Valija hääl ja Riigikogu kohad

Käes on järjekordne demokraatia võtmehetk, Riigikogu valimised 2011. Koos emotsioonide tõusuga kampaania lõpus on ka seekord hakatud küsima, kuhu kanduvad valijate hääled ning kui palju need üldse tulemust mõjutavad. Nii on põhjust taas kord rääkida valimiste reeglitest ehk kuidas valija häälest saavad saadikukohad Riigikogus. 

Eesti valimissüsteem

Üldjoontes on Eesti süsteem tänapäevases demokraatias tavapärane. Meie valimised on vabad, üldised ja ühetaolised. See tähendab, et iga täisealine teovõimeline kodanik saab vabalt hääletada ja kõigi häältel on võrdne kaal. Valida saab otse meelepärase kandidaadi ja tema kaudu nimekirja poolt. Hääletamine on salajane. See tähendab, et kui valija just ise ei ütle, ei saa keegi teada, kelle poolt ta hääletas.

Samas on Eestis, nagu igas demokraatias, täpsemad reeglid.  Iga kodanik võib hakata üksikkandidaadiks, ent nimekirju saavad esitada ainult registreeritud erakonnad. Kandidaadid peavad maksma kautsjoni ja järgima välireklaami piiranguid. Meil on valimiskünnis: Riigikokku pääsevad vaid nimekirjad, mis on saanud vähemalt viis protsenti häältest. Enne valimispäeva 6.03.2011 on võimalik jaoskondades eelhääletada ja ka interneti kaudu oma hääl anda.

Omanäoline on tulemuste kindlakstegemise viis, mis toimub kolmes järgus: isiku-, ringkonna- ja kompensatsioonimandaadid. Isiku- ja ringkonnamandaadid jagatakse Eesti 12 valimisringkonna kaupa ning siin on tähtis nii valija kandidaadi- kui nimekirjaeelistus. Üleriigiliste kompensatsioonimandaatide puhul on oluline nimekirjaeelistus. 

Kuidas arvestatakse valija häält?

Isikumandaadi saavad kandidaadid, kelle hääled ületavad valituks osutumise lati ehk kvoodi. Kvoot saadakse ringkonna kehtivate häälte arvu jagamisel mandaatide arvuga ja see on tavaliselt umbes viis-kuus tuhat häält. Isikumandaat on üksikkandidaadi ainus võimalus valituks saada. Tavaliselt saadakse kümmekond isikumandaati, enamasti erakonnanimekirjade kandidaatide poolt.

Ringkonnamandaadid saavad nimekirjad, kelle hääled ületavad valituksosutumise kvoodi. Kvoot on sama, mis isikumandaadi puhul, aga nimekiri saab ringkonnamandaadi juba siis, kui ta kogub ringkonnas hääli vähemalt 75 protsenti lihtkvoodist. Nimekiri võib saada ringkonnas mitme kvoodi jagu hääli ja seega mitu ringkonnamandaati. Viimaste arvust lahutatakse nimekirja kandidaatide isikumandaadid. Ringkonnamandaatide järk on kõige suurema mõjuga: eelmistel valimistel jagati nii 65 Riigikogu kohta.

Et ringkonnamandaate saada, peab nimekiri ületama valimiskünnise, see tähendab koguma üle riigi vähemalt viis protsenti häältest. Alla künnist jäänud nimekirjade ja isikumandaadita jäänud üksikkandidaatide hääled lähevad edasisest arvestusest välja ja künnise ületanud nimekirjad saavad sellevõrra rohkem kohti. Selle nimetamine hääle raiskamiseks pole adekvaatne. Valija on saanud nii täita oma kodanikukohustuse kui väljendada oma eelistust.

Ka ringkonnamandaatide puhul on valija poolt kandidaadile antud häälel oluline tähtsus. Ringkonnamandaadid lähevad nendele nimekirja kandidaatidele, kes said isiklikult valijatelt rohkem hääli ja see kehtib ka nende asendusliikmete suhtes. Ringkonnamandaadi saamiseks peab kandidaat isiklikult saama hääli vähemalt kümme protsenti ringkonna lihtkvoodist, kompensatsioonimandaadi saamiseks viis protsenti lihtkvoodist. 

Kompensatsioonimandaadid jagatakse künnise ületanud nimekirjade vahel kogu riigis saadud häälte summa alusel. Siin ei loe enam see, kellele andis valija oma hääle, vaid see, kuidas on erakond kandidaadid üleriigilises valimisnimekirjas reastanud. Ka suhteliselt väikese isikliku häältearvuga kandidaadid nimekirja eesotsas võivad osutuda valituks.

Selles järgus viiakse erakondade Riigikogu kohtade arv üldjoontes vastavusse üle Eesti kogutud häälte osakaaluga. Järelejäänud kohad jagatakse d’Hondti meetodiga, võttes arvesse juba saadud isiku- ja ringkonnamandaate. Kuigi kompensatsioonimandaadid on saanud kõige rohkem tähelepanu, jagati eelmistel valimistel nii vaid veerand Riigikogu kohtadest. Täpsema teabe valimisjärkude kohta leiab Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehelt (www.vvk.ee). 

Head ja vead

Eesti tänast valimissüsteemi on nii kiidetud kui kritiseeritud. Ühelt poolt on see taganud stabiilsuse, Riigikogu mõõduka erakondliku mitmekesisuse ja toimivad valitsused, teisalt olnud keeruline, võimaldanud nimekirja esiotsal väheste häältega parlamenti pääseda ning jätnud väikeerakonnad ja üksikkandidaadid poliitika ääremaile.

Rahvusvahelises võrdluses pole meie süsteem erandlik. Kuigi see on küllalt keeruline, on näiteks Kreekas kasutatud ka nelja tulemuste kindlakstegemise vooru. Meie künnis on küll küllalt kõrge, ent näiteks Türgis on see lausa kümme protsenti. Kuigi kompensatsioonimandaate võib saada väheste isiklike häältega, ei mõjuta valija hääl näiteks Itaalias või Iisraelis üldse nimekirja kandidaatide pingerida.

Igihaljas alternatiiv, 1938. aasta tüüpi enamusvalimised ühemandaadiringkondades võimaldaksid küll selgemat seost valijatega ja suurendaksid mõnevõrra saadiku tegevusvabadust, ent toovad samas kaasa veelgi suurema kampaanialikkuse ja ebapädevate esindajate riski, kaheerakonnasüsteemi ja suure häältekao. Nii tähendab see pigem riskide muutumist kui õnne valemit.

Eesti tänane valimissüsteem on ajaproovi läbinud ja töötab. Jah, seda on võimalik vahetada või täiendada – olgu siis väiksemalt näiteks künnist madaldades või ambitsioonikamalt üldisele avatud nimekirja põhimõttele üle minnes ja jagamisjärgud kaotades. Siiski pole valimisreeglite ümbertegemine minu hinnangul põhiline muutuste võti.

Eesti poliitika kaks suurt arenguressurssi peituvad pigem erakondade sisedemokraatias ja kodanike pädevuses. Et põhierakonnad on tänaseks välja kujunenud, on senisest olulisem pöörata tähelepanu nende otsustamise ja arutelu kvaliteedile. Kui erakonnad ei suuda demokraatia taimelavadena toimida, on võimalik neid Saksamaa eeskujul seadusandlikult suunata.

Ehk veelgi olulisem on piisavas mahus kvaliteetne kodanikuharidus ning otsuse langetamiseks valija käsutuses olev mitmekesine teave. Lõppkokkuvõttes põhineb demokraatlik poliitika kodaniku enda teadlikkusel ja oskusel poliitikat mõista ja pinnakihist läbi näha. Eesti demokraatia tase ja poliitiline kultuur on iga hääleõigusliku valija kätes.

i

LEIF KALEV, dotsent

Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi direktor

blog comments powered by Disqus