Elistvere loomapargis peeti möödunud pühapäeval traditsioonilist sõbrapäeva. Ehkki ilm oli üpris karge, tuli suuri ja väikseid loomasõpru kokku nii palju, et seltskonna loomapargis ringi liikudes tekkis lausa kõrvulukustav lumekrudin. Karu Karuliina talveuinakut see aga ei häirinud.
Peale arvuka Jõgeva- ja Tartumaa loomasõprade seltskonna leidis sõbrapäeva puhul aega üle hulga aja Elistverre tulla ka Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal. Tal oli jutustada põnevaid lugusid nii pargiringkäigul kui ka hiljem looduskeskuse õppeklassis, kus kuuma teed ja pirukaid pakuti.
“Olen loomaaiandusega seotud 1968. aastast ehk nüüd siis juba 43. aastat ning selle aja jooksul olen kohanud kaht sorti inimesi: neid, kes tulevad loomaaeda rõõmuga, ning neid, kes sellest suure kaarega mööda käivad, sest nende arvates peetakse loomi seal vangis ja piiratakse jõhkralt nende vabadust,” ütles Mati Kaal.
Tema sõnul ei saa loomad tegelikult ka looduses teha seda, mida tahavad, ega käia seal, kus tahavad. Õigupoolest on loomad looduse omavahel ära jaganud ning see, kui suure “tüki” keegi saab, sõltub looma suurusest ja sellest, kas tegemist on üksiklooma, perekonna või karjaga. Nii et tegelikkuses liigub iga loom enda poolt loodusse jäetud lõhnamärkide vahel ning suur osa päevast kulub tal söögi hankimisele. Loomaaias seevastu tuuakse neile “sekser” iga päev kindlal kellaajal ette. Ning liikuda võib loom lihtsalt oma lõbuks.
“Kui loomaaeda vanglaks pidav inimene puuris olevaid kiskjaid jälgib, siis ta ütleb tavaliselt, et loomad käisid närviliselt edasi-tagasi, lootes puurist välja saada,“ ütles Mati Kaal. „Tegelikult käivad loomad edasi-tagasi trenni tegemise pärast — täpselt nii, nagu inimesed jõusaalis. Puurivõret või turvaklaasi ei taju aga loom kui tema vabadust piiravat tegurit, vaid kui kaitset inimese eest: loomad ei taha, et võõras, st inimene nende territooriumile tungiks.”
Kes keda lõbustab?
Abstraktset vabaduse mõistet loom Mati Kaalu sõnul ei tunne. Kui tema vajadused on rahuldatud, on tal ka puuris hea. Loomaaialoomade suurimaks probleemiks on tegelikult see, et neil on kohutavalt palju vaba aega: toitu hankida ja end vaenlaste eest kaitsta pole neil ju vaja.
“Aga siis ongi ju hea, et neile ajaviiteks inimesi näha tuuakse,” ütles Mati Kaal ja kinnitas, et just nii loomaaialoomad situatsiooni tajuvadki: nende meelest tuuakse neile näha inimesi, mitte inimesed ei tule neid vaatama. Selle tõestuseks oli Kaalul tuua elav näide: aastakümneid tagasi, kui Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis möllas suu- ja sõrataud, oli Tallinna Loomaaed nakkusohu tõttu paari-kolme kuu jooksul suletud. Siis olnud huvitav vaadata, kuidas loomad sel kellaajal, mil väravad tavaliselt külastajatele avatakse, kaelad õieli, sissepääsu poole kiikama hakkasid, et millal siis ometigi elu lõbusaks läheb.
Intelligentsemad loomaaialoomad üritavad Mati Kaalu sõnul inimestega suhelda. See võib mõnikord arusaamatusigi põhjustada. Näiteks on mõnigi inimene süüdistanud loomaaeda selles, et hundi pähe näidatakse seal koera, sest hundipuuris olev loom liputab inimest nähes rõõmsalt saba ja ta kõrvad on kikkis.
“Keda te lollitate! Ma olen hunti näinud küll: hundil on kõrvad lidus ja saba jalge vahel,” kirjutasid mõned eriti vihased kodanikud nõukogude ajal loomaaia kaebuste raamatusse (hetkel selles loomaaias hunte polegi!). Aga Mati Kaalu sõnul käitubki metsas elav hunt inimest kohates hoopis teistmoodi kui loomaaiahunt. Viimane tunneb end kaitsva puurivõre taga kindlalt nagu peremees ning ütleb oma kehakeelega umbes nii: “Sa oled täitsa kutt, et sinna reelingu taha jääd! Saa tuttavaks: siin on minu naised ja minu lapsed!”
Elab kauem
“Kui loomaaialoomal on normaalse suurusega ja normaalselt sisustatud aedik ning tema liigiomased nõuded on täidetud, siis elab ta hästi ja kauem kui vabas looduses, sest vaenlasi tal seal pole, söök on kogu aeg olemas ja haiguste puhul saab abi veterinaarilt,” kinnitas Mati Kaal. “Nii et kui loomaaeda tulete, suhelge loomadega ja käituge nii, et häbenema ei peaks.”
Viimane soovitus polnud üldse kohatu: Tallinna Loomaaia jääkaru Franz hukkus 2007. aasta sügisel ju mitte ainult talitaja hooletuse, vaid ka külastajate distsiplineerimatuse pärast. Kui inimesed oleksid korraldustele allunud ja puurist valla pääsenud karust mõistlikule kaugusele hoidunud, poleks looma vaja uinutada olnud. Uinutisüstist Franz paraku ei toibunudki.
Elistvere sõbrapäeval sai peale Mati Kaalu põnevate lugude kuulata Tartu Loodusmaja lemmikloomaringi juhendaja Tiina Lillelehe juhiseid näriliste pidamise kohta (neid jagas ta närilistemajas) ning Tabivere noorte muusikute esinemist. Soovijad said endale ehtesavist sõbrasüdame meisterdada.
Peale Mati Kaalu oli sõbrapäeva külaliseks ka loomaparki varem hallanud Eesti Metsaseltsi endine esimees Kaupo Ilmet. Mõlemad nimetasid end naljatamisi Elistvere loomapargi ämmaisandateks. Loomapargi praeguse seisu kiitsid mõlemad heaks, ent samas avaldasid arvamust, et parki tuleks kõvasti laiendada: siis oleksid loomadel looduslähedasemad elutingimused ning park rohkem pargi ja vähem loomaaia sarnane.
i
RIINA MÄGI
