Kuu algas parajalt külma ilmaga, nii et esimestel päevadel langes öösel õhutemperatuur -10…-12 ja päeval tõusis -4…-8 kraadini.
Aeg-ajalt sadas lund ja tuiskas, kuid need tuisud ei olnud võrreldavad detsembrikuu Monica ja Scarletti aegsete lumemölludega. Lumevallid kerkisid teeäärtes järjest kõrgemaks ja lume paksus kasvas 5.-6. jaanuariks põldudel 50- 60-sentimeetriseks. Puuoksad olid paksu lumekorra all lookas ja kooldusid kohati maani, mõned oksad murdusid lume raskusest. Lumemurdu esines sagedamini mändidel, kuuskedel, elupuudel jt okaspuudel, harvem lehtpuudel. Lume vaalimist võis näha rohke lumekorra tõttu paljudel nõrga tüvega puudel.
8. jaanuariks läks ilm sulale ja see kestis peaaegu nädala. Sadas vihma, mis aitas kaasa lume tihenemisele ja sulamisele. Aeg-ajalt sadas värsket lund, mis kleepus puuokstele ja tekitas vanale kõvaks külmunud lumele mõnesentimeetrise õhulise kihi. Sulaperioodi jooksul vähenes lume paksus avamaastikul 10-15 sentimeetri võrra.
Vett lume alla ei kogunenud, kuna maa oli sula ja vesi imbus mulda. Samuti hoidis lumi nagu käsn osa vett endas. Soojus paksu lumekihi alla ei ulatunud ja mulla temperatuur püsis kolme sentimeetri sügavusel mullas nullilähedasena. Libedamatelt ja püstisematelt katustelt libises sulailmadega lund vähemaks. Kohati tekkisid räästaste alla suured lumekuhjatised, mis takistasid liikumist kõnniteedel. Lumi pudenes maha ka puuokstelt. Sulailmaga hakkas mägivahtral juba mahl liikuma ja vigastatud okste tippu tekkisid öiste külmakraadidega esimesed magusad jääpurikad. Harilikul vahtral mahla liikumist veel märgata ei olnud. Kõige soojem oli 10. jaanuari öö, kui maksimaalne õhutemperatuur tõusis Jõgeva ilmajaama andmetel üle kolme kraadi.
Jõgeval jälle külmarekord
Kuu keskel muutus ilm mõneks päevaks külmaks. 15. jaanuari õhtupoolikul algas järsk külmenemine ja 16. jaanuari öösel mõõdeti Jõgeval -26,3 °C, mis on senine käesoleva talve ametlik külmarekord Eestis. Järgmine öö tõi kaasa jäävihma, mida esines sel talvel juba teist korda.
17. jaanuari hommikuks oli lumele moodustunud tugev jääkiht (koorik), mis läikis tulede valgel nagu liuväli. Jääkooriku maksimaalseks paksuseks mõõdeti enne lõunat 6-7 millimeetrit. Teed olid kiilasjääst libedad, puuoksad, võrkaiad, seisvate autode aknad ja muud pinnad kattusid paksu jäitega. Õnneks ei jäänud see kauaks püsima, kuna päeva jooksul ilm soojenes, sadas vihma. Õhtuks muutus lumel olev jääkoorik õhukeseks ja hapraks. Samuti lagunes puudele kogunenud jääkiht ja varises maha. Loodus oli huvitavaid helisid täis (sirinad, praginad, klirinad, potsatused), mis olid seotud jää pragunemise, kukkumise ja purunemisega. Sula jätkus järgnevatel päevadel.
Uus külmenemine algas 20. jaanuaril. Kuni kuu lõpuni oli temperatuurirežiim väga muutlik, kuid tugevat sula ei esinenud. Päevased õhutemperatuurid kõikusid -11…0,1 kraadini ja öised -22…-2 kraadini. Kõige külmem oli viimase kümmepäevaku jooksul 27. jaanuari selgel ööl, kui Jõgeval langes õhus temperatuur -22,2 kraadini ja lume pinnal ligi -30 kraadini. Väga tuuline ja tuisune oli ilm 29. ja 30. jaanuaril. Lund palju juurde ei sadanud, kuid pinnatuisk keerutas teed hangesid täis.
Kuu lõpuks oli lume paksus kasvanud Jõgeva ümbruses avamaastikul valdavalt 50‑60-sentimeetriseks, mis on senise vaatlusrea jaanuari maksimaalne.
Kokkuvõttes kujunes jaanuar keskmine õhutemperatuuri järgi viimase 88 aasta keskmisest enam kui kraadi võrra soojemaks, väga sajuseks ja lumerohkeks.
Veebruar on pakkunud äärmusi
Küünlakuu äärmustemperatuurideks on mõõdetud õhus -39,0 °C (1956. aastal) ja 10,0 °C (1990. aastal), keskmiseks õhutemperatuuriks -7,0 °C. Lund on tavapäraselt veebruaris maas 18-22 sentimeetri paksuselt, maksimaalne lume paksus on küündinud kuu lõpus üle 70 sentimeetri 1926. aastal. Lume paksus on varem olnud küünlakuul üle 50 sentimeetri neljal korral, viimati eelmisel talvel.
i
LAINE KEPPART, JÕGEVA SORDIARETUSE INSTITUUDI AGROMETEOROLOOG-EKSPERT
