Jaan Järve, unustatud suurmees

(Järg 19. veebruaril ilmunud osale)

Saksa okupatsiooni oht oli siiski ilmne ning see muutis ka enamlased närviliseks. 1918. veebruaris, Jaan Järve mäletamist mööda 21. kuupäeval sai teatavaks, et enamlaste juhid on Pärnust põgenenud ning vene väeosade taganemine alanud. Niipea kui Järve teada sai, et enamlased lahkunud olid, võttis ta enesega kaasa esimese tänaval ette tulnud eesti pataljoni sõduri, läks Laane trükikotta, kus Pärnu Postimeest enne selle enamlaste poolt sulgemist (rahvuslikult meelestatud ajaleht oli olnud neile pinnuks silmas!) trükitud oli, ning teatas trükikoja omanikule, et trükikoda on enamlaste sekvestri alt vaba ja tema hakkab taas Pärnu Postimeest välja andma.

Siis aga jõudis kätte 23. veebruar, mil Pärnu Endla rõdult loeti esimest korda ette Eesti iseseisvusmanifest. Jaan Järve juhtus sel päeval kella nelja paiku Maapäeva saadiku advokaat Hugo Kuusneri juurde minema ning leidis sealt eest Tallinnast saabunud Maapäeva asjadevalitseja Jaan Soopi, kellel oli kaasas Maapäeva vanematekogu koostatud iseseisvusmanifesti tekst, mille ettelugemiseks puudus Tallinnas võimalus, sest seal valitsesid veel enamlased, aga iga hetk oli oodata sakslaste sissetungi. Juriidilisest ja rahvusvahelisest aspektist oli aga väga tähtis kuulutada Eesti iseseisvus avalikult välja enne sakslaste sissemarssimist ning Pärnus olid asja õnnestumiseks üsna suured šansid. Iseseisvusmanifesti teksti võttis Soop välja üsna tavatust kohast.

“Ta võttis jalast kõrge kalossi, rebis kinniõmmeldud ääre seestpoolt katki ja võttis sealt välja väikese kokkurullitud paberilipaka. Õhukesele valgele lehele oli masinal kirjutatud iseseisvuse manifesti algtekst. Neid oli kaks eksemplari. Võtsin need omale, et neid trükimasinal kiires korras paljundada. Sealsamas tegime ühes H. Kuusneriga otsuse: kanname veel sama päeva õhtul “Endlas” iseseisvuse manifesti ette. Määrasime selle kella 8 õhtul. Lahkusin kohe Kuusneri juurest, et korraldusi teha iseseisvuse avalikuks väljakuulutamiseks,” meenutab Jaan Järve.

Ta saatis laiali vastavad teated ning laskis manifesti teksti Jürvetsoni trükikojas (Laane trükikojas polnud see nii kiiresti võimalik) laduda ja 60 000 eksemplaris trükkida, lugedes ise kohapeal ka korrektuuri. Osa tiraazhist oli kella kaheksaks õhtul juba käes. Tund enne seda toimus seltskondlike organisatsioonide esindajate koosolek, millel arutati, kes peaks manifesti ette lugema. Et linnapea Timusk ega maavalitsuse esimees Reiman seda teha ei soovinud, siis jäi see ülesanne Hugo Kuusnerile kui Maapäeva saadikule.

Pärast seda, kui manifesti ajalooline ettelugemine aset oli leidnud, otsustati, et järgmisel päeval korraldatakse suur manifestatsioon Eesti iseseisvuse auks ning selle juhatajaks valiti Jaan Järve. Tema pidas 24. veebruaril “Endla” rõdult ka manifestatsiooni avakõne.

“Ütlesin oma kõnes kokkuvõetult järgmisi mõtteid: Ammu oodatud silmapilk Eesti rahva elus on kätte jõudnud. Aastasadade igatsused on täide läinud. Vaba on Eesti! Loodame, et pealetungivad saksa väed meie iseseisvust austavad ja meie riigiga vaenujalale ei asu. Tulgu mis tahes, tahame veretilgani kaitsta oma iseseisvust. Kõnele järgnes hümn, mida määratud rahvahulgad suure vaimustusega laulsid, Hümni ajal tõmmati Eesti sinine-must-valge lipp “Endla” kohale vardasse,” meenutab Jaan Järve.

See, miks Eesti Vabariigi sünnipäeva ja iseseisvuspäevana tähistatakse mitte 23. veebruari, mil iseseisvusmanifest Endla rõdult ette loetud sai, vaid 24. veebruari, mil päästekomitee seadis ametisse ajutise valitsuse esimese koosseisu, on omaette teema. Pärnus aga olid juba 25. veebruaril 1918, st päev pärast suurt manifestatsiooni Saksa väed sees ning “kommandeerija kindrali” parunlikult viletsas eesti keeles kirjutatud päevakäsu järgi olid keelatud nii mõnedki asjad, kaasa arvatud ajalehe väljaandmine ilma sakslastelt luba küsimata.

“Minul oli aga leht suurelt osalt laotud. Asusin seisukohale, et olen vaba ja iseseisva Eesti riigi kodanik, kes ei tarvitse oma tegevuseks, ka lehe väljaandmiseks, luba küsida võõralt võimult. Pidasin alandavaks enesele, kui Eesti kodanik, kutsumata külalisi kummardama minna ja tegin korralduse, et lõunaks ilmub leht sakste keelust ja surmanuhtluse ähvardusest hoolimata. (…) Lõunaks, lehe ilmumise ajaks, kogusid suured rahvahulgad lehe talituse ette – lühikese ajaga müüdi kõik eksemplarid läbi – lehega andsin kaasa lisana iseseisvuse manifesti trükitud erilehel, mis sel teel rohkel arvul rahva hulka läks,” meenutab Jaan Järve.

Kui esialgu karistust ei järgnenud, siis sedamööda, kuidas saksa vägesid Pärnusse juurde tulema hakkas, hakkasid ka saksa võimud oma nõudmisi karmimas toonis esitama. Jaan Järve kutsuti algul komandandi juurde, kus talle punasega allajoonitud lehenumbrid nina alla pandi ja selgitati, et iseseisvast Eesti riigist ei tohi kirjutada, kuna sellist asja pole olemas. Märtsi algul aga Järve arreteeriti (sama saatus tabas Hugo Kuusnerit) ning ta pidi mõne aja veetma vangis, põhjuseks ilmselt kohalike sakslaste kaebus.

Vanglakuude järel, 1918. a suvel, aitas Jaan Järve aktiivselt kaasa Eesti Asutava Kogu valimiste läbiviimisele Lõuna-Eestis. Ta läks ka vabatahtlikuna Vabadussõtta, ent kutsuti peatselt täitma oma kohustusi Asutava Kogu liikmena. Ta kuulus rahvaerakondlasena ka I ja IV Riigikogu koosseisu. Kirikuõpetaja ametit Laiusel sai ta pidada ligemale 21 aastat. Laiuse aastate tegemistest saab aimu Laiuse Koguduse Teataja 28 numbri vahendusel, mis ilmusid Jaan Järve toimetamisel aastatel 1931-1940. Koguduse töö kõrvalt edendas ta tulemuslikult kohalikku kultuuri- ja majanduselu. Ta jätkas ka ajakirjanduslikku tegevust, koostas algkooli usuõpetuse õpikuid, andis välja jutluste kogumikke, korraldas kultuuriülikooli ja Laiuse kihelkonna noorteühingu tööd. Viimase põhikirja lugedes võib öelda, et Jõgeva valla tänased avatud noortekeskused pole midagi uut, vaid hästi äraunustatud vana.

Iseseisva Eesti riigi loomise ja püsimajäämise nimel seisis Jaan Järve korduvalt julgelt vastu teda ähvardavatele ohtudele ja jäi kindlaks oma veendumustele. Üks viimaseid võimalusi Eesti iseseisvust kaitsta oli kandideerimine 1940. a Riigivolikogu valimistel. Jaan Järve oli üks neist, kes söandas seada end vastu kommunistide ülesseatud kandidaatidele. Paraku tunnistasid Moskva käsilased kõigi selliste kandidaatide õigused valimistel osaleda kehtetuks ning kandidaadid ise kurjategijateks.

1941. a küüditamise eest varjas Jaan Järve end koos metsavendadega Pedja rabas. Saksa okupatsiooni ajal aitas ta kaasa Omakaitse loomisele. Raske katsumus oli talle sõjatules kannatada saanud Laiuse kiriku taastamine 1942. a. 1944. a sügisel ei võimaldanud sõjasündmused tal enam Eestisse jääda ja ta lahkus Saksamaale, kus hukkus Freudenstadti linna pommitamisel.

Jaan Järve õetütarde eestvedamisel ning Laiuse raamatukogu juhataja Asta Leiteni, Laiuse koguduse õpetaja Raino Kubjase ja koguduse juhatuse esimehe Epp Järve kaasaaitamisel paigaldati möödunud sügisel Laiuse pastoraadihoone seinale Jaan Järve mälestustahvel. Tahvel avati ja pühitseti 10. oktoobril.