Kunagises Pajusi kolhoosis tehti õige otsus, kui autojuht Heino Suttingule filmikaamera osteti. Varsti avanes Heinol võimalus ka töö ja hobi ühendada. Aastakümnete vältel on Heino Sutting filmile jäädvustanud erinevate ajastute sündmusi ja inimesi ennekõike Pajusi ja Põltsamaa kandis, kuid ka mitmetes Eestimaa paikades. 1990ndate algul jõudis tema filmilooming ka Eesti televisiooni. Suttingu filmikroonikad tekitavad paljudes äratundmisrõõmu ja nostalgiat ning on ka väärtuslikeks allikateks ajaloo ja koduloo uurimisel.
Millal ja kuidas fotoapraat ja kaamera teie ellu tulid?
„Fotoaparaadiga hakkasin pildistama 1958. aastal. Huvi liikuvate piltide vastu algas 1963. aastal, kui olin armeeteenistusest mereväes puhkusel. Naabripoiss oli ostnud filmikaamera, millega koos filmisime ja ilmutasime. Ilmatu põnev oli filmi seina pealt vaadata ja sealt see pisik sisse läks. Kui sõjaväkke Murmanski lähedale Severomorskissse tagasi läksin, saatis sõber kaamera sinna järele. Pärast kroonut töötasin Põltsamaal kaks aastat kutselise fotograafina. Fotograafitöö ateljees tundus aga liiga kinnine ja pealegi jäi töökoht kodust võrdlemisi kaugele.
Pajusi kolhoosi kuulus esimees Peeter Merilainen suunas mind autokooli Põltsamaa autobaasi. Nii sai minust hoopis veoautojuht. Paralleelselt tegin fotosid majandi seinalehele ja stendidele. Siis andsin vaikselt mõista, et sooviksin ka filmi teha. Nii ostis kolhoos Merilaineni otsusel minu kasutusse 16 mm kaamera ja Ukrainas valmistatud projektori. See tehnika maksis toona ikka palju raha. Oma palgast poleks ma neid asju osta jõudnud.
Kui videoajastu kätte jõudis, osteti mulle komplekt, mis koosnes kaamerast, magnetofonist ja telerist. Tervislike põhjustel jätsin autojuhi töö maha ja keskendusingi pildistamisele ja filmimisele.
Pärast kolhoosiajastu lõppu hakkasin vabakutseliseks. Senine kaamera polnud aga enam töökorras, uue ostmiseks nappis taas endal raha. Mulle tuldi vastu, sain kaameraid laenata Põltsamaa linnavalitsusest, Adavere majandist. Toona kutsuti sageli pulmadesse filmima.”
Vaatame veel tagasi kolhoosiaega. Mida legendaarsest Peeter Merilainenist veel meenutaksite?
„Pajusi kolhoos oli ikka üks tugev majand, mis tegeles seinast seina ettevõtmistega. Kolhoosile kuulus ju ka neli kalatraalerit. Käsin neid laevu Tallinna sadamas pildistamas. Samuti toodeti veini ja kartulitärklist. Kolhoos toetas ka mootorisporti. Töötasud olid kõrgemad toonasest Eesti keskmisest. Huvitavaks kujunes aeg, mil hakati talusid taastama. Filmisin rahvamajas Pajusi kandi talupidajate koosolekut. Tänaseks ajaloohõngulist filmi on igati põnev vaadata.”
Pajusile on kuulsust toonud ka kohalikus rahvamajas näiteringi juhendanud näitleja ja operetilaulja Vello Viisimaa ning tema sõber Sulev Nõmmik?
„Viisimaa maakodu oli ju Pajusis. Nõmmik käis meie kandis sageli esinemas. Elu käis siis ikka täie hooga. Olen nendest meestest mõnedki kaadrid filminud. VHS kaameraga tehtud filmide kvaliteet on tänaseks halvenenud. Ühtteist sealt aga ikka näeb, mistõttu arvan, et mõnegi võiks arvutisse laadida. Kahju, et mul polnud kaamerat kaasas Vello Viisimaa 60. juubeli tähistamisel Tallinnas, kus käisin teda õnnitlemas koos Pajusi kolhoosi esindusega.”
Kuidas teist sai üks Jõgevamaa reportaažide operaator 1990ndate esimese poole regionaalsaates Lõuna Kanal?
„Lõuna Kanalisse tegi reportaaže Rein Viru ja kutsus mind filmima. Toonase kaameraga filmi tehniline tase jättis soovida, kuid televisioon polnud sellisel arengutasemel nagu praegu. Meid koolitas ETV Tartu stuudios Ilmar Loomann. Kahe-kolmeminutilise saatelõigu tegemiseks tuli viiel mehel mitu tundi tööd teha. Vahepeal läks katki stuudiomagnetofon. Teksti tuli lugeda mitu duublit. Ilmar Loomann ütles aga nii ilusti, mis see televisioon siis ära pole: niuhti ja valmis.”
Kuivõrd tehnika arengut filmimistöös tundnud olete?
„Algul oli see protsess ikka omaette tegu. Filmirullile mahtus kaks minutit. Siis tuli seda pimedas ilmutada, kuivatada, liimida, kokku sättida. Heli vanemate aegade filmil polnud, need olid tummfilmid. Muusikat sai magnetofonilindilt taustaks lasta. Hiljem muutus filmimine tehniliselt lihtsamaks. Samas olen jäänud vana kooli meheks, sest fotosid teen paberile ja lasen välja trükkida kas Vali Pressis või Tartus.”
Milline osa on filmimisel talendil?
„Mingi kiiks peab ikka olema. Tunnen rõõmu, et minu filme ikka vaadatakse. Näiteks tänavuse juubelilaulupeo teekonna filmil Lustiverest Pajusisse on olnud Youtube’is juba üle tuhande vaataja. See ergutab loominguga jõudumööda edasi tegelema. Mitmeid filme on minult tellinud Põllumajandusmuuseum Ülenurmes, kus põhjalik filmiarhiiv. Esimese minu video laadisidki internetti nemad 1989. aastal. Toredasti kulgeb koostöö kunagiste naismehhanisaatoritega, kelle kokkusaamiste üheks eestvedajaks Loniida Bergmann Võisikult koos abilistega. Esimesel naismehhanisaatorite kokkutulekul ma polnud, küll aga teisel, kui oli koos üle kahesaja masinanaise.
Viimati käisin filmimas 17. kokkutulekut Vana-Vigalas, millest sain toreda video. Tuleva aasta juunis kavandatakse kokkutulekut Kihnus, Kihnu Virve juures.”
Pajusis filmimist väärivatest sündmustest puudust pole?
„Seda kindlasti. Olen teinud kroonikafilme põllumajandusettevõtja Lembit Paali tellimusel. Mitmed sündmused hakkasid aga korduma. Läbi nalja ütlesin siis, et vahetame filmil aastaarvud ära. Mis siis, et inimesed on vanemaks jäänud.”
Kas olete mõne inimese ka filmikaameraga ära ehmatanud?
„Tavaliselt mitte. Üks naistraktorist ajas mind aga küll kohe minema, kui kaameraga tulin.”
Kuivõrd dokumentaalfilmides poseerima ja näitlema kiputakse?
„Üldiselt mitte. Näiteks filmis „Pajusi kolhoos 1989“ räägivad inimesed loomulikult ja vahetult. Kõige rohkem saab seal sõna Lembit Paal.”
Mitmes kaamera teil praegu on?
„Vist üheteistkümnes kui nii ropsti ütlen.”
Kas telefoniga filmijate tõttu on tööd vähemaks ka jäänud?
„Mõneti ikka. Eratellimusi kipub vähemaks jääma, lasteaiapidudele ja koolilõpetamistele ikka kutsutakse.”
Võib-olla olete loomult nagu jahimees, kes ilma püssita naljalt metsa ei lähe?
„Ehk tõesti. Näiteks tuntud filmi- ja fotomees Ellar Sügiste kutsus mind oma 60. sünnipäevale. Mina tänasin, kuid ütlesin, et mis ma sinna ilma kaamerata tulen. Ellar kostis siis, et eks võta kaamera kaasa.”
Kus viimati filmisite?
„Filmisin paar nädalat tagasi Järvamaal Päinurmes toimunud rahvamuusika peol, mille kohalik külaselts korraldas austuseks selle piirkonna legendaarsetele meestele ja naistele, kes hoidnud ja edendanud rahvamuusika traditsioone. Igavikuteele lahkunud pillimeeste mälestuseks istutati tammed.”
Lisaks filmimisele on teil teisigi loomingulisi väljendusviise, näiteks kaunis koduaed?
„Olen siin toimetanud seitsmekümnendatest aastatest, kui ühe vana lagunenud maja ostsin ja seejärel uut ehitama hakkasin. Terve see maja on mul enda projekteeritud. Arhitekid tegid projekti pärast maja valmimist. Nii sai asi ka ametliku vormi. President Toomas Hendrik Ilveselt on meie kodu saanud tunnustuse ka kodukaunistamise konkursil.”
Kuidas maalimiseni jõudsite?
„Mõneti hakkasin maalimist harrastama juba sõjaväes. Nüüd pensioniärina tulin selle hobi juurde tagasi. Õlivärvidega maalimiseks on mul aias maja, mis ümberehitatud saunast. Lemmikteemad on loodus ja portreed. Maalin põhiliselt talvel, sest muudel aastaaaegadel kipub selleks aega nappima.”
Lembit Paal, Pajusi põllumajandusettevõtja ning ajalootalletaja
„Ajal, mil Pajusi kolhoosi tööle tulin, oli Heino Sutting majandis ametis automaalrina. Tema oskustest peeti lugu, mistõttu lisaks kodumajajandile tuldi maalriööd tellima ka kaugemalt. Kui kolhoos videotehnika ostis, anti see Heino käsutusse. See oli väga õige otsus, tänu millele on meil väga palju väärtuslikku filmimaterjali erinevatest aegadest.
Foto- ja filmimees Heinot iseloomustab armastus oma töö ja ühtlasi hobi ja huvi maailmas toimuva vastu. Teda paelub praktiliselt kõik, mis siin ilmas toimub. Kvaliteedi tagavad kogemused. Hindamatu väärtusega on Heino Suttingu töö Pajusi piirkonna tänaste ettevõtete kaameraga jäädvustamisel. Nii on kujunenud väga põhjalik kroonika. Heino foto- ja filmilooming hõlmab ka kultuurisündmusi, kogukonna ettevõtmisi, peredes ja kodudes toimuvat. Koos temaga oleme käinud jäädvustamas eakamate inimeste mälestusi.
Heino meistritööks on ka mitmed Pajusi külaseltsile tehtud istepingid. Kokkuvõttes võib öelda, et Sutting on üks müstiline mees.”
Heino Sutting
Sündis 7. juulil 1944 Vaali külas Järvamaal
Haridus:
Rutikvere kool
Pisisaare kool
Tallinna kutsekeskkool (laevamaalri eriala)
Töö:
ETKVL-i Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi transpordiosakond
Fotograaf Põltsamaal
Pajusi kolhoosi autojuht, fotograaf ja filmioperaator
Vabakutseline fotograaf ja filmioperaator
Tunnustused:
Pajusi valla elu edendaja (2008)
Heino ja Mari Suttingu kodu Pajusis on pälvinud mastivimpli Eesti Vabariigi peaministrilt
Eesti NSV Aianduse ja Mesinduse Seltsi diplom osalemise eest vabariiklikul koduaedade võistlusel
Tunnustus Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilveselt kauni Kodu konkursil 2007
Pere:
abikaasa, täiskasvanud tütar ja lapselaps
JAAN LUKAS
