Järg 22. jaanuaril ilmunud osale
Postimehes oli pilt, kuidas Venemaa kolhoosnikud pidu peavad. Laud oli väljas muru peal, sööke ja viinapudeleid täis. Karmoška mängis ja mehed tantsisid kükktantsu. Akseni ja Irina vaatasid seda pilti ja ütlesid õhtul isale, et nemad lähevad ära koju Irboskasse, sest seal on nüüd nii lõbus. Varsti tulevad Irboskasse vene sõdurid ja nemad saavad mehele. Isa neid takistama ei hakanud, maksis neile palga välja ja viis Tabivere jaama rongi peale.
Nüüd sai minust karjapoiss, aga metsal ja karjamaal oli kolmest küljest aed ümber, ainult kodu poolt oli lahti. Tuli vaid vaadata, et kari enne õiget aega koju ei tule ja enne niitmist heinamaal ei söö.
Õhtul, kui isal aega oli, püüdis ta mulle laulmist õpetada. Tema ise laulis alati, kui puutööd tegi. Istusime tagatuppa truubi äärde. Olin isa süles, tema laulis ees ja mina järel.
Ühel õhtul laulsime: “Ma olen väike karjane, mul loodud laul ja keel”.
Aga mul ei tulnud laulmisest midagi välja. Kassi silmad hiilgasid pimedas, see oli palju huvitavam ja viis mõtted mujale.
Minu armsaks mänguplatsiks oli oma metsas Vuhkamägi. See roheline välu oli minu jaoks maailma ilusaim paik. Seal oli kunagi olnud popsimaja. Lagendikul oli alati tuulevaikne ja seal kasvas ilus madal muru. Veidi edasi minnes avanes vaade liivakünkale, kus ei kasvanud muid taimi peale kassikäppade, mida oli paljudes värvitoonides. Seal oli igal pool puhas kollane ja valge liiv, ka siis, kui pisut sügavamalt kaevata. Kodus ei olnud mul liiva mujal kui maja otsas, kuhu seda mulle mängimiseks toodud oli. Metsalagendikul oli vaikne, ainult raudteelt kostis vahetevahel vedurivilet ja vagunirataste kolksumist.
Murepilved lähenevad
Väljaspool minu mängumaad ei olnud elu aga enam kaugeltki rahulik.
Eestis arvati sellel ajal, et kui Venemaa ja Saksamaa vahel tuleb sõda, siis see meie riiki ei puuduta.
Jaan Tõnissoni poeg Ilmar Tõnisson avaldas 1937. aastal arvamust, et sõda Venemaa ja Saksamaa vahel puudutab Lätit ja Leedut, kuid mitte Eestit. „Ainult lollus ehk liit Läti ja Leeduga saaks meid sõtta kiskuda,“ olid tema sõnad.
16. – 17. juuniks 1940 oli Eesti Vabariigil lõpp käes.
Isa ütles, et jätab uudismaa tegemise pooleli, sest meil ei ole seda enam vaja.
“Eesti tegi suure vea/ laskis sisse Vene sea,” lauldi.
21. juunil toimus riigipööre. Maailmasõda käis.
Aastakümneid hiljem kirjutas Hando Runnel nende sündmuste kohta:
Räägi mulle ajast, räägi mulle ruumist.
Räägi isamajast, räägi sellest juunist,
mille kohta käib ringi üks loll legend,
nagu me ise oleks tapnud end.
Sic transin gloria mundi — nii kaob maailma hiilgus.
Venelased tulevad
18. juunil 1940. Mängisin pealelõunal maja otsa juures liivahunnikus. Isa ja ema hoidsid ise silma peal, et loomad metsast enne õiget aega koju ei tuleks. Külavaheteelt kostis mingit kolinat ja koerad hakkasid haukuma. Jooksin vaatama ja nägin, et autod tulevad. Kui isale rääkima läksin, ütles ta, et teab juba, ja keelas mul tee äärde minna. Ega ma tahtnudki, piilusin vaid väravaposti tagant ühe silmaga. Tuli veoautosid GAZ AA, suurtükid, sõdureid jalgsi, vankreid koormatega ja soomusauto.
Videvikus tuli sama kolonn tagasi, kuid mind nad enam ei huvitanud.
Isa teadis hiljem rääkida, et nad olevat Õvanurme koolimaja juures Nabaristis, nagu Voldi-Maarja-Õvanurme teeristi kutsuti, kokku kogunenud ja sealt hakanud tagasi tulema. Käidi ennast vaid näitamas.
Isa teadis, et Voldis oli antud kaitseliitlastele korraldus relvad punastele ära anda.
Ühel juunikuu päeval pärast jaanipäeva läksin lõuna paiku Elkeni Uno juurde mängima. Rajasime liiva sisse teid. Unol olid ka mõned tinasõdurid ja tinast võidusõiduauto. Tema sai Tallinnast oma venna mänguasju. Uno vend Ülo oli antud Tallinna Rõivase nimelisele kaupmehele kasulapseks.
Pärast lõunat läksime nende heinamaale. Seal me tavaliselt maadlesime, kuid seekord ei tulnud jõukatsumisest midagi välja, sest tuli suur must pilv ja hakkas müristama.
Läksime Elkenite kööki, kus suured inimesed laua ääres istusid, ja ronisime laua alla. Väljas tuli kõva äikse saatel nii vihma kui rahet. Pärast rääkis Uno isa, et pilve seest olevat paistnud suur lehter, kust seda vihma kallas. Ja et kindlasti oli enne vihma vikerkaar, mis Saadjärve vett pilve peale tõmbas.
Pärast vihma läksin koju ja mul oli külm, sest olin väikese särgi väel ja paljajalu. Tee peal olid suured lombid ja suured hunnikud raheteri. Nägin, et meie rukkipõld oli nagu äkkega üle aetud ja pärast seda rullitud. Rahe oli kitsa ribana üle meie põllu läinud. Pärast seda äikest läks ilm külmaks, taevas oli hall, aeg-ajalt tuli sapsakas külma vihma.
14. juuli 1940 oli valimistepäev. Isa ja ema pidid ka hääletama minema, koju toodi punased viisnurkadega ja Vene vapiga kutsed. Liikusid kuuldused, et kes valima ei lähe, pannakse Siberisse saadetavate nimekirja. Hääletamiseks olid ka kabiinid, aga sinna minna ei tohtinud, siis olid kohe kahtlane element.
16. juuli. Täna käis Küti Juhan meil ja rääkis, et valimiskastis oli olnud ümbrik lutikatega ja kiri juures, et see on võidukas Punaarmee. Talumehed ei sallinud seda komöödiat, aga meie külas olid siiski mõned, kellele uus võim meeltmööda oli ja nad käisid meid hirmutamas.
Kiima Eedu käis ühel päeval meil ja rääkis, et Eestis tuleb Mongoolia taoline rahvavabariik. Temast sai uue korra aktivist.
Olgu lipp valmis!
On öeldud, et tasuta juustu saab ainult hiirelõksust.
17. juulil tuli korraldus, et 20. juuliks peab igal talul punalipp olema, millel sirp, vasar ja viisnurk. Esialgu lubati selle kõrval heisata veel ka sini-must-valge, kuid see keelati peagi.
Kiima tuli kohe meile, lipumaterjal kaasas. Kõigepealt tuli sirp, vasar ja viisnurk paberist välja lõigata ja siis prooviti pliiatsiga siidile joonistada. Küti Juhan tuli ka vaatama, kuidas seda Vene värki tehakse, ja ütles, et sellega on nii, et sirbiga kõri maha ja ise tähtede taha.
18. juulil käis Elken meil ja ütles, et tal on korraldus püstolid ja revolvrid kokku korjata. Isa tol ajal Kaitseliitu ei kuulunud ja temal selle organisatsiooni relva ei olnud, kuid ta andis ära oma brauningu. Padruneid ta ära ei andnud, need peitis karbiga keldri seina sisse kivide vahele.
Vahemärkusena: 19. juulil 1940 arreteeriti Eesti Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Orasmaa (enne eestistamist Roska). Ta võeti kinni Voldis oma Tormi talus. Orasmaa oli talu hiljuti Lõuna-Eesti Eksporttapamaja direktorilt Saarelt ostnud. Orasmaa mõisteti 10 aastaks vangi, kuid tapeti 1942. aasta 20. detsembril.
i
PAUL TOOTS
