Kui Imbi Paju 1999. aastal Võtikvere kunagise riigimõisa õuel küla- ja kultuuripäeva korraldas, rookis Öyvind Rangöy Norras kala. Selles kalatööstuses oli ka üks Eesti poiss – samuti kalarookija. Eesti noormees õpetas uudishimulikule norralasele ära esimese eestikeelse sõna: sisikond!
Laupäeval oli Öyvind üks kaheksast kirjanikust, kes Eesti vanimal kirjandusfestivalil oma raamatuid müüs. Tema luuleraamatu pealkiri on „Sisikond!”„Imbi, kui Võtikvere mõisapark on kirjandusfestivalile raamiks, siis mis on tema sisikond?” uurisin peakorraldajalt. „Armastus kirjanduse ja lugemise vastu. Armastus peab olema selleks, et keha vastu peaks. Eesti Vabariigis kuulutati 1935/36. aasta raamatuaastaks, et inimesi rahustada. Tänane Eestivajab samuti rahustamist. Mina kirjandusest paremat rohtu ei tea,” ütleb Imbi, lillepärg peas.
Ajalugu juhatab edasi
„Kas sa tead, et Eesti vabadussõjas teenis Balti mõisnike pataljon?” küsib kärmel sammul mulle vastu astuv vanahärra. Ta on müügilaua sättinud hiiglaslike kuuskede vahele. „Mul on siin nii Eesti kui ka baltisaksa ajalugu,” teatab 82-aastane Rakvere mees Ants Ross, kes on olnud ajaloohuviline lapsest saadik. Tal on kaasas 47 nimetust raamatuid ja Võtikveres on ta neljandat korda. „Ajaloost on huvitatud kahjuks vähesed, peamiselt vanemaealised mehed. Enamus ostab ju tilulilu, väljamõeldud armastuslugusid… Aga ajaloo tundmine juhataks rahvast edasi, mitte tagasi!” manitseb Ants, kelle vend oli kirjastaja. Nii need 1500 raamatut talle kätte jäidki. „Kas pooleteiseaastasele on see juba sobiv raamat?” küsib noor ema ja lehitseb suurte värviliste piltidega raamatut pealkirjaga „7 väikest elevanti”.Lastekirjanik Tiia Kõnnussaar, kirjanikunimega Tiia Navi, noogutab. „Kui pooleteiseaastasele ette lugeda, siis on kindel, et teismelisena ta raamatuid ei põlga.” Tiia jagab raamatutelki Mika Keräneniga, soomlasega, kes on Eestis kuulsam kui Soomes.
„Teate, kus mõeldi välja Brežnevi pakike? Karjalas! Ainult, et varem,” naerab Mika, kes naerab muide kogu aeg! Eks ole põhjust ka, sest ta raamatud lähevad nagu soojad saiad. Eriti soe on hetkel „Soome pitsa”. Brežnevi pakike tähendab hetkel, et kui ostad kaks, saad kolmanda raamatu tasuta. Mina läksin ka sellele liimile, teadmata, et tund hiljem oleks ühte raamatut ostes saanud tasuta juba kaks raamatut… Vahepeal on 20. sünnipäeva tähistav raamatufestival ametlikult käima läinud. Peo perenaine Imbi Paju tutvustab Mustvee vallavanema isa. „Saage tuttavaks – Jüri Kraft!” Kunagine kergetööstusminister, kes keskkooli lõpetas Mustvees, on sama elegantne nagu aastakümneid tagasi. Siis, kui ma AK noore reporterina temaga esimese intervjuu tegin.
Võtikvere vanim elanik
Imbi on alati öelnud, et Eesti on täis jutustamata lugusid. Neist ühe ta heledat ülikonda kandva härra Krafti käevangus ka jutustab. „Mu tädi oli rahvavaenlase tütar. Suure surmaga leidis ta pärast vangilaagrist tulekut töö õmblusvabrikus Sangar. Kord jõudis tädi tööle minnes vabriku välisukse juurde samal ajal direktoriga. Ja kujutate ette, seltsimees direktor avas õmblejale ukse! Mu tädi on seda juttu rääkinud sada korda,” ütleb Imbi. Galantsus oli Nõukogude ajal sama haruldane nagu banaan töölispere söögilaual.
Lava ees pikkadel pinkidel istub igasugust rahvast. On kohalikke, kes ootavad raamatupäeva nagu pidu, on pealinnarahvast, kes on kohale sõitnud Kirjanike Liidu bussiga. On Imbi Paju raamatuid erinevatesse keeltesse tõlkinud tõlke, kes siin, Võtikveres, räägivad omavahel eesti keeles. „Tõrjutud mälestused” on praeguseks tõlgitud kaheksasse keelde.
„Mina olen Võtikvere kõige vanem elanik!” teatab peaaegu häbelikult väike, aga väga Imbi Paju nägu naine. 200-aastaste puuhiiglaste all mõjub ta nagu Vanaema juurde teel olev Punamütsike, kes oskab Hunti karta.
„Ma tean sind terve elu!” ütleb see Punamütsikese moodi olend mind kõvasti kallistades. Ausõna – mina näen seda naist esimest korda elus.
„Ma olen Imbi ema, kõige vanem Võtikvere elanik!” ütleb Aino pisut värisedes. 16 kraadi päikese käes tundub suurte puude all 6-kraadina. Mina saan kirjutada ainult nahkkinnastes. Aga ma ei pea kirjutama ega kelleltki küsima, kust on kirjanik Imbi Paju pärinud oma sooja ja suure südame. Ainole otsa vaadates näen seda! Kusjuures Aino noorepõlve pilti näevad paljudes riikides kõik need lugejad, kes on endale ostnud „Tõrjutud mälestused“. 25-aastane, Gulagist äsja Eestisse tagasi jõudnud Aino on selle raamatu kaanel.
Eestlased ka ostavad raamatuid
Kerttu Rakke tuli oma raamatutega Võtikverre esimest korda 2002. aastal. „Raamatuid ostetakse täna vähem,” tõdeb Kerttu, mis ometi ei pane teda varasemast vähem kirjutama. „Kui telefonis on kogu maailm, siis inimene ei hakka ju ennast piinama raamatulehe pööramisega,” viskab Kerttu nalja, mis tegelikult polegi nali. Raamat Andrus Eelmäest on õnneks hästi müünud.
Jelena Skulskaja naeratab oma firmanaeratust vastu õhtupäikest ning pole kiitusega kitsi. „Eestlased on toredad – nad mitte ainult ei loe, vaid ka ostavad raamatuid. Venemaal, mis on Eestist 250 korda suurem, on raamatute tiraažid sama suured nagu Eestis. Ma kirjutan ju vene keeles. Alles siis, kui Ingrid Welbaum hakkas mu raamatuid eesti keelde tõlkima, sain aru, et mul on ka siin fännid,” räägib Lilja.
Ainult üks laud selles pargis ei ole kaetud raamatutega. Sellel laual on imepeen kohvimasin, millest saan oma külmast kohmetanud käsi soojendada piparmündimaitselise kakaoga. Ja lihapirukad! Laua taga seisavad õnnelike nägudega Annika ja Laidi, kes teatavad uhkelt, et neil kahepeale on kolm paari kaksikuid. Minu uskumatut näoilmet nähes otsib aasta ema Annika Oras välja pildi oma viiest tütrest. Neist neli ongi kaksikud!
Et lõpuni ausaks jääda, pean tunnistama, et neid siniseid välikäimlaid ma kardan. Uurisin ümbrust ja suundusin mõisapargi vastas asuva elumaja poole. Lasin uksekella. Vastu tuli hallides dressides koolipoiss. Küsisin, kas võin WC-d kasutada. Poiss noogutas ja jooksis ise maja teisele korrusele. Kui hakkasin väljuma, tuli poiss ka. Küsisin, kas ta pargis toimuva ürituse vastu huvi ei tunne.
„Ma juba olin seal, nüüd lähen tagasi. Vanaisa ostis neli raamatut, ühte just lugesin praegu,” ütles 13-aastane Patrick. Palusin, et ta näitaks mulle ka seda raamatut. Minuti pärast oli poiss trepil tagasi, käes vanahärra Rossi käest ostetud „Metsavennad”.
140 aastat tagasi Võtikveres elanud luuletaja Elise Rosalie Auna nimelise kirjanduspreemia andis Imbi Paju sel aastal üle kirjanikest abielupaarile Helga ja Enn Nõule. Preemia, graafilise taiese autor on seesama Lilli-Krõõt Repnau, kes Imbi ema noorpõlvefoto järgi raamatule „Tõrjutud mälestused” kaanefoto joonistas.
„Tegelikult tahaksin anda kirjanduspreemia Võtikvere küla rahvale!” on Imbi oma kodukandi inimestele südamest tänulik kõigi nende 20 aasta eest. Rahval on õigus: Imbi Paju on teinud saja elanikuga Võtikvere suureks.
MAIRE AUNASTE
