Jõgevamaa kultuuriellu, muusikaõppesse ning koorilaulu on suure jälje jätnud Petersite pere. Põlvkondade järjepidevusena on muusikapisikut edasi antud.
Inge Peters õppis lapsena Põltsamaa Muusikakoolis klaverit, hiljem Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist. Muusikaharidus käes, on Inge kogu elu Jõgevamaal muusikat õpetanud ning koore juhatanud.
Inge isa mängis viiulit ja oli pillimeister. „Puit oli väga oluline, pidi õige puu olema ja hästi kuivatatud,“ meenutab Inge lapsepõlvest.
Laulupeod on alati eriilmelised
Pere muusikud ulatuvad põlvkondi tagasi. Inge vanaisa Hans mängis tsaari armees trombooni, ema Hirlanda õppis klaverit ja oli muusikaõpetaja.
Alates 1985. aastast on Inge juhatanud koori Leelo, mis tähistas tänavu suurejooneliselt 50. juubelit. Leelo koor on käinud nelja maakonna laulupidudel – Jõgevamaal, Põlvamaal, Tartumaal ja Ida-Virus. Lisaks memme-taadi pidudel ja muudel rahvapidudel. Eesti üldlaulupidudel käis varasemalt koor Heli, mis praeguseks on oma tegevuse lõpetanud.
„Ma ei teagi, kui mitmel laulupeol käinud oleme. Oleks pidanud kroonikat pidama, oleks praegu päris huvitav,” raputab Inge kelmikalt hõbedasi lokke.
„Laulupidudel on tore käia, need on alati eriilmelised ja iga kord tuleb ikka pisar ka silma. Laulupeod on lihtsalt nii ilusad, kõik need laulud ja rahvariietes inimesed. Ma olen ka tantsupidudel käinud, kahel esimesel korral, 1963. ja 1965. aastal, osalesingi tantsupeol. Hiljem, 1969. aastast olen laulupidudel olnud,” räägib Inge.
Ka Inge ja Kaljo Petersi lapsed on juba sünnist saati muusika juures. Kokku on neid viis: Silja, Tuuli, Liisi, Andi ja Neili. „Beebist peale on nad mul kooriproovides ja laulupidudel kaasas olnud,“ ütleb Inge säravsilmi. „Kõik nad on muusikakooli lõpetanud.”
Kõige vanem tütar Silja, kes praegu on Põltsamaa vallavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja, õppis lastemuusikakoolis klaverit ja saksofoni ning jätkas siis muusikaharidusteed konservatooriumis koorimuusikat õppides. Silja esimene laulupidu oli 1980. aastal, millest tal on eredad mälestused. Kõige rohkem on meelde jäänud laul „Metsatelegramm”, mille esitamiseks oli lastele antud punased kõlapulgad.
„See heli, paljude punaste pulkade kokku löömine on mällu sööbinud,“ räägib Silja. „Ema õmbles meile õega Põltsamaa rahvariided ja me olime nii ilusad. Need tikandid ja triibuseelikud – küll me olime rõõmsad ja aina imetlesime end. Neid rahvariideid kannavad nüüd meie lapsed,” on Silja uhke oma peretraditsioonide üle.
„Konservatooriumis oli koorilaul igapäevase elu osa, aga üks eredamaid mälestusi on enne taasiseseisvumist ühendkooriga laulukaare alt: „Laulupeo lõpp oli nii võimas, jättis kustumatu mälestuse. Siis oli isamaalisus kuidagi eriti suurelt südameis.”
Unistus Põltsamaa lauluväljakust
Tänasele laulupeole sõitis Silja Põltsamaa valla mudilaskooriga. Ta jutustab loo varasemast, 2017. aasta laulupeost: „Seisime oma mudilaste kooriga rivistunult, et hakata lavale minema. Üks pisike 1. klassi tüdruk ütles: „Aga eile me olime teisel pool!”. Laps arvas, et pealtvaatajad on need, kes eelmisel päeval proovis olid laulukaare all. Suur oli tema imestus, kust küll nii palju inimesi on kuulama tulnud. Väikseid on üldse tore vaadata. Väsimus ja tüdimus kaovad, kui laulukaare alla laulma joostakse. Väljendada nad seda veel ei oska, aga seda on näha,” lisab ta.
Silja suureks südamesooviks on, et saaks taastada hetkel nukras seisus oleva Põltsamaa lauluväljaku. „Kui leiaks selleks raha. See on oluline kogu Põltsamaa vallale,” jagab ta oma unistust.
Silja tütar Adele Maria mängib laulupeol Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ridades flööti. Ta on lastemuusikakoolis lõpetanud flöödi eriala.
Inge tütar Tuuli õppis pärast lastemuusikakooli lõpetamist Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias pärimusmuusikat. Praegu töötab Tuuli Viljandi lasteaias Midrimaa muusikaõpetajana ja on mudilastega ka Tallinnas laulupeol. Tuuli laulab Viljandimaa Kammerkooris.
Tänavusel tantsupeol on tantsijaile laulmas koor, kus Tuuligi Viljandi Noorte Sümfooniaorkestri (VNSO) koori ridades tantsupeolistele live-laulu elamust pakub. See on tants „Rukkirääk”, mis oli kavas ka 1965. aasta tantsupeol. Koori saatel tantsivad nais- ja valikrühmade 592 võimlejat.
Inge tütar Liisi on Stockholmi ülikoolis muusikat õppinud. Praegu on ta Stockholmis algklasside õpetaja ning õpetab seal muuhulgas ka muusikat. „See on huvitav integreeritud õppevorm, Liisi õpetab loodusaineid ja muusikat, meil siin sellises vormis õpet ei olegi,“ räägib noorim tütar Neili.
Poeg Andi on lapsena muusikaga tegelenud, käinud muusikakoolis, laulu- ja tantsupidudel, reisinud kooriga. Temal on hetkel elus teised väljakutsed ja praegu intensiivselt muusikaga ei tegele.
Pere pesamuna, nüüdseks suureks sirgunud tütar Neili on Tartu Laulupeomuuseumi segakoori dirigent. Tartu on laulupeo häll ning seoses laulupeo 150. sünnipäeva tähistamistega, on kooril tulnud lisaks laulupeorepertuaarile omandada palju lisarepertuaari. Tartu 150. laulupeol laulis Neili õpetatud koor valikkoorina ning osaleb valikkooride ridades ka XXVII laulupeol.
Neilile meenub: „Minust on kunagi olnud lugu ajakirjas „Pere ja Kodu”. Toonane lugu oli ka laulupeoga seotud, kui käisin orkestriga laulupeol. Ma olin siis vist 15-aastane ja mängisin trompetit.”
Rahvariided valmivad kannatlikkusega
Neili alustas muusika õppimist kolmeaastaselt muusikakooli eelklassis, seitsmeaastaselt läks ta muusikakooli põhiõppesse, kus käis kaheksa aastat. Gümnaasiumis õppis Neili muusikaklassis laulmist. Aastal 2011 läks ta Elleri nimelisse muusikakooli koorijuhtimist õppima. Tema viieaastane poeg Robert on oma esivanemate rada minemas, sest laulis laulukaare all Tartu 150. laulupeol.
Ingel on omavalmistatud Põltsamaa rahvarõivad. „Ise tegime 1969. aastal, et oleks laulupeole selga panna,“ ütleb Inge. „Mäletan, kuidas kooriproovis pilutasime. Proovid algasidki tikandite ja pilutamisega. Ise uurisime, kuidas teha tuleb. Mul oli just väike laps sündinud ja kaasas. Hiljem lasin lastele ka seelikuriide kududa ja sai kõigile tehtud. Neilit siis veel meil polnud, tema sündis hiljem,” meenutab ta noorusaegu. „Väga kannatlik peab olema, siis saab tehtud, see on suur töö.”
Põltsamaa naise rahvarõivaste seelikul domineerib punane toon. Vanasti oli oluliseks nüansiks, et mida vanem naine, seda tumedam punase toon. Särgil on põimpiluga krae, õlakutel ja värvlil geomeetriline valgetikand. Põlle ehib põimpilu valge või valge ja punasega. Tanul on pits ja kitsas põimpilu. Inge rahvarõivaste juurde on aja jooksul siginenud kaks põlle, üks lühem, teine pikem. Ka särke on aja jooksul olnud mitu. Vöö on veel varasemast ajast. Inge ema oma ja pärineb 1930 aastatest.
„Põltsamaa rahvarõivad on väga ilusad, aga näiteks linast plisseeritud tanu on raske hooldada, vihma ei tohi peale lasta, sest siis ei püsi plisseer sees, tuleb piiskade langedes kohe peast ära võtta,” naerab Inge.
Praegu kannab Inge valmistatud rahvarõivaid noorim tütar Neili. „Ma tunnen nende rahvarõivaste ees suurt vastutustunnet. 50 aastat on need olnud puhtad ja valged, kardan neid rikkuda, kogemata laulupeosuppi peale ajada…”.
„Põltsamaal on erinevaid rõivaid, on ka teistsuguse tanu ja teistsuguse seelikuga,“ räägib Inge. „Tänapäeval on kooridel sageli rahvarõivaist stiliseeritud rahvuslikud riided. Identsed rahvarõivad on kallid. Eks rahvarõivaid saab ka tellida, aga see polegi enam see. Isegi linane riie on teistsugune, sest töödeldakse teisiti ja pannakse kunstkiudu juurde,” arutlevad Inge ja Neili.
Nippe kadunud hääle leidmiseks
Kui Petersite peres pillid kokku lugeda, saab juba korraliku ansambli. Seitse pilli: klaver, viiul, flööt, trompet, saksofon, kannel ja kitarr. Väga sageli kodus ei musitseeritagi, kuna muusika on kõigi jaoks igapäevatöö. „Ja minu hääl pole ka enam see,“ kallutab Inge mõtlikult pead. „Vanemas eas läheb hääleulatus väiksemaks ja tämber madalamaks. Seepärast peame ka Leelo kooris lugusid valima, kõrget hääleulatust on raske laulda.”
„Tuuli ütles, et ei tohi pähkleid süüa,” räägib Inge. „Mina imestasin, et mis nüüd, allergia või? Selgus, et häälele pole hea, Tuuli hoiab häält,” räägib Inge mõne päeva eest peres räägitut. „Mina armastan pähkleid ja söön neid alailma. Ei teagi, võib-olla olen ka häält rikkunud,” muigab ta. „Eks noored teavad rohkem.”
Inge ja Neili jagavad nippi, et kui häälele on liiga tehtud, aitab salveitee. „Ma olen ka lihtsalt salvei lehti närinud, samuti aitas,” ütleb Inge. „Koorijuhi hääl saab ikka aeg-ajalt kannatada, peab ju laulma erineva kõrgusega, vahel häält tõstma, üldse palju häälega töötama.”
„Kui mul sügisel pikalt hääl ära oli, siis ema käskis salveiteed juua ja tõesti aitas. Tee tegi kurgu pehmeks ja hääl tuli tagasi,“ räägib Neili. „Arstid ütlevad, et kümme päeva ei tohi kahjustatud hääle puhul häält teha, aga see pole ju võimalik,” vaatavad tütar ja ema nõutult üksteisele otsa. „Tööl peab käima, kodus tuleb lastega suhelda,” kahtleb Neili täielikus vaikuses oleku võimalikkuses.
„Kui külmast hääl ära on, soovitatakse kaelale kapsalehte. Ma olen ka seda teinud,” teab Inge veel rahvatarkusi jagada. „Soovitatakse veel kuuma õlut meega. Heeringas pidavat ka töötama ja toores muna, aga kes tänapäeval toorest muna sööb. Vanasti söödi koogelmoogelit, aga minul paneb aju munale oma osa juurde ja toorest muna mina küll süüa ei suuda,” räägib Neili.
„Et lapsed hakkaksid muusikaga tegelema ja muusika juurde jõuaks, peab neid ikkagi selle juurde ise viima,” vahetab Inge teemat. „Vanasti oli ikka põlvkonniti muusikaoskuse edasi andmine. Ja pillid tehti ise. Kuidas nad oskasid? Teadsid pillide mõõte, õiget puitu valida. Tänapäeval on masinad, vanasti tehti kõik käsitsi. Siis teati ja osati pillimeeste peredes selliseid asju rohkem, nüüd pole enam vajadust, sest kõike on saada, ei pea ise tegema,” arutleb Inge ja seab end kooriproovi kuulama.
Neili teeb tööd, lihvib enne koori püünele minemist lugusid. „Nii intensiivne proov,” annab Inge oma hinnangu.
KATERINA PUUSEPP
