Möödunud aasta novembris ja detsembris sai Eesti televaataja lõpuks ometi vaadata seriaali “Klass: elu pärast”, mille preemiavõitudest rahvusvahelistel filmifestivalidel meedias küll omajagu juttu oli olnud, ent mida siinmail veel keegi peale asjaosaliste kitsa ringi näinud polnud. Seriaali eelviimase, kuuenda jao peaosas säras Jõgevamaalt Paduverest pärit Joonas Paas.
Kui 2007. aasta märtsis esilinastus film “Klass”, avaldasid mõned haridustegelased arvamust, et selle näitamine tuleks ära keelata, sest noored võivad filmi peategelastest Joosepist ja Kasparist, kes reageerisid klassikaaslaste füüsilisele ja vaimsele vägivallale veresaunaga koolimajas, eeskuju võtta.
Filmi tegijad eesotsas rezhissöör Ilmar Raagi ja näitejuht Gerda Kordemetsaga nii ei arvanud, küll aga tunnistasid, et filmi lõpus jäi õhku rippuma suur hulk küsimusi. Neile otsustati vastuseid otsida teleseriaalis, mille iga osa näitab tragöödiajärgseid sündmusi eri tegelase vaatevinklist. Joonas Paas kehastab seriaalis Toomast, kes ühena kiusajatest koolitulistamise esile kutsus ning kes tulistamise käigus pihta saanuna ja poolest kehast halvatuks jäänuna edaspidise elu ratastoolis peab veetma.
„Kahtlemata oli mul hea meel, et seriaali tegijad otsustasid Toomase erinevalt mõnest teisest “Klassi” tegelasest n-ö ellu jätta,” ütles Joonas Paas. “Tänu sellele sain justkui loa oma tegelast elus edasi aidata: See soov jäi minusse kripeldama juba siis, kui film ligemale neli aastat tagasi esilinastus. Rõõm oli ka üle tüki aja end näitlejana kehtestada. Olin sellest võimalusest vahepeal puudust tundma hakanud ja seega tuli töö seriaaliosa kallal just õigel ajal.”
Sarja võtted toimusid Joonase sõnul suisa mitme aasta vältel. Kuues osa salvestati möödunud aasta aprillis kaheksa intensiivse võttepäeva jooksul.
„Väga keeruline mul võttepäevi vabaks saada polnud, sest kõrgkooli ajakava on paindlikum kui keskkooli oma,” ütles Eesti Kunstiakadeemias muinsuskaitset ja restaureerimist õppiv Joonas. “Võtteperioodi sisse jäid küll ka mõned arvestused, mille sooritasin ise kohal olemata. Laadisin oma installatsioonid ööpimeduses kursaõe autosse, lootuses, et need hindamisele jõuavad.”
Oma rolli advokaat
Tegelikult ei piirdunud aga seriaalis osalemine mainitud kaheksa võttepäevaga. Kuuenda osa ettevalmistus algas Joonase sõnul juba mitu kuud varem, sest tegelaste karaktereid oli vaja sobitada järjest areneva stsenaariumiga. Lisaks sellele oli Joonasel vaja enne võtteid ratastooliinimese maailma sisse elada. Selleks käis ta Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuses, kus sai treenida ratastoolisõitu ja proovida taastusravimasinaid. Rolli füüsilise küljega harjumisest keerulisem oli Joonase sõnul mõtte suunamine.
“Iseseisva, vaat et igas istuvas situatsioonis tehtava harjutusena püüdsin pidevalt oma jalgu kehast mõtte abil kõrvaldada. Lõpuks muutuski võttesituatsioonis käitumine väga loomulikuks, sest sain keskenduda Toomase siseheitlustele,” ütles Joonas.
Kui Joonas 2009. aasta kevadel Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi lõpetas, ütles ta, et sai sealsest teatrikoolist kaasa põhimõtte, et näitleja peab igas situatsioonis olema oma rolli advokaat. Seriaalis Toomast vaadates kerkis küsimus, kas Joonas oma rollile mitte liiga hea advokaat pole. Ehk siis: kas see, kui vaataja hakkab Toomasesse positiivselt suhtuma ja talle kaasa tundma, pole tema poolt korda saadetut silmas pidades n-ö ebapedagoogiline?
“Püüdsin seriaalis äratada Toomases need küljed, mis temas filmis ei avaldunud,” ütles Joonas. “Uute külgede esiletulek oli minu meelest põhjendatud, arvestades Toomase poolt läbi elatud šokki ning asjaolu, et ka varem oli Toomas minu meelest mitte niivõrd kiusamiste initsiaator, vaid rohkem kurjade autoriteetide poolt manipuleeritav kaasanoogutaja. Kui Toomas uude kooli minnes varasemast taagast vabaneb, püüab ta end ise uuel viisil kehtestama hakata. Arvasin, et selline variant on ka vaatajatele huvitavam, sest Toomase n-ö pahaks poisiks jäädes oleks tekkinud neil temasse üsna üheplaaniline suhtumine.”
Nagu profid
Seriaali võtetel sai üheksa esimest kooliaastat Jõgeva Gümnaasiumis õppinud Joonas üle hulga aja kokku oma endise klassiõe, praegu Tartu Ülikoolis ajalugu õppiva Kadi Metslaga, kes kehastas ka seriaalis tema endist klassiõde Katit.
“Kadiga oli väga tore üle pika aja koos mängida,” ütles Joonas. “Meie kontaktid on viimastel aastatel olnud napid ja sari oli selles osas toredaks liitjaks. Kadi helistas mulle ka pärast meie jao esilinastumist ning saime koos rõõmustada ühise töö õnnestumise üle.”
Hea koostöö kujunes Joonasel ka Tallinna Linnateatri näitlejate Andres Raagi ja Piret Kaldaga, kes filmis tema vanemaid kehastavad, samuti seriaali kuuenda osa rezhissööri Marek Miiliga, kes on, nagu Joonas ja Kadigi, õppinud Jõgeva Gümnaasiumis ja teinud kaasa sealses kooliteatris Liblikapüüdja, ainult et aastaid varem.
“Kadi ja Joonas töötasid võtete ajal väga professionaalselt ja said oma rollidega imeliselt hakkama,” kiitis Marek Miil. “Varasem filmis osalemise kogemus tuli neile kindlasti kasuks. Imetlusväärne oli Joonase pühendumine. Tean, et Joonas tegi spetsiaalselt “trenni” ja püüdis ratastoolis Tallinna tänavatel hakkama saada, mis ei olnud kuuldavasti suhugi lihtne ülesanne.”
Vaatamata õnnestunud seriaalirollile Joonas siiski ei kahetse, et ta kõrgemasse lavakunstikooli astuda ei proovinud, vaid on rahul oma praeguse erialavalikuga. Ent kui veel mõnes filmiprojektis osalemist pakutaks, ta ära ei ütleks. Õigupoolest jõudiski ta filmi “Klass” ja seriaali “Klass: elu pärast” vahepeal mängida peaosa Moonika Siimetsa lühifilmis “Täna otsustan mina” ning väikest humoorikat sõnatut episoodi võib tema esituses näha ka sel aastal linastuvas filmis “Kormoranid”.
Joonase sõnul avardas seriaalis kaasa tegemine tema ettekujutust invamaailmast: ta õppis liikumispuudega inimestega suheldes nende igapäevaelu, eneseirooniat ja huumoritki. Sarja järelkaja andis aga aimu, kuidas kunst sotsiaaliat mõjutada ja hädavajalikke teemasid esile tõsta aitab.
Küsisin Joonaselt ka seda, kuidas ta suhtus
“Minu hinnangul kukkus see päris hästi välja,” arvas Joonas. “Üllatavalt suursuguse visuaalia ja karakterivalikuga muutus see tõeliselt mõjuvaks ning laibavanikutest hoolimata ei kadunud sellest vajalik annus huumorit.”
i
RIINA MÄGI
