Küllap näeb igaüks laulu- ja tantsupidudes midagi, mis just talle tuttav ja lähedane. On aga inimesi, kes oma ameti tõttu peavad nägema, kuulma ja silmas pidama iga nüanssi, millest sõltub peo kordaminek. Selliseks oma ala meistriks on Jõgevamaalgi tuntud Andi Einaste, kellel üle-eestiliste tantsupidude ajal mitmeid kordi usaldatud korraldusjuhi amet. Selles rollis oli oma ala meister ka XX tantsupeol „Minu arm“.
Millist XX tantsupeo „Minu arm“ tantsu oleksite soovinud kindlasti kaasa tantsida ja miks?
„Hinges tantsisin kõiki tantse kaasa! Eks muidugi on endale lähedasemad segarühmade ja meeste tantsud. Ehk „Oma õnne sepad“ ja „Pikseloits“ olidki need, kus jalg vaikselt kaasa liikus. Sellel korral sain vaadata III etendust poodiumilt koos lavastustoimkonnaga, seega sain ka tervikpildi ilusti kätte.
Pidasite lõppenud tantsupeol korraldusjuhi ametit. 2014. aastal pärast tookordset pidu intervjuus ajakirjanik Riina Mägile ütlesite, et veel ei tea, kas sooviksite olla korraldusjuht ka tänavusel tantsupeol. Millal otsustasite selle rolli taas vastu võtta?
„Jah, mäletan et toona nii ütlesin. Elukene on aga niimoodi veerenud, et olen end alates 2012. aastast järjest tihedamini Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusega (ELT SA) sidunud. Korraldusjuhina olen nüüd toimetanud kolmel peol: 2014, 2017 ja 2019. Möödunud aastast olen ka ELT SA tantsutoimetaja ametis. Mis iseenesest teeb korraldusjuhina toimetamise keerulisemaks. Nimelt tuleb tegelikult täita kahte rolli: tantsutoimetaja ja korraldusjuhi. Olen ka öelnud, et teise ameti kõrvalt pole võimalik korraldusjuhi ülesandeid täita, nüüd püüdsin ise tõestada vastupidist! Aga loodan, et need loksud, mida ise tean, ei paistnud publikule, ja võlad, mis on osalejate ees, eks neid hakkan nüüd peale pidu kiiresti kõrvaldama.
See on tõesti huvitav, et kõik on kulgenud loomulikku rada, ma pole pidanud end kordagi nagu eriliselt motiveerima korraldusjuhiks.
Mida küll ütlen kindlalt, et mina poleks selle peo eel välja vedanud, kui poleks olnud Vaike Rajastet, tantsupeo pealavastajat. Nimelt on ka tema ELT SA töötaja ja suur tantsupeo õnnestumise sepistaja nii loomingu kui ka tehnilise poole pealt!
Kuivõrd võib öelda, et tantsupeo korraldusjuhi töö toimub kindla skeemi ja järjekorra järgi ning kuidas see protsess täpsemalt kulgeb?
Selleks, et tantsupeo sünnilugu kirja panna, peaksite umbes kolm aastat varuma ja igapäevaselt ELT SA-s kohal olema. Jah, on oma kindlad skeemid, kõigepealt ideekavandi konkurss, siis sidususe, ühisosa leidmine laulu- ja tantsupeo vahel, ühise pealkirja ja loo otsing, ühise kunstilise kujunduse otsing. Järgneb repertuaari valik, selle trükki ja juhendajateni toimetamine, seminaride korraldamine jne. Ehk oleme kirjeldanud ühe peo sünniks kolm etappi: loomeetapp, õppeprotsess ja produktsiooni ehk väljakule asetamise etapp.
Kui rääkisin kolmest aastast, siis 2019. aasta peo ettevalmistus algas 2016, mis tähendab, et 2017 tegime sisuliselt kahte pidu korraga, mis teebki korralduse keeruliseks.
Ja kuigi on selline üldine etapilisus, siis iga pidu teeb oma korrektuurid, saab küll kasutada eelmise peo materjale, kuid alati tuleb need ümber kirjutada tulevase peo keelde.
Üks näide: väljakumärgistus. Oleme varem märkinud harjutusväljakutele ruudustiku 10×12 meetrit, sellel korral lisasid liigijuhid vajaduse iga ruudu sisse ka keskpunkt märkida. Tore, tegin selle järgi ajalise arvestuse ja lepingud harjutusväljakute haldajatega, et mis päevast ja kellaajast märgistamine algab ning turvahankesse sai kirjutatud, mis kellast on vaja turvatöötajat väljakule, tagamaks, et märgistatud alal vahepeal jalgpalli ei mängitaks. Kui liikidel jõudsid joonised valmimisjärku, selgus, et väljakutele on vaja kõik märgistused paigutada, ehk siis ka kahe meetri täpid märkida. See tähendab, et 70 punkti asemel tuli väljakule märkida 1400 punkti. See on hoopis ajamahukam.
Ja korraldusjuhina tulebki kokku puutuda kõigi erinevate hangetega, algab piletimüügi hankega, turva-, meditsiini-, meenete-, reklaamipindade-, tualettide-, koristuse-, liikluskorralduse, liiklusmärkide hanked.
Kuidas seda pragmaatilist valdkonda kirgliku loomeinimesena talute ja tajute?
Eks on ikka öeldud, et kõik asjad siin ilmas on õpitavad. Esimest pidu korraldusjuhina tehes sain selgeks, et hankijana pean olema palju targem ja oskama hankesse sisse kirjutada kõik selle, mida ja millisel moel tantsu- ja laulupidu konkreetset teenust ja toodet vajab. Eks seegi on mingil määral looming.
Tegelikult on esimene hange hankeeksperdi leidmise hange. Õnneks on läinud viimased korrad nii, et oleme saanud hangete tehnilise toimetuse peale väga hea inimese. Seega jääb meil anda talle nii tantsu- kui laulupeo poolt õiged sisendid.
Küllap ütlevad korraldusjuhile oma soove tantsude lavastajad, seadjad, liigijuhid, nende assistendid. Ehk tooksite mõned näited milliste teemadega kõige rohkem pöördutakse?
Kogu loome ja tehniline protsess on omavahel tegelikult nii läbi põimunud, et midagi sealt välja tuua on keeruline.
Sellel korral olid mitme liigi tantsud sellised, et seadsid nõuded eelproovide ruumidele. Näiteks pererühmad pidid saama ette tantsida saalis, kus oli võimalik maha märkida 10×12 ja ka kahe meetri punktid. Siin aitasid ruumide leidmisel maakondlikud kuraatorid.
Koostöö lavastustoimkonna ja tehnilise lahenduse vahel on pidev. Meelde tuleb 2017 peo võimalus asetada Kalevi staadioni keskele pöördlava!
Kas iga soovi on võimalik tehniliselt rahuldada?
Võimaluste piires püüame anda endast parima. Ja kui publik on etendusega rahul, siis leidsime järelikult vajalikud lahendused.
Kuivõrd mõjutab korraldusjuhi ja tema meeskonna tööd üks või teine konkreetne rahvatants?
Ikka mõjutab. Seekord oli meestel kiired riietevahetused, kuued-vatid, siis olime Kalevi staadioni territooriumile asetanud kuus telki. Kaks maratoni värava lähedale ja neli igasse väljaku diagonaali. Väike ja tähelepandamatu asi, aga ilma nendeta poleks lavastust saanud sellisena teostada.
Millise hinde Kalevi staadionile kui Eesti suurtantsupidude korraldamiskohale paneksite? Millised sportlikud nüansid tuleb tantsupeo ajaks kõrvaldada?
Eesti Spordiselts Kalev kui Kalevi staadioni haldaja on ELT SA-le olnud oma võimaluste piires väga vastutulelik partner.
Jah, kunstnik Kristjan Suitsu ideedega ja tema ideede teostava meeskonnaga kujundasime spordiareenist 4–5 päevaga tantsupeo areeni.
Selleks, et tantsijad saaksid kogu staadioni ala kasutada, kaeti kinni kõik kaugus- ja teivashüppe kastid, kuulitõuke ring sai kunstmurukatte, takistusjooksu veetakistuse auk laudkatte jne. Väljakult veeti ära kõrgus- ja teivashüppe mattide garaažid.
Palju tehti ka väljaspool tantsuareeni, näiteks harjutusväljaku ümbert korjati ära jalgpallile vajalikud reklaamid, kuna tantsijatel on vaja erinevatest kohtadest väljakule liikuda.
Koostööd hinnata on raske, see kas sujub või ei suju. Viimased kolm pidu, mil olen korraldusjuht olnud, on koostöö väga hästi sujunud!
Kui suur on meeskond, kes tantsupeo korraldusjuhile vahetult allub? Milliste põhimõtete järgi sinna inimesi valite?
Minu jaoks pole alluvaid, on partnerid. Sellel korral oli mul kaks suurt partnerit, toitlustusala juht Margo Keerme ja tantsupeo staabi juht Lili Välimäe. Staabis toimetas kokku koos vabatahtlikega umbes 12 inimest ja toitlustusalal peale Margo ka veel umbes kümmekond. Lisaks umbes 132 naiskodukaitsjat, kes toimetasid köögis ja jagasid suppi. Miks ütlen umbes, sest vabatahtlikud said käia ühe päeva, mõned kaks. Toitlustusalal olid vabatahtlikud abis sööjate suunamisel. Sellel peol oli toitlustusala Kalevi staadionilt väljas Kalevi spordihalli ümber, mis oli üsna suur väljakutse nii Naiskodukaitsele kui ka korraldajatele. Kuidas asetada köök, sööjate telgid, liikumistrajektorid, et ei tekiks ristikäimisi. Oli ikka paras väljakutse.
Samuti tantsupeo staap, kes toimetas lavastustoimkonna ja muusikutega, tagamaks neile töötingimused. Näiteks toodi neile lõunasupp köögist kohale, sest neil polnud aega endal liikuda.
Kuidas inimesi valitakse? Eks ikka inimese tundmise järgi, sest kõige tähtsam on kriisihetkedel, milleks võime kogu tantsupeo nädalat nimetada, oskus jääda rahulikuks, analüüsida võimalusi ja leida kiireid lahendusi. Ja võin täna kindlalt kinnitada, et seekord olid abis inimesed, kellega julgen alati luurele minna!
Muidugi olid veel märgistusmeeskond eesotsas Mart Saarega, kokku 19 inimest. Kujunduse ülespanijad, 12 inimest.
Usun, et kokku tegeles kogu tehnilise poolega 150–200 inimese ringis, kui arvestada ka lavade ja lisatribüünide ehitajaid ja helimehi.
Kõige keerulisem ja pingelisem hetk tänavuse tantsupeo ettevalmistamisel ja teostumisel?
Eks ikka tantsuväljaku ülesehitus. Et kas jõuab kõik valmis. Kui selgus, et tantsupeo lava katust tõstval kraanal jääb nokk lühikeseks, seisis kogu ülesehitus pea kuus tundi, kuni võimsama kraana saabumiseni. See tõi kaasa kohe ajalise nihke kogu kujundustoimkonna töös.
Ja vist kõige suurema ehmatuse sain tegelikult teada alles laupäeval peale etendusi. Nimelt oleks võinud juhtuda, et kolmas etendus oleks elektrikatkestuse pärast ära jäänud. Õnneks probleem avastati ja kõrvaldati.
Kindlasti teate professionaalina saladust, kust on tantsupidu kõige parem pealtvaatajal jälgida?
Olenevalt sellest, mida soovid saada. Üldpildi ja jooniste nägemise mõttes läänetribüüni viienda sektori loožist kindlasti. Kuid hea ülevaate sai ka idatribüünile paigutatud lisatribüünilt. Vahetu emotsiooni saamiseks tuleb tulla tantsijale võimalikult lähedale, esimestesse ridadesse.
Kui tantsupeo korraldusjuhti kutsuda sündmuse halliks kardinaliks, kas see mõjub tunnustavalt või pigem irooniana?
See kõlab ausalt.
Kas on põhjust öelda, et olete rahvatantsuga lapsepõlvest kokku kasvanud?
Tegelikult küll. Kuigi, kui esimest korda rahvatantsuga algklassides kokku puutusin, siis see ei meeldinud mulle üldse. Kuid kuskil 6.–7. klassis hakkasin ootama aega, mil jõuan keskkooli, et pääseda keskkooli rühma tantsima.
Erialalt olete lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuurlasena ja suusatreenerina. Kas ei tekkinud mõtet suuremad eneseteostused teha spordivaldkonnas?
Mul oli kogu ülikooli aja soov minna kooli õpetajaks. Aga suusatamine meeldis nii väga, et Tallinna asemel valisin siiski Tartus õppimise. Eks see ülikooli sisse saamine oli ka üks suur ime, sest pidin maalt tulnud poisina konkureerima praktiliselt Eesti koondise kandidaatidega. Aga läks nii.
Ja tegelikult on sporditeadmised tantsuõpetaja ametis vaid kasuks tulnud, sest üks tantsutrenn on ikka paras trenn, kui tahetakse midagi saavutada. Samad põhimõtted nagu sporditrennis: soojendus, põhiosa ja lõdvestus-venitus lõpus.
Millised suhted spordiga praegu on?
Vähesed, ehk mängin petanki ja muud sellist. Ka vahel toksin tütardega võrkpalli. 2016 vahetati vasak puusaliiges, eks see mõjutab ka tegevusi.
Meenutagem nüüd eredamaid sündmusi Teie senisel loometeel rahvatantsukunstis.
Jah, kogu TRÜ RKA aeg, Tartu ülikooli rahvakunsti ansambel, siis tudengite ettevõtmine Hobu-Folk, kaks korda Lõuna-Eestis ja korra Virumaal, Põhja-Eestis. 1984. aastal esimene välisreis Rootsi. 1985 üliõpilas- ja noorsoofestival Moskvas, kus ristusid teed Mait Aguga, mille tagajärjeks oli 1994. aastal võimalus lavastada Jõgeva- ja Järvamaa etteaste suurel peol, olla üldjuht. Kokku kuus pidu lavastustoimkonnas ja kolm nüüd korraldusjuhina. Lisaks pidudel käimised Kaaratsimi ja noorterühma juhina. Enda esimene tantsimine tantsupeol oli 1981. aastal.
Aasta 1986 – Jõgeva segarahvatantsurühma Kaaratsim juhendamise alustamine ja Tuljaku võistutantsimise võitmine. Mõlemad koos abikaasa Siiri Einastega?
Jah, 1985 lõpetasin ülikooli ja sain suunamise Jõgevale, tollasesse II Keskkooli kehalise õpetajaks. Sai ka tantsima mindud tollasesse KEK-i rühma Harri Tarve käe alla. Ning tema pakkumisel ka KEK-i rühma koos abikaasa Siiriga vedama hakatud 1986.–1999.
Ka see fakt on õige, et oleme Siiriga minu teada viimased „Tuljaku“ võistutantsimise võitjad soolopaaridele. Olles aus, siis anti välja kaks esikohta, meie hõivasime ühe.
Aasta 1994 ja üle-eestilise tantsupeo üldjuhi amet?
See oli Mait Agu poolt mulle suur usaldus. Kuna oli Kalevipoja ainetel pidu ja Eestimaa oli jagatud viieks piirkonnaks, siis otsis ta sõnadele: Järva tantsi jännatie…, lavastajat. Jäi minu peal pidama. Usun, et ei vedanud alt.
Kas rahvatantsu eetikas on mitmeid voole ja muutumist läbi aegade, või on see ennekõike püsiv süsteem? Kellelt olete Teie rahvatantsu aabitsa- või piiblitõed omandanud?
Olen tõepoolest ERRS-i mentor ja üks teema millealaseid koolitusi läbi viin, on tantsujuhi-tantsija eetika. Põhitõed on püsivad, aga üldosa on ajaga kaasaskäiv. Näiteks see on püsiv, et tantsija ei puuduta laval olles lavakardinaid. Aga kuidas käituda geelküüntega on aja märk. Seda poleks 15 aastat tagasi osanud keegi küsida.
Millised on Teie tähelepanekud inimeste oskustest rahvarõivaid kanda?
Kui tahetakse rahvariiet kanda, siis peaks endale ka selgeks tegema, mida ja kuidas. Ehk põhitõed. Mulle ei meeldi, kui riided on lohakalt seljas!
90ndatel aastatel olete tegutsenud Jõgeval väikeettevõtjana. Millise kogemuse saite?
Kõik on olnud eluliselt vajalikud etapid teatud mõttes, ka aja märk ja andnud kogemusi. Ei kahetse. Sain suure kogemuse inimeste tundmaõppimise kohapealt.
„Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud“. Jõudsime taas Tuljakuni, kuid räägime sellest haldusreformi vaatevinklist. Olite ju kunagi Jõgeva abilinnapea ja hiljuti Saku abivallavanem. Kuidas mõjutavad haldusmuutused kultuurielu?
Kindlasti mõjutavad! Ma vaataksin sellele küsimusele ELT SA nurga alt. Enne haldusreformi oli ELT SA leping kõigi maakondadega koostöö osas. Haldusreform lõhkus selle kõik ja tuli asuda igas maakonnas uusi partnereid leidma. Kus sai selleks omavalitsuste liit, kus oli moodustatud eraldi ühendus. Meie jaoks oli haldusreform väga halval ajal, peo ettevalmistuse protsessis. Segadust oli palju.
Missugused võimed ja and on Teil laulmiseks. Kas olete laulnud ka publiku ees?
Minu esimene suurpidu oli 1977. aasta noortepidu, kus osalesin poistekoori koosseisus. Laulsin Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli poistekooris. Peo ajaks oli küll häälemurre, aga õpetaja võttis meid kõiki kaasa, öeldes, minge kaare alla, aga laulda ei tohi!
Praegu omaette ikka jorisen, professionaalide lähedal hoian suu pigem kinni!
Teil on kaks tütart. Mis on nende elukutsed ja hobid?
Vanem tütar Virgi on füüsikaõpetaja G. Adolfi Gümnaasiumis ja noorem tütar Ingi elab ja toimetab Norras, Lofootidel ning hetkel valmistub tähtsaks ettevõtmiseks, emaks saamiseks.
Kelle rollis sooviksite olla 100. Eesti tantsupeol?
Kui seekord oli XX tantsupidu, siis 100. pidu vaatan kindlalt pilve pealt. Nii pikki plaane ei tee.
JAAN LUKAS
