Kui eelmise aasta 1. juulil käivitus tasuta bussisõit enamikes Eesti maakondades, leidus rohkelt skeptikuid. Oli neid, kes arvasid, et priisõit on tarbetu priiskamine, aga neidki, kes arvasid, et tasuta ühistransport lihtsalt ei saa töötada. Enamasti bussigraafikute tõttu, mis mõnes maakonnas paraku ei toimi.
Statistika näitab, et Jõgevamaal on bussiga sõitjaid palju. Numbrite keeles tähendab see 65 protsendilist reisijate kasvu. Seda toetas haldusreform, mis tõi maakonda uued liinid ja ühtlasi lõpetasid paljud Piibe maanteel sõitvad kommertsliinid sõitmise. Seegi kasvatas vedude mahtu ning omakorda reisijaid. Ent põhjuseid on teisigi.
Tasuta ühistransport annab palju võimalusi: need, kes varem piletiraha puudumisel vajalikke toiminguid tehtud ei saanud, võivad nüüd kergemalt hingata. Arvestades, et kõik suuremad teenused viiakse väiksematest paikadest suurematesse linnadesse, on priisõit abikäeks paljudele.
Kuid need, kes ütlesid, et tasuta ühistransport läheb riigile kulukaks, ei eksinud sugugi. Tänavu vajab ühistransport 1,8 miljonit eurot lisaraha. Kui sellel aastal on eraldatud 43 miljonit, siis uuel aastal oleks vaja 49 miljonit eurot.
Sellest hoolimata jääb küsimus, kuhu edasi? Kas jäämegi tasuta ühistransporti kui lõpmatusse kuluauku raha toppima või läheme tagasi rahalisele piletile? Kas peame lootma jääma, et järjest suurenev kulu toob meile pikemas perspektiivis kasu ja vähendab koormust maanteedel või leppima juba selge tõsiasjaga, et tasuta ühistransport ei saa iial kasumlikuks ettevõtmiseks? Eks aeg näitab.
