ja kuumad, kõikjal oli suits ja päike paistis läbi selle punase kettana. Polnud näha päiksetõusu ega –loojangut. Ilmad olid väga kuumad, kraadiklaas näitas üle 30 kraadi. Isa vaatas õhtul ja ütles, et nüüd on tuli vist Peetri tänava, Narva ja Kivi tänava kandis.
Ka siinkandis käisid hävituspataljoni mehed metsavendi ja metsa varjule aetud loomakarju otsimas. Kedagi ei leitud. Meie saime sellest enne teada ja meie loomad olid laudas.
Õhtupoolikul oli süütepomm tabanud Tartus Maarja kirikut. Enne seda, kui tornikiiver ümber kukkus, oli kuumuses heledama hakanud kirikukell üle linna säranud.
23. juulil tulid sakslased Põltsamaa poolt Jõgeva suunas. Olin õhtupoole karjaga metsa ääres, kui Kaarepere poolt kahurimürinat kostma hakkas.
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>Õhtul, kui karja koju ajama hakkasin, sõitis meie õue venelaste GAZ-AA. Heldur oli ka koos minuga. Isa polnud veel kodus, ema oli marjapõõsaste vahel peidus.Sõda meie õuel
Õues lasti mõned paugud, siis mindi lauta, lasti siga maha ja visati autokasti. Ajasin lehmad-lambad lauta ja läksin keldri peale ümbrust uurima. Tundus, et sõda ongi siia jõudnud. Isa tuli just koju ja teadis rääkida, et sakslased on juba Kaareperes, oli olnud ka lühike lahing. Siis nägin, et Voldi mõisa kohalt Saadjärve äärest (Tabiveres) tõusis üles kõrge kitsas tulesammas ja siis käis nii tugev pauk, et keldrilagi mu jalgade all värises. Isa arvas, et see oli raudtee pumbamaja, mis järve ääres õhku lasti.
Ööd olime nüüd maa-aluses punkris, kus oli kuiv ja mõnus. Väljas olid ööd juba jahedad. Samuti oli punkris julgem, sest teadsin, et kui hävituspataljonlastele kätte jääd, siis nad kõigepealt piinavad ja siis tapavad.
24. juulil tuli ema lõuna paiku joostes karja juurde ja ütles, et ajame loomad koju ja läheme keldrisse varjule, kohe algab lahing. Tormi mäe peale olid hävituspataljonlased kuulipildujad üles pannud.
Viisime lahingu eel asju keldrisse ja olime ka ise seal.
Öösel tuli veel kari venelasi ropult vandudes läbi meie metsa. Isa läks igaks juhuks välja, et neil pähe ei tuleks hooneid põlema panna. Sõdurid olid vaid isa käest küsinud, kuspool on Venemaa ja Moskva. Isa oli näidanud käega Piljani heinamaa poole. Olid lidunud üle heinamaa Raigastvere järve suunas. Isa ütles, et ilmselt on nad täielikult eksinud ega tea, kuspool on omad. Ja et kui nad nii otse lähevad, siis tuleb neil üle Raigastvere järve ujuda.
Sellest päevast algas venelaste ja hävituspataljoni põgenemine.
