Jõgeva maakonnalehte on alati tööle oodatud noored ajakirjanikud. Üheksakümnendate aastate keskpaigas, varsti pärast ajalehe minekut aktsiaseltsi Seitung omandusse, asus siin majandusajakirjanikuna tööle Kristiina Tamberg. Endalegi üllatuseks sai temast peagi peatoimetaja.
Kristiina Tambegi ajal sai maakonnalehes alguse digipööre, ajalehe lugudest oli aga traditsiooniliselt esikohal kohalik uudis. Tamberg pidas peatoimetajana väga oluliseks ilusat ja grammatilist eesti keelt. Nüüd elab Kristiina Tamberg juba aastaid Tallinnas, kuid Vooremaad loeb ta meelsasti ka praegu.
Üks Teie esimesi artikleid Vooremaas algab nii: „Jõgeva linna peatänav on muutunud
Pangatänavaks”. Kas on see kirjutis ja pangasari on Teil meeles? Kuidas toonane lugu tänase Eesti majanduse ja finantselu kontekstis tundub?
„Ikka on meeles. Esimesi kirjutisi sai ju tavalisest pikemalt peas kantud ja sõnu sätitud. Pangandust kutsutakse majanduse vereringeks – esimesena on arengud ja suunad seal näha, siis jõuavad need edasi ka ettevõtete ja eraisikuteni. Sel ajal hakkas pangandus alles jõudsalt arenema, tulid äkilised tõusud ja seejärel ka äkilised mõõnad. Praeguses Eesti majanduselus on oluliselt rohkem stabiilsust ja väljakujunenud struktuure kui üheksakümnendatel.”
Jätkame nüüd küsimustega kaugemalt. Kui vanalt hakkasite ise ajalehti ja ka
Jõgeva rajooni (maakonna) lehte lugema?
„Meie kodus olid ajalehed – nii kohalik kui üleriigiline ‒ ikka tellitud, ja mäletan, et nii mõnelgi hommikul ärkasin postkastide klõpsumise peale. Postkastid olid meie majas sellised puust ustega, mida postiljon siis üksteise järel häälekalt kinni pani. Lapsena oli esialgu tore posti toomas käia ja lehti sirvida, hiljem tekkis sealt edasi loomulik huvi neid juba ka põhjalikumalt lugeda.”
Millal esimese ajalehe loo kirjutasite ja millest?
„Esimene maakonnalehes ilmunud jutuke oli mingist kooli ajal toimunud sündmusest, vast 8. või 9. klassis, ei mäletagi enam nii täpselt. Teadlikult Vooremaale kirjutasin ülikooli lõpuaastal ja see oli majanduse ning reklaamimaailmaga seotud artikkel.”
Teadaolevalt olete majandusalase kõrgharidusega ja kirjasite ka Vooremaas ennekõike
majandusest. Vooremaas on Teie nimi esmakordselt majandustoimetajana kirjas 7. septembril 1995. Kuidas teist sai toimetuse pere liige?
„Eks ma see esimene ülikooliaegne kirjutis näpus toimetuse uksest sisse astusingi. Tollane peatoimetaja Ülle Lääne suhtus minusse väga toetavalt ja positiivselt ning tegi õige pea ettepaneku regulaarselt majandusteemadel kirjutama hakata. Sealt edasi tuli juba toimetuse koosseisuga liitumine. Kaalusin seejärel ülikooli lõpus kolme töövariandi vahel: panka telleriks, raamatupidajaks või Vooremaasse toimetajaks. Kirjutamishuvi võitis ja jäingi toimetusse.”
Kirjutasite Vooremaas ka reisiloo Amsterdamist, kus Teile hašišit pakuti ja Te sellest ehmusite. Kas üllatus oli siiras või mõeldud loo huvitavaks tegemiseks?
„Toonane Vooremaa peatoimetaja Ülle Lääne ja hiljem ka mina, tahtsime teha lehte nii, nagu üks huvitav maakonnaleht meie nägemuses olema pidi. Selleks tekkis mingil ajal juurde ka mainitud reisirubriik. Neis lugudes võis muidugi olla mõni üksik ajakirjanduslik ilustus teksti põnevamaks muutmise huvides, aga minu mäletamist mööda olid need pigem realistlikud kirjeldused – keegi võis leida sealt äratundmist, keegi teine mõtteid ja tuge oma reisiplaanide seadmisel.”
Ajakirjanikuna puutusite kokku toonaste tipppoliitikutega. Nii võib Vooremaast
lugeda Teie artiklit regionaalministri Ants Leemetsa visiidist Jõgevamaale. Samuti selle aja Reformierakonna tippjuhtide (Siim Kallas jt) külaskäikudest maakonda. Kas noore ajakirjanikuna selliste tegijate juurde pääseda oli ka uhke tunne või oli pigem tegemist igapäevatööga?
„Muidugi oli see ajakirjanikuameti üks põnevaid osi. Tundsin suurt vastutust ja soovi mitte „põruda“. Intervjuusid püüdsin alati korralikult ette valmistada ning seda sai ka korduvalt proovitud, kas diktofon ikka on töökorras.”
Ühe vestlusringi Põltsamaa Ühisgümnaasiumi noortega kirjutasite koos tänase
raadioajakirjaniku Sten Teppaniga. Kas mäletate selle loo sündi ja kirjutamislugu?
„Üks olulisi püüdlusi Vooremaas töötades oli tuua lehe juurde noori inimesi. Lähtusin mõttest, et kui tegijate ringis on noori, saame neid ka lugejate hulka juurde. Juba tol ajal räägiti palju noorte lugejate kadumisest ja paberlehe väljasuremisest. Aga meil oli siis päris mitu andekat noort kaasautorit. Sten Teppani kõrval näiteks ka Liina Vahemets (Pulges).”
Kui ootamatult tuli enda peatoimetajaks saamine septembris 1996?
„Väga ootamatult! Ühel õhtul, tööpäev oli juba läbi, ajalehe omanikeringi koosoleku ajal, helistati ja tehti see pakkumine. Kohe ei nõustunud, peatoimetaja „kingad“ tundusid liiga suured. Kollektiivi juhtimise kogemus puudus mul tol ajal ju täiesti, vaid tahe tööd hästi teha oli suur. Siiani on meeles ühe omanike esindaja sõnad: „Millal sulle elus veel sellist võimalust pakutakse, tasub vastu võtta“.
Need sõnad mõjusid tookord otsustavalt ning on mind saatnud veel mõne otsuse juures hilisemaski elus.”
Milliseid ideid peatoimetajana ellu viisite? Kas võtsite tööle uusi ajakirjanikke, värbasite juurde välisautoreid?
„Täpselt sellesse aega jäi igapäevatöö üleminek arvutitele. See oli toimetuse töös tohutu suur muudatus. Et iga ajakirjanik kirjutab teksti kohe arvutis valmis ning jääb ära vajadus kirjutist eraldi sisestama hakata, nagu varem tehti. Järgmine samm oli siis juba valmis ajalehe saatmine trükikotta samuti arvutivõrgu abil. Sest minu toimetuseaja alguses tegime lehte nii, et kõik tekstid trükiti toimetuses kilele ja monteeriti kokku ning selle kilega sõitis autojuht Tartusse trükikotta.
Teemade poolest püüdsime kajastada kohalikke uudiseid ja kohalike inimeste tegusid-saavutusi. Mõistsin, et see on maakonnalehe tugevus ja eristumisvõimalus. Siia alla kuulusid peale persoonilugude ja sündmuste kajastuste näiteks tänavaküsitlused.
Töö noortega oli samuti suur valdkond. Hakkas ilmuma noorterubriik ning regulaarne lasteveerg Puksiku nime all. Noortest kirjutajatest toimetuse juures oli juba eespool juttu.”
Tänavusel Emakeele aastal on eriti sobilik rääkida eesti keelest. Kuivõrd peatoimetajana jälgisite ajakirjanike ja autorite keelekasutust? Mul on meeles üks Teie õpetus: kirjutada on vaja mitte et inimene arvas, vaid avaldas arvamust, sest me ei tea kunagi, mida inimene tegelikult arvas. Kas praegu mõtlete samuti?
„Hea eesti keel on minu jaoks väga tähtis, ja seepärast hindan kõrgelt kirjutisi, kus on kasutatud ilusat puhast eesti keelt ja laia sõnavara. Tol ajal käisin õppimas ajakirjandusguru Priit Pulleritsu reporterite koolis. Ka eelmainitud õpetussõnad põhinesid kursusel räägitud ja arutatud headel-halbadel näidetel. Muidugi pole see mõte vananenud.
Üks teine teema, millega mäletan palju tegemist olnud, oli ajakirjaniku enda „mina“ sisse kirjutamine uudisesse: „Kui mina sündmusele jõudsin, oli üks kõne juba peetud, aga sellest polnud midagi…“ . Seda ajakirjaniku mina sai uudistest rangelt maha tõmmatud.”
Olete vist läbi aegade noorim Vooremaa peatoimetaja. Kas see oli tunda ka Jõgeva avalikkuse poolses suhtumises?
„Enamasti kogesin heatahtlikku suhtumist, sest tegime aktiivselt koostööd info saamiseks nii maavalitsuse kui ka linnavalitsuse ning suuremate ettevõtete ja asutustega. Ühte päris lõbusat kohtumist toimetuse ruumides mäletan küll. Eakam proua astus sisse ja ütles, et soovib peatoimetaja jutule. Astusin talle vastu ja ütlesin: jah, palun! Tema proovis minust mööda pääseda ja ütles uuesti, et soovib peatoimetajaga vestelda. Kuni mõistis, et mina see olengi ning ütles siis pisut pettunult „ah teie oletegi…“.”
Kas osalesite ka peatoimetajate üle-eestilistel nõupidamistel? Kui jah, mis nendest meeles on?
„Need olid asjalikud kohtumised ning seal olin küll kindlalt kõige noorem osaleja. Väga palju tegeleti teemaga „kuidas hoida lehelugejaid ja arendada lehti“, et maakonnalehed ei hääbuks.”
Oma töös Vooremaas olete puutusite kokku endise staažika peatoimetaja Hugo Alteriga, ametisolnud peatoimetaja Ülle Lääne, tulevase peatoimetaja Peep Lillemägi ja tänase peatoimetaja Tiit Läänega. Kas Vooremaa peatoimetajates võib tabada ka sarnaseid ja ühiseid jooni?
„Olen väga tänulik võimaluse eest nende inimestega kokku puutuda ja nendega koos töötada, sest kõigilt neilt on olnud palju õppida. Samuti nagu mitmetelt headelt ja staažikatelt ajakirjanikelt kolleegidelt, kes Vooremaas töötasid. Minu jaoks seob neid inimesi tahe Jõgevamaa heaks midagi ära teha, ehk maailmatunnetus ning soov ja oskus end kirjasõnas väljendada.”
Teie peatoimetaja töö periood lõppes 1997. aastal. Kas siis tulid uued väljakutsed?
„Tulin Jõgevale ja Vooremaasse kohe pärast Tartu Ülikooli lõpetamist. Tundsin, et tahan pärast Tartu-perioodi mingikski ajaks tagasi kodukohta tulla. Elu läks nii, et pärast paari aastat sain väga huvitava tööpakkumise Eesti Päevalehelt ning see mind Jõgevalt ära meelitaski.”
Millistel ametikohtadel olete hiljem töötanud ja kuidas läheb praegune elu?
„Minu tööelu on ikka olnud seotud kommunikatsioonivaldkonnaga. Meedia poolelt jätkasin Eesti Päevalehes ja hiljem veel majandusajakirjas Ärielu. Väikese naljanoodiga võib öelda, et ettevõtetest olen kommunikatsiooni valdkonnas töötanud just nendes, mis on väga pika ajalooga – mõlemad asutatud 1820. aastal. Nendeks on Swedbank ja Saku Õlletehas. Kommunikatsiooni kõrval on mind üha enam paelunud vastutustundliku ettevõtluse (CSR) teema, sellega olen saanud tegeleda nii oma praeguses töökohas Sakus kui ka õppides Rootsi Instituudi korraldatud kursusel.”
Kui sageli käite Jõgeva linnas ja Jõgevamaal? Millist arengut olete siin märganud?
„Püüan Jõgeval käia nii tihti kui võimalik, kuigi viimasel aastal on käigud olnud väikese lapse tõttu harvemad. Mul on imetoredad klassikaaslased, kes igal aastal kokkutuleku korraldavad ning kui alati ei saagi osaleda, siis vähemalt olen uudistega kursis. Mulle meeldib, et Jõgeva on hakanud rohkem eristuma ja rõhutama oma tugevusi – Betti Alveri luule on avalikult üleval, Jõgeva Kollane kasvab kesklinnas, külmapealinna tiitel on esile tõstetud.
Ühe mure räägin ka: olen olnud hädas, et lastega pole suvel Jôgeval kuskile mängima minna. Supervôimalus on Rohutirtsu lasteaia poolt pakutav, aga see pole kasutatav praegu kui lasteaed on kinni. Ainus avalik mänguplats kultuurikeskuse juures on tilluke ning millegipärast pigem kogunemispaik suitsu-ja napsuseltskondadele. Üks arendavate mänguvôimalustega väljak tasuks lastele küll juurde luua.”
Kui sageli on võimalik lugeda tänast Vooremaad ja mida arvate Jõgeva maakonnalehest?
„Loen alati, kui see ajaleht minu käeulatusse satub. Näiteks ema toob külla tulles lehe kaasa. Vahel loen lehte ka internetis. Vooremaa tugevus on ikka ja endiselt lood kohalikust elust, inimestest kohapealt, kodupaiga lähedus. Kogu meedia ja uudised on vahepeal muutunud nii kirjuks ja igal hetkel internetis kättesaadavaks, et paeluva kohaliku ajalehe tegemine on järjest keerukam.”
Aita Saksing, kunagine õpetaja ja pangajuht
„Mul oli au olla Jõgeva II Keskkoolis loodusainete õpetaja sellele klassile, kus õppis ka Kristiina Tamberg. Kristiina oli õpihimuline, hoolas, koostas sisukaid ja huvitavaid referaate, näitas aktiivsust ja positiivset uudishimu loodusretkedel.
Meeldiv taaskohtumine oli siis, kui töötasin Hansapanga juhina Jõgevamaal ja Kristiina Tamberg tuli mind noore ajakirjanuna intervjueerima. Kõrgharidusega majandusinimesena tundis ta valdkonda, esitas asjatundlike küsimusi
Mäletan Kristiina Tambergi ka Vooremaa peatoimetajana. See aeg oli lühike, kuid kindlasti sai ta palju vajalike kogemusi edasiseks tööks ja väljakutseteks.”
ELULUGU
Kristiina Tamberg
Sündinud 12. oktoobril 1973 Jõgeval
Lõpetanud Jôgeva 2. Keskkooli (Jõgeva Ühisgümnaasium) ja Tartu Ülikooli majandusteaduskonna
Enim môjutanud koolitused: Priit Pulleritsu reporterite kool;
Hansapanga ja Swedbanki arenguprogrammid (suhtekorraldus, meeskonnatöö, juhtimine);
Berliini ajakirjanduskool ja praktika Financial Times’i toimetuses;
Rootsi instituudi vastutustundliku ettevõtluse (CSR) juhtimise programm
Töötanud ajalehes Vooremaa, toimetajana Eesti Päevalehe majandustoimetuses ja peatoimetajana majandusajakirjas Ärielu
Suhtekorraldusspetsialistina Hansapangas ja meedia- ning korporatiivsuhete juhina Swedbankis
Alates 2012. aastast Saku Ôlletehase kommunikatsioonijuht
Rahvakunstiseltsi Leigarid liige ja tantsija
JAAN LUKAS
