Kodukandi- ja suvepäevadel, mis toimuvad reeglina puhkusekuudel, naaseb kunagisse kodupaika inimesi, kes, elades eemal, tunnevad kunagise kodupaigaga endist viisi erilist seotust.
Põhjamaa suvi on imeline. Ta võib olla ka mõnusalt soe, aga valge on ta igal juhul ja oma lühikeste öödega muudab ta meie käsutuses olevad päevad eriti pikkadeks ning väärtuslikeks.
Nii on seda mõistetud kõikjal üle Eesti ja lisaks suveajale kuhjatud festivalidele, messidele, suvepäevadele ja muudele kokkutulekutele ning surnuaiapühadele nihutatakse sageli just suvele neidki olulisi juubeleid ja tähtpäevi, mis tegelikult peaksid olema mõnel kehvemal aastaajal. Põhjendus on lihtne ja loogiline. Suvel on lihtsam liikuda, paljudel on ka puhkuste aeg ja nii saavad üritustest osa võtta ka need, kes elavad kunagisest kodukohast kaugemal.
Meelen kuldne kodukotus
Ilmselt on vähemalt suuremal osal inimestest kusagil südame ja hinge kodumaa, pelgupaik murede eest vähemalt mõtetes isegi siis, kui tegelikkuses ollakse ammu aiaäärsest külatänavast ilmalaande laiali läinud. Kusagil ikka on kuldne kodukotus, on kask, mis kasvab õues, vaikne kena kohakene ja kallis isamajakene, linnupesa sarnane…
Eesti ajalugu õpetab meid, et mõiste kadunud poeg võib omandada sootuks uue tähenduse. Teame ju, et siinmail lahkusid ja lahutati inimesed oma kodudest ebainimlikul moel. Kuigi Teisest maailmasõjast on möödas ilmatu palju aega ja me igapäevaselt selle peale üldsegi ei mõtle, mõjutavad tollaste sündmuste tagajärjed ikka veel ka tänapäeva.
Lahkusid ja lahutati kodudest
Jõgeva raudteejaamgi mäletab ju hästi küüditamise aegu ning kui ta saaks kõnelda, kuuleksime haigettegevaid lugusid sellest, mis toimus 1941. aasta juunis. Ometi võib Jõgeva, olgugi ta linnana nooruke, olla üsna rahul sellega, et siinne rahvastik on Eesti mõistes isegi küllalt stabiilne.
Kui palju on aga Eestis sõjajärgsetel aastatel olnud n-ö sisemigratsiooni? Kui palju inimesi on, küll mitte otseselt itta küüditatud ega läände põgenenud, ent ometi laiali siinsamas Eestiski n-ö olude sunnil laiali pillutatud?
Kodukandi- ja linnapäevad ongi enamasti eriti kallid ja tänuväärsed just neile, kes tulevad kaugemalt ja saavad siis lühikese aja jooksul endasse ahmida kodupaiga traditsioone ja väärtusi mõnes mõttes justkui kontsentreeritud kujul.
Igal paigal on hing ja mälu
Südames pühapäev, tulevad nad korraks koju käima, jättes endast maha nii palju hingesoojust ja armastust. Just seetõttu on niisugused kokkutulekud ja aastapäevad alati palju etemad üritused kui suvalised suure hurraaga korraldatud festivalid.
On oluline vahe, kas üks väikelinn või koguni küla saab endale mõneks ajaks kaela anonüümseid turiste või ootab ta neid, kes on osa temast endast.
Igal paigal on hing ja igal paigal on mälu. Mõnikord mäletavad puud ja majad palju paremini kui inimesed.
Kuid inimestel on suur võim äratada uinuvaid külad, olgu või ajutiselt, elule ja muuta linnu ilusamateks. Nii ärkabki Eesti oma juubeliaastal üha enam ja paigad saavad üha tagasi oma tegelikku tasakaalu. Vaatamata majanduslangusele. Sest on asju, mida ei saa mõõta rahas.
JAANIKA KRESSA
