Jõgevalt pärit politseikolonelleitnant Margus Kotteril on seljataga äärmiselt kirev spordikarjäär. Mitmekülgse ja andeka sportlasena lõi ta läbi mitmel alal, saavutades suuremat edu jäähokis, käsipallis ja jalgpallis. Rääkimata kergejõustikust, korvpallist või isegi sõdurite mitmevõistlusest.
Jäähokis ja käsipallis mängis Kotter Jõgeva meeskondadega Eesti meistriliigas. Viimasel alal esindas ta tippliigas ka TTÜ ja Tapa meeskonda. Jalgpallis mängis Põltsamaa Spordiga Eesti esiliigas. Kuid Eesti spordimaastikul on ta tuntud siiski kindlakäelise jalgpallikohtunikuna. 1995. aastal valis ajakiri Sporditäht Kotteri Eesti aasta kohtunikuks.
Millal ja kuidas jalgpallikohtunikuna alustasid?
„Algus oli vist 1984. aastal rajooni meistrivõistlustel. Olin 13-aastane ja kohalik jalgpalliedendaja Lembit Sepp kutsus mind. Eks see pakkumine tuli sellepärast, et olin ise väljakul üks suuremaid kohtunike arvustajaid. Siis öeldigi, et võta vile ja hakka ise kohtunikuks. Pidin tõestama, et tean reegleid. Juba 1986. aastal vilistasin rajooni karikafinaali. Päris algus oli siiski 1994. aastal, mil jalgpalliliit korraldas kohtunikele kursused. Sealt kõik algaski.”
Kuidas Sa üldse spordi juurde jõudsid?
„See algas puhtalt isa mõjutusel, kes mängis rajooni koondises jalgpalli. See kandis siis Jõgeva autobaasi meeskonna nime. Tegin väikese poisina erinevaid alasid. Kuna elasime Mustvee maanteel otse vana koolimaja kõrval, kust hokiväljakuni oli viis-kuuskümmend meetrit, viis isa mind ühel päeval käekõrval ka hokiplatsile. Öeldes, et hakka uisutama.”
Ometi ei alustanud Sa jäähokiga?
„Hokitreener Kaido Poom siis veel noori ei treeninud ja nii oli esimene spordiala, mille trennis käisin, hoopis maadlus. Harjutasin Izmail Uspenski juures ja tegin kaasa isegi ajalehe Punalipp võistlustel. Sain seal neljanda koha ja olin sellest nii pettunud, et ma pronksimatši kaotasin: ei julgenud koju minna. Lõpuks, kell võis olla pool kümme õhtul, tulid ema-isa mind kooli võimlasse otsima. Siis isa ütles, et kui tahan sporti teha, pean enda eest võitlema.
Seejärel hakkasin sõpradega koos käsipalli trennis käima. Tahtsin sportida ja mängida sellepärast, et olla võitja. Aga sport oli just see koht, kus sai võitja olla. Igatahes vahvad ajad olid, et nii palju sporti sai lapsena tehtud.”
Kas tänapäeval enam nii palju ei tehta?
„Kindlasti mitte ja sellest on kahju. Just õuesporti ei tehta enam. Meie tulime trennist koju ja siis läks majade vahel sporditegemine edasi, sealt saime oma üldfüüsilise põhja. Kõiki alasid tegime. Sellest ka meie tugevus.”
Kas seepärast jõudsid Eesti noortekoondisse korraga nii jäähokis kui ka käsipallis?
„Ilmselt küll, aga see oli ka minu viga, et tahtsin samaaegselt kõike teha. Oleksin pidanud tegema valiku, millelegi keskenduma. Võib öelda, et oma õige kutsumuse leidsin alles siis, kui hakkasin tegema jalgpallikohtuniku tööd. Aga tegin oma valiku alles 24-aastaselt. Pärast mõtlesin, et miks ma ometi ei teinud kunagi valikut hoki kasuks.
Ilmselt sellepärast, et mind ei võetud koondise juures teistega võrdselt. Mind ja Küti Üllarit, sest meid puksiti Eesti noorte hokikoondisest lihtsalt välja. Esiteks ei osanud me vene keelt, kuid koondises käis töö vene keeles. Teiseks olime füüsiliselt liiga head, et tegime Pirital toimunud jooksutreeningutel kõikidele pika puuga ära. Selle eest anti meile õhtul tappa. Et jooksime liiga kiiresti, aga olimegi füüsiliselt teistest nii üle. Nii meid ei tahetud sinna venelaste punti. Tegelikult tõrjuti sedasi eestlasi jäähokist eemale.”
Jäähokis jõudsid Jõgeva meeskonna kaptenina suurvõiduni 1986. aastal, kui tulite Eesti koolinoorte meistriks?
„Mäletan, et läksime Tallinna finaalturniiri mängima kui ühte turniiri ja eesmärgiks oli saada vähemalt üks võit. Meil oli probleeme meeskonna komplekteerimisega ja kokku saime ainult kaks viisikut. Esimese mängu eel valis treener Poom taktika, et suurtele saame vastu ainult kontrarünnakute pealt ja kaitses peame kõvasti kannatama. Seda taktikat olime proovinud varemgi: kui kaitse saab litri enda valdusesse, siis pidi keegi ääreründajatest kohe spurtima punasele joonele ja sinna pidi järgnema ka sööt. Kui see õnnestus, siis oli kontra kohe väga ohtlik ja tõi meile ka edu. Suured võistkonnad ei saanudki selle taktikaga hakkama ja pooled väravad viskasime sellise tegevuse tagajärjel.
Meid liitis meeskonna vaim ja ülim distsiplineeritus – meie soovid olid suuremad kui oskused, aga siin mängis ka rolli meie väravavahi Ainar Juhi superesitus kogu turniiri vältel. Lisaks oli tegu ka sportliku õnnega.
Enne viimast mängu rahuldas meid ka viik, kuid kaotuse korral oleksime langenud kolmandaks. Viigivärava viskasime Narvale mõni minut enne lõppu, siis oli pidu juba meie õuel. See oli väsitav turniir, sest viimase mängu mängisime juba kaheksakesi, veel kaks meest oli saanud vigastada. Õhtul oli uhke spordiuudistes seda uudist kuulata ja arvan, et tegime ajalugu.”
Kuidas Sa siis suurde jalgpalli sattusid?
„Jõgeval mängisin ka jalgpalli ja tegin Lembit Sepa kõrval kohtunikutööd maakonna meistrivõistlustel, kuid õigele jalgpallilainele sattusin alles sisekaitseakadeemias õppides. Läksin sinna pärast sõjaväeteenistust eelkõige seepärast, et leida endale elus rakendus. Kuna kõik mu head sõbrad tegid tööd värskelt loodud politseis, ja et seda edasi teha, oli vaja õppida.
Tallinnas õppides läksin 1994. aastal jalgpallikohtunike kursustele, sest jalgpall meeldis mulle väga. Juba samal aastal sain kohtunikuna esimese mängu Kohilas, kus vilistasin III liiga kohtumist.
Pärast mängu lõppu astus ligi Aivar Pohlak ja küsis, kes ma selline olen. Ütlesin, et Margus Kotter. Pohlak uuris edasi, et kust pärit olen. Tema sõnul olin ma nii hästi mängu juhtinud ja mängijatega suhelnud, nagu üks kohtunikuks sündinud vilemees peakski olema. Pohlak valis mind välja ja juba kaks kuud hiljem määrati mind vilistama meistriliiga mängu. Ma polnud veel aastatki kohtunik olnud.
Tagantjärele ütlen, et see oli äge aeg, sest endised vana kooliga vene mehed olid veel ees. Meid suruti mängudel kõvasti, kuni 1995–96 tehti jalgpalliliidus kohtunike osas plats puhtaks. Tulid kõik uued tegijad.
Meil läks kokkuvõttes hästi. Arvan, et isegi väga hästi. Meistriliiga oli siis veel kuus meeskonda ja meid oli kaheksa kohtunikku. Nii et igaüks sai vilistada 25–30 meistriliiga mängu aastas, see oli võrratu kool.”
Jalgpallikohtunikuna läbisid kõik etapid. Kas said sel teel oma maksimumi kätte?
„Ei saanud. Ma ei saanud kätte rahvusvahelist kategooriat ja see kõik jäi minu taha. Sest ma pole kunagi olnud pikamaajooksja. Sel ajal oli aga nõue, et Cooperi testis tuli 12 minutiga joosta 2800 meetrit. Mida ma ei suutnud. Tegin küll selleks trenni, kuid ei arenenud. Samas ei ole keegi tänaseni kohtunikest ületanud minu ja Kaldma Steni aegu 30 m sprindis. 100 meetrit olen jooksnud ilma treeninguta 11,1. Alles hiljem kehtestati kohtunikele intervalltestid, mis oleksid sobinud ka mulle. Cooperi test aga ei sobinud. Ja kuna ma normi ära ei jooksnud, siis mind ka Eestist välja ei saadetud. Kõik jäi selle taha.”
Meistriliigas jõudsid siiski rekordiliste näitajateni?
„Seda küll, 263 mängu meistriliigas. See oli tol hetkel ikka väga kõva sõna. Nende seas olid ju kõik olulised mängud. Vastutus oli suur, aga uhke tunne oli ka. Praeguseks on mitu meest need numbrid muidugi ületanud.”
Kas kohtunikuna kriitilisi situatsioone tekkis?
„Paar korda ehk oli. Kunagi Narvas tulid pärast mängu mehed riietusruumi ja tahtsid kohtunikke rünnata. Olukorra lahendas klubi president Nikolai Burdakov ja midagi hullu ei juhtunud.
Otsest ohtu polnud mul kohtunikuna siiski kunagi. Kõik teadsid, et olen politseinik, karm vend. Ja see ilmselt kõik avaldas mõju. Näiteks Jõhvi treener Zamogilnõi ütles oma poistele, et kui Kotter vilistab, siis olge väljakul nagu sõdurid. Ärge midagi tehke.
Ma olin kohtunikuna väljakul võib-olla natuke jäik, sest ma jagasin päris palju kaarte. Aga samas oli mäng kontrolli all. Nüüd hiljem on erinevates kohtades, isegi lennukis olnud hetki, kus keegi astub juurde ja küsib, et mille eest ma talle ikka 1998. aastal mingis liigas kollase kaardi andsin? Ikka mäletavad. Sest mind tuntakse tänaseni mitte kui politseinikku, vaid kui jalgpallikohtunikku.”
Nii et politseiniku töö aitas Sind ka jalgpalliväljakul?
„Arvan küll, et sellest oli kasu. Mängijad suhtusid ilmselt sellepärast ka minusse veidi teistmoodi. Õiglustunne on mul tugev, ja mul on alati jumala kama, kes võidab ja kes ei võida. Kuigi mind tembeldati ka Flora ja Pohlaku kohtunikuks. Aga tegelikult ei avaldatud mulle mingit survet.”
Võimalused täna kohtuniku tööks koolitust saada on vist tundmatuseni muutunud?
„Otse loomulikult. Polnud meil algul mingeid võimalusi mängujärgselt olukordi üle vaadata. Nüüd saavad noored poisid sellise õppe ja koolituse, et lase aga olla. Olen käinud ju hiljem vaatlejana paljudel mängudel ja näinud, kui lihtsaks on tänu videomaterjalidele tehtud mänguolukordade analüüsid.”
Kuidas sa hindad VAR-i kasutuselevõtmist?
„Kui käime ajaga kaasas, siis me ei pääse sellest. Muidugi kahju on vaadata, et kohtuniku otsust ei usuta. See annab otsustamisel nagu ühe õlekõrre juurde. Samas, kas me oleme siis nii saamatud, et ei suuda ise otsustada. Mina jätaksin VAR-i ära. Jah, saame oma õiguse kätte, kuid mängule ei anna see midagi kaasa. Tegelikult on kohtunik tavaline inimene väljakul, kes ikka eksib. See ongi elu. Aga sul on läbi õigete või valede otsuste vastutus. Täna seda vastutust enam ei ole, lihtsalt VAR ütles.
Kohtunik peab nägema ja julgema otsustada. Vaatlejana ei ütle ma noortele kohtunikele kunagi, et kas see otsus oli vale või õige. Ma pigem julgustan neid otsuseid vastu võtma. Kui sa juba tulid väljakule, vile on sul käes ja munad olemas, siis anna minna.”
Jalgpalli kõrval on sind läbi elu saatnud politseiniku karjäär, kus oled läbinud kõik etapid?
„Jah, alustasin kordniku autojuhina ja jõudsin välja büroojuhi ametikohale. Paraku on ka politseiametis nii, et kui vahetub tippjuht, siis vahetuvad teisedki inimesed, ja eks see oli üks põhjus, miks Afganistani läksin. Sest ma ei kuulunud enam uude meeskonda. Samas on politseiniku karjäär olnud kihvt.
Kui läksime vene aja lõpul politseisse tööle, siis tahtsime olla ideelised vennad. Olime Jõgeval kõvad tegijad, keda tunti-teati. Koos tegime sporti, koos läksime edasi õppima. Naljaks on see, et sellest pundist olen ainult mina jäänud politseitööle truuks.
Siiani mäletan oma esimest kuriteo avastamist. Saime kätte Kiltsi poisid, kes olid röövinud Vägeva poodi. Istusid kahe rongivaguni vahel ning nende jälje võttis üles koer. Oli aasta 1991. Olime siis politseis tööl koos Rauno Võsaste, Tanel Luga ja koerajuht Jüri Morozoviga. Müüja premeeris meid lati vorstiga, millest poole lõikas ise kohe koerale.
Kõik, mis politseiametis saavutanud olen, on tulnud oma tööga. Sest mul pole olnud seljatagust, kes oleks mind edasi vedanud või minu eest kostnud. Nüüd jõuan varsti juba politsei penisonile, kuid ma ei mõtle sellele. Olen uhke ja ka mu lapsed on uhked. Ka praegused kaks väikest poissi, kes käivad lasteaias.”
Kas politseitööl on ka Su elu hädaohus olnud?
„Üks kord oli siinsamas Jõgevamaal Patjala külas 1990. aastal. Koos Rauno Võsastega läksime ühte tagaotsitavat kinni võtma. Mees võttis meid jahipüssiga vastu ja tulistas meie suunas. Kas mind või mitte, ei tea. Aga mehe saime maha võtta. Pärast seda ei läinud enam kuuli ette nagu mul oleks raudkere. See olukord pani mõtlema, sest ma ei tahtnud, et keegi peaks viima minu vanematele minu surmateate. Olen paraku seda ise pidanud mitmeid kordi tegema. Selle teate viimine on jube, sest sa ei tea kunagi, mis sind ees ootab. Eriti kui lähed seda viima vene rahvusest inimesele. Sa pead olema valmis kõikideks stseenideks, mis tulevad. See on vene emotsionaalsus. Tahad kiiresti ära tulla, aga ei saa. Ema läheb teise tuppa, aga siis pead isaga köögis istuma ja pudeli viina ära jooma. Pead jooma, sa ei pääse.”
Kas 2000. aastal Sinuga juhtunud intsidendist tulid veelgi tugevamana välja?
„Tulin välja tänu spordile. Spordis oled harjunud sellega, et täna on nii, homme naa. Mis olnud, selle unustad. Mulle jäävad meelde pigem õnnestumised. See on ka oskus, mida politseinikuna õppida.”
Kas oled pidanud ka inimese pihta laskma?
„Olen. Autost tulistasin, kuid pihta ei saanud, sest olen kehv laskja. Ajasime siis taga ühte narkovenda, kui olin Harju kriminaalpolitsei ülem. Üritasin tabada autokummi. Inimest otseselt lasknud pole, kuid sihikul on olnud. See on ka väga raske olukord, võtta inimene sihikule. Aga lasta ma ilmselt ei suuda. Õnneks pole pidanud päästikule vajutama. Kuigi oleme ju igasuguseid arreteerimisi teinud. Toona ei olnud K-komandot lihtne tellida ja eriüksuseid prefektuuridel ei olnud. Siis läksime ise, 4–5 politseinikuna peale.”
Olid aktsioonis ka 2007. aasta aprillirahutuste ajal?
„See aprillimäss oli politsei edulugu, aga samas ka läbikukkumine. Need sündmused kasvatasid politsei autoriteeti. Varem suhtuti politseisse pika hambaga.
- aasta sündmused lõppesid õnneks õigeaegselt. Olin siis Tarmo Miilitsa alluvuses operatsiooni juhi asetäitja. See oli tegelikult karm hetk. Kui Eesti politseid poleks olnud, siis me täna siin ei oleks. Kõige raskem hetk oli toona teisel päeval. Meil polnud enam piisavalt inimressurssi. Ütlesin Tarmole, et kaks päeva veel, me ei pea enam vastu. Aga nad hakkasid õnneks ise väsima.
Hea oli see, et meil olid tegutsemiseks vabad käed. Saime otsustada, mida teha ja valisime ka taktika. See oli märgiline hetk Eesti riigile. Kui me seda lahingut poleks võitnud, ei oleks me täna need, kes oleme.
Edu võti oli seegi, et suutsime eestlasi eemal hoida. Siis polnud õnneks veel odinlasi ega ekrelasi. Väga head tööd tegi kapo. Provokatsioone oli meil kõige vähem vaja. Suutsime selle lahingu võita, kuid sõda käib siiani.
Praegu on meil kõik ju hästi?
„Jah, kindlasti. Elu Eestis on ilus. Meil on vaba valik ja vabadus, on tööd ja leiba, kõik on olemas.
Ka Jõgeva on kihvt koht, kuid elu läheb siit kuidagi ära. See on kurb. Kui mina siin 1980ndatel elasin, siis elu käis, ettevõtted töötasid. Sellest see nostalgia hinges ehk püsibki. Täna ma ei näe siin elurõõmu. On vaikus ja tühjus. Kahju. Aga see pole ainult Jõgeva probleem, see on nii ka mujal väikestes kohtades. Sotsiaalset elu pole. Võin öelda, et nii ägedaid sõpru kui minul kunagi lapsepõlves Jõgeval oli, minu lastel täna ei ole. Sotsiaalne tunnetus puudub, see on suurim probleem.”
Millal ja kellena Afganistani läksid?
„Läksin Afganistani 2015. aasta veebruaris ja olin Euroopa tsiviilmissiooni olles julgeolekuministri nõunik. Eks seal midagi muuta oli väga raske, eelkõige oli see nõustamise periood. Ohtlik oli muidugi ka, kuigi ma ei tundnud kordagi, et just minu elu on ohus. Kuigi paugud käisid ümberring, oli see kindlasti lahe kogemus.
Pärast seda hakkasin elu nägema hoopis teise nurga alt. Afgaanide elu ei maksa midagi. Hommikul kui nad kodust lahkuvad, kallistavad kõik teineteist läbi, sest nad ei tea kunagi, kas nad õhtul veel kohtuvad. Hakkasin selle kogemuse läbi teistmoodi hindama ka oma peret. Samal ajal suri Eestis minu isa. Sellest kaotusest saad aru alles siis, kui kaotad inimese jäädavalt. Alles nüüd sain aru, kui palju jäi temaga rääkimata. Isa oli karm inimene. Ma olen lapsena ka rihma saanud, kuid tänu karmile kasvatusele olen see, kes täna olen. Ka mina olen tegelikult väga raske inimene.”
Kaua seal olid?
„Afganistanis olin kokku 2,5 aastat. Kuigi iga kahe kuu tagant oli võimalus kodus käia, hakkas see kõik mentaalselt mõjuma. Siis said aru, kui hea on Eestis elada. Seda kogemust ei saa muidu.
Ja Afganistanist tagasi tulles hakkasin oma maakodu Jõgeva külje all taastama. See on 1868. aastal rajatud Lõokese talu, mis varem kuulus mu isa õemehe sugulastele, kes ostsid selle 20. sajandi alguses mõisnikult vabaks. 2009. aastal saime õega selle endale ja nüüd taastame seda koos, kuid ka paljud sõbrad on talgute korras abiks käinud. Iga kuu vähemalt kaks korda olen siin ja ehitan, see maandab pingeid.”
Mida praegu teed?
„Töötan politsei nõunik-projektijuhina ning arendan koostööd kolmandate riikidega isikute tagasisaatmise valdkonnas. See tähendab töösõite Gruusiasse, Kasahstani ja mujale. Huvitav ja atraktiivne väljakutse, olen eluga rahul.”
Margus Kotter
Sündinud 14. november 1970 Jõgeval
Politseikolonelleitnant
Haridus:
Jõgeva keskkool 1988
Nõmme politseikool 1993
Sisekaitseakadeemia politseikolledž 1997
Töö:
Politsei nõunik-projektijuht, kes arendab koostööd kolmandate riikidega isikute tagasisaatmise valdkonnas
Sport:
Eesti koolinoorte meister jäähokis (1986)
Jalgpallikohtunik 1994–2012
Meistriliigas kohtunikuna 263 mängu
Vilistanud kolm korda Eesti karikafinaali (1998, 2003, 2010)
3 maavõistlusmängu (Aserbaidžaan–Andorra 1998, Eesti–Armeenia 1999, Eesti–Kasahstan 2001)
- kohtunik UEFA karikasarjas 9 korda ja Eesti–Brasiilia maavõistlusel (2009)
Saalijalgpalli karika finaal 2012
2006–2015 Eesti Jalgpalliliidu turvanõunik
Alates 2013. aastast kohtunike vaatleja/inspektor
Perekond:
Viie lapse isa: Kaspar, Kristofer, Karmen-Maria, Harald ja Rihard
TIIT LÄÄNE
