Kohtusime praeguse Töötukassa juhi ja kunagise Jõgeva maavanema Meelis Paaveliga Tõnissoni söögitares Palamuse muuseumi uues külastuskeskuses.
Olete pärit Palamuselt, aga millise „Kevade” tegelase suguvõsast?
„Ei, „Kevades” tõenäoliselt mul sugulasi pole. Üks kord tuleb Paaveli nimi ette „Sügises”. Nimelt on üks Vabadussõjaga seotud tegelane kohas, kuhu Kiir ja Kippel lähevad talu ostma. Minu isapoolne pere on pärit Roosma külast, Kaarepere ja Palamuse vahelt, vanast Jõgeva vallast. Kirjeldus, kuidas nad tulevad rongi pealt ja sinna tallu lähevad, on väga täpne.
Elan aga Kolli talus, kuhu abiellus Raja Teele prototüüp Adele Koll. Ühega peremehe poegadest, kellega nad koos Austraaliasse läksid. Väidetavalt on Kolli talu kirjutuslaud siin muuseumis, köstri toas.”
Kuidas Paavelid Kolli tallu jõudsid?
„Vanemad tulid Palamusele enne minu sündimist 1950ndate lõpul. Nad said sinna ühe väikese toa teenijate poolele ja seadsid end sisse. Mul on kaks venda ja neli õde, mina olin keskmine. Üks õde ja üks vend on nüüdseks küll juba mulla all.
Kolli talu omanikele sai minu maavanemaks olemise ajal talu tagasi antud ja ostsin pärast oma kodu nende käest välja.”
Ja koolis käisite Palamusel?
„Jah, mulle on see hästi oluline, et olen Palamusel sündinud ja vanas Palamuse koolis käinud. Vanas koolimajas oli kaks klassi ja kaks õpetajat, ehk siis 1. ja 3. klass. Ruum, kus praegu on poiste magamistuba, oli esimene klass ja seal, kus praegu asub klassiruum, õppis kolmas klass.
Mällu on sööbinud Palamuse kooli õhkkond ja õpetamine. Nagu filmiski, kus Imelik kannelt mängis ja tantsiti. Õpetaja Rebane mängis suupilli. Kõik need „kaks sammu sissepoole“, „kes aias“ ja „lapatuud“ olid meie vahetunnimängud. Minu klassijuhataja oli õpetaja Soodla.
Õppimine käis ka niimoodi, et õpetaja andis meile ülesande, vahetas riided ja läks vahepeal loomi talitama. Loomad olid üle jõe Rehe-Möldres. Tuli tagasi, vahetas uuesti riided ja tegeles meiega edasi. Näiteks ahju peal kinnaste kuivatamine, see kõik oli reaalsus ja on hästi meelde jäänud.
Õues oli kreeka pähklipuu, kus sügiseti oli poiste põhiline ettevõtmine sealt pähkleid kätte saada. Nõlv jõe äärde oli muidugi alati liuväli. Jõe peal see õige elu ju käiski. Mitte ainult jõe peal, vaid ka jões. Eriti põnev oli kevaditi jääminek ja jääparvedega sõit.
Ja kirik loomulikult! Algul oli aukartust ja põnevust. Käidi ju ikka vaatamas, kes seal käivad. Ma ei ütle, et me olime nüüd väga aktiivsed kirikulised, sest kõik oli ju nagu keelatud.”
Teie pere käis kirikus?
„Ema käis. Ka meie perest ei läinud küüditamine mööda, aga kõik niisugused teemad oli nagu poolenisti sordiini all. Kui vanavanemad ja sugulased kokku said, räägiti meil natuke nagu mõistukõnet. Hiljem hakkasin aru saama, ju oli ikka hirm. Vanaema ja tema vend, mulgid nagu nad olid, rääkisid omavahel üsna vabalt. Kodus oldi ettevaatlikum.
See arhailine lapsepõlv kadus ka siit ju väga kiiresti. 1975 sai valmis uus koolimaja. Mina läksin siis 6. klassi ja Tallinna spordiinternaatkooli, nii et järgnevatel aastatel oli Palamuse minu jaoks nagu kadunud.”
Mis spordiala harrastasite?
„Jooksin. Mu tädi, ema õde, Lea Toom oli hästi tugev sportlane. Ta oli meie perega tihedalt seotud. Kuna mu vanemad lahutasid, aitas tädi sageli meid kantseldada ja oli abiks. Eks tema innustusel oli oma osa ja mulle sport meeldis. Peamiselt sprint ja kaugushüpe. Millegipärast arvati, et kui ma TSIK-i läksin, siis keskmaajooks peaks olema minu ala. Keskmaajooks oligi siis väga populaarne ja mind pandi nende treeninggruppi. See oli kõige hullem asi, mis üldse saab olla.
Treeningud TSIK-is andsid ikka päris kõva mahvi, aga sportlast minust ei saanud. Minu klassis õppisid näiteks ka kettaheitja-kuulitõukaja Eha Rünne ja kümnevõistleja Sven Reintak.
Ka Palamusel oli meil hästi tore klass. Kahju, et meid siia vähe on jäänud. Klassivend Toomas elab pisut Luua pool. Leila Metsur Luualt oli tõenäoliselt see tütarlaps, kellesse kõik poisid kordamööda armusid. Lõpuks tuli Jõgevalt Raul Vaigla ja kosis ta ära.”
Mida Te tehnikakoolis õppisite?
„Kindel soov oli asuda ülikooli geograafiat õppima. Juba siis, kui ma TSIK-ist Palamusele tagasi tulin. Tallinnas läks õppimine vahepeal üsna kehvasti. Oli parasjagu selline iga ka ja poole 8. klassi pealt tulin Palamuse kooli tagasi.
Mõjutatud olin ma ilmselt toonasest direktorist Evald Kägost, kes oli geograafiaõpetaja. Nägin keskkooli lõpul televiisorist Andres Tarandit, kes ütles, et geograafia annab praegustes oludes parema hariduse ja avarama silmaringi. Mul ei olnudki plaani B ja ma ei saanud ülikooli sisse.
Läksin siis tehnikakooli ja see päästis esialgu sõjaväest. Otsustasin õppida kinomehhaanikuks. Grupis oli meid ligi 30, aga vist ainult üks tahtis päriselt kinomehhaanikuks saada. Kuigi valik oli juhuslik, aitas see hiljem palju. Vene sõjaväes Komis Sõktõvkaris olin kogu aja kinomehhaanik kohalikus klubis.”
Lõpuks ikkagi jõudsite ülikooli?
„Sõjaväest tagasi tulles õnnestus mul ülikooli sisse saada tänu 0-kursusele, mis oli ette nähtud sõjaväes käinud noortele. Tudengina käisin siis veel Tartus raudteeklubis hommikuti multifilme näitamas. See oli huvitava kuulsusega koht, sest sinna peole minnes oli tõenäosus peksa saada. Mulle öeldi, et kui midagi peaks juhtuma, ütle, et oled „kintšik“ – neid ju ei peksta.
Ülikooliaeg oli minu jaoks väga oluline aeg, elu hakkas ümberringi muutuma. Ülikooli esimesele kursusele sain aastal 1985. Kui alustasin, lugesid õppejõud veel NLKP ajalugu ja kui lõpetasin, siis juba Eesti Vabariigi ajalugu. See oli ülikoolis õppimiseks huvitav aeg. Lõpetasin 1991.”
Keda oma õppejõududest meenutate?
„Mul olid suurepärased õppejõud. Geograafide hulgast on mul olnud võimalik õppida sellise korüfee nagu loodusgeograaf Endel Varepi juures. Ta oli niisugune mees, kellel ülikond alati seljas, villased sokid jalas ja ülikonnapüksid villaste sokkide sees. Küsis, et kust kandist pärit olen. Ütlesin, et Palamuselt.
„Ei-ei, mis talust?“ Ütlesin, et Kolli talust. Ja siis hakkas kohe rääkima, et kus see täpselt on. Küsis, et kas Pähklimäge tean? Muidugi teadsin. Siis ütles, et vot seal peaks olema talu piirikivi, mine vaata, kas on alles. Läksin vaatama ja oli alles, on vist praegugi.
Ja majandusgeograaf Salme Nõmmik, kes oli mingil moel Edgar Kanti kriitik. Aga arendas tema teooriaid edasi ja kandis need nõukogude perioodi. Inimestena väga põnevad ja lugupeetud. Legendaarne Lev Vassiljev, kes andis topograafiat. Väga haritud, peaaegu et aristokraatlikult mõjuv. Geograafid kutsusid teda lihtsalt „Vas”. Kuidas ta kartograafiat õpetas, milline pidi sulejoon olema, millised tingmärgid. Ants Raik ja geoloog Volli Kalm olid ka mu õppejõudude hulgas. Majandusgeograafia kateedri juhataja Ann Marksoo, kes oli Harri Moora tütar. Jõgevamaaga olid seotud veel niisugused õppejõud nagu Ivar Arold ja Ott Kurs.”
Kes teist ülikoolis sai?
„Spetsialiseerumine majandus- ja loodusgeograafia peale oli teise kursuse lõpul. Valisin majanduse suuna, sest oli huvi regionaalarengu ja -juhtimise teemade vastu. Varsti algas juba omavalitsuste tegemine. Minu diplomitöö oli Palamuse valla arengukava, mille pinnalt siis esitasime dokumendid valla staatuse saamiseks. See andis tööle praktilise väljundi.”
Pärast ülikooli lõpetamist hakkasite kohe õppejõuks?
„Alustasin Tartu Juhtimise Kõrgemas Koolis metoodikuna. Jüri Ginteri eestvedamisel moodustati siis sinna regionaalarengu kateeder, alustasime omavalitsusjuhtide koolitamisega. Varem tegeles kool põhiliselt kolhoosiesimeeste järelkasvu kasvatamisega. Lisaks koostasin samal ajal Palamuse valla põhimäärust.”
Korraga sai lektorist Jõgeva maavanem?
„Toona puutusin kokku paljude omavalitsusjuhtide ja vallasekretäridega, sest üsna aktiivselt ajasime omavalitsuste asja. Oli kaks keskust, juhtimise kõrgem kool Tartus ja Eesti majandusjuhtide instituut Tallinnas. See ringkond tundis üksteist hästi. Sel ajal, 1993. aasta lõpul, toimus maakondades volikogude kaotamine.
Kandideerisin ühel konkursil, mis ei puudutanud üldse seda valdkonda, aga ju ma sealt silma jäin ning mulle tehti 1994. aasta märtsis ettepanek kandideerida Jõgeva maavanemaks.”
Mis see maakond üldse on?
„Iseenesest on see väga hea küsimus, eriti tänases võtmes. Arvan, et Eestimaal ikkagi identiteedi ja kultuuri kandja, kui vaadata pikemas vaates tagasi. Täna on kahjuks maakonna mõiste minu jaoks oma sisu kaotanud.”
Kuidas meil Jõgevamaal selle identiteediga on?
„Olles ise olnud viis aastat Jõgeva maavanem, julgen väita, et pühendasime väga palju sellele, et Jõgeva, Mustvee ja Põltsamaa piirkonnad kuidagigi koostööd tegema kutsuda. See ei olnud üldse mitte lihtne. Erisus on väga selgesti näha tänagi.”
Kas selline nähtus nagu Jõgevamaa on praeguses olukorras üldse otstarbekas?
„Kui päris aus olen, siis oli minu jaoks arusaamatu, miks külanõukogude reformiga ei tehtud ka maakondade reformi ja jäeti sovetiaegsed rajoonid alles, nagu näiteks Jõgeva-, Rapla- ja Põlvamaa.
Kui maavanema rollis olin, siis oli see minu jaoks ikka pigem administratiivne, mitte niivõrd ajaloolist identiteeti kandev üksus. Aga tänases olukorras on täitsa selge, et oleks viimane aeg need piirid, mis nagunii on juba märkamatult muutunud, vahelt ära võtta. Mul on väga hea meel, et viimase haldusreformi käigus on vana Tartumaa põhjapiir olulisel määral taastunud. Nüüd veel ainult siit vahepealt piir ära võtta ja ongi kõik korras. Keerulisem on Põltsamaa kandis, kes peab otsustama, kuhu kuuluda.
Aeg on läinud edasi. Põltsamaa vaatab Viljandi asemel rohkem Tartu poole, sest Tartu on suurem tõmbekeskus ja Tartu on tõmbekeskus ka Viljandile. Ühendus Tartuga on praegu Põltsamaal ju väga hea. Kui oli vana Viljandimaa, siis ei olnud isegi Tallinna-Tartu maanteed. See kõik ju mõjutab. Aga kui räägime identiteeti kandvast ja kihelkondi ühendavast maakonnast, siis kihelkond on kirikule tuginedes väga oluline ja Põltsamaa kihelkond on ju kuulunud kogu aeg Viljandi praostkonda.”
Kas kihelkondade piirid tõesti siiamaani mõjutavad meie elu?
„Väga usun sellesse. Mul on hea meel, et selles segaduses, mis selle haldusreformi viimase variandiga juhtus, annavad kihelkonnad ikka natuke kindlust tagasi. Kui mu käest täna küsitakse, et kust ma olen, siis ütlen, et Palamuse kihelkonnast. Kui sõidan näiteks Lääne-Viru poolt või Tallinnast ja jõuan Vägevale, siis ma ju olen oma koduvallas. Nii suurte omavalitsuste tekkimisel peaks kohalik identiteet tugevnema, see võiks olla kasvõi külakogukonna tugevnemine ja külavanemate institutsioon, et võim ei läheks inimestest väga kaugele. Paljudes kohtades on seda teed mindud, aga paljudes ka mitte.
Meie suures vallas elavad küll igal pool toredad inimesed, aga pidepunkte, mis meid omavahel seovad, on vähevõitu.”
Arvestades meie suurt valda ja kihelkondade temaatikat, mida arvate aktiivsusest Jõgeva valla idapiiril?
„Minu jaoks oligi kõige arusaamatum see, et Torma kant hakkas kuuluma Jõgeva valda. Torma kant on minu jaoks orgaaniliselt alati olnud seotud Mustvee piirkonnaga.”
Kuidas meil hakkab edasi minema?
„Jõgeva maakond kaob. Ei saa olla riigi haldusüksusena maakonda, kui Eesti Vabariik 100 tähistamise puhul ei toimunud maakonna tasandil ühtegi kõnekoosolekut. Järelikult ei ole kahjuks meie maakonda olemas, või siis seda, mis meid ühendab.
Praegu on Jõgevamaal tekkinud olukord, mida me küll ei tahtnud, aga mis on varjatult kogu aeg olemas olnud. Mul on väga hea meel, et Põltsamaa piirkonna omavalitsused panid leivad ühte kappi, seda oleks võinud juba ammu teha.
Jõgeva piirkond – mul poleks olnud midagi ka selle kaardi vastu, mis joonistati Tarmo Looduse siseministriks oleku ajal. See oli natukene teistsugune kui tänane. Palamuse inimeste jaoks on ka alati keskus olnud Tartu, mitte Jõgeva. Tõmbejõud on palju suurem. Eks ma vanast huvist loomulikult jälgisin, kuidas läbirääkimised kulgesid. Piirid kujunesid paljuski selle tõttu, kes kellega läbi käis ja kuidas valitsuse preemiaraha jagati.”
Palju maakondi oleks Eestisse üldse vaja?
„Pilt on üle Eestimaa maakondade tasandil väga erinev. On töötava omavalitsusliiduga maakondi, näiteks Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaa. On neid, kus seda ei olegi, näiteks Jõgevamaa. Ja on neid, kus maakonnas on ainult üks omavalitsus või paar (saared). Üksusel nimega maakond ei ole Jõgeval lihtsalt sisu.
Ma võtaksin ausalt öelda kõigepealt selle vana põhiseadusejärgse jaotuse. Ja siis vaataks, kas aeg on kusagil midagi nii palju muutnud, et peaks erandeid tegema. Tõenäoliselt on kõige keerulisem Valga ja see, et meil ei ole Petserimaad. Nad on nüüd seal ära jaganud, kes on setud ja kes võrukesed, aga osa neist on ju Tartumaal. Samuti Põltsamaa küsimus. Neid tuleks tõenduspõhiselt uurida, pragmaatilised küsimused on ikkagi väga olulised.”
Palju maakondade käekäik maavanemast sõltus?
„Oma ametiajast rääkides, seadusest lähtuvalt oli meil väga suur iseseisvus aga ka väga suur vastutus. Meie vastutada olid põhimõttelist laadi reformid: omandi- ja maareform. Kui neid tegime, siis ei saanud vist arugi, kui olulised need on. Nägime väga palju vaeva, et maade erastamist üldse käima saada. Täna näeme, et kui müügile tuleb tükk head põllumaad, tekib sellele enampakkumine.
Kui maavanem olin, siis mind nimetas ametisse valitsus. Hiljem asuti maavanemate volitusi ka kärpima. Eks iga asutus ole oma juhi nägu. Võib tööl käia ja võib tööd teha, neil on suur vahe. Mulle oli see väga suur eneseteostus ja loogiline jätk sellele, mis ma kaasa olin saanud nii siit, ülikoolist kui ka esimesest töökohast. Omavalitsuste temaatika oli täpselt see väljund, millest paremat enam ei saanud olla. Ma sain teha seda, milleks olin valmistunud. Ja meeskond, kellega ma koos töötasin, oli suurepärane, nii noored kui ka kogenumad. Me kohtume tänaseni, olen neile väga tänulik.
Aeg kui Jõgevamaal tegutsesin, oli riigi ülesehitamise aeg, sain kaela kogu selle sovetiaja lõpu mured. Pooleliolevad ja kehvas olukorras koolid ning kõik muu, see tundus täiesti lootusetu. Maakonna esimene investeeringuraha oli miljon krooni (60 000 eurot). Maavanema staatust määravas dokumendis oli üks lause, mille üle on väga palju ilgutud: „Maavanem hoolitseb maakonna ühtlustatud, tasakaalustatud arengu eest.“. Minu jaoks oli selle lause sisu selge.”
Mis oli sel ajal kõige keerulisem?
„Põllumajanduse ümberkorraldus, kui polnud veel selge, kes maal peaks hakkama inimeste eest hoolitsema, kas ühismajand või omavalitsus. Mul oli selge seisukoht, et sellega peavad hakkama tegelema omavalitsused, nad lihtsalt pidid jalad alla saama.
Aitamine tuli inimestele viia nii lähedale kui võimalik. Maareform ja omandireform, mille eest maavanem otseselt vastutas. Meil oli maareformi dokumendid ette valmistada. Omandi tagastamine oli pooleli. Võib-olla kõige rohkem võidurõõmu tekitas see, et need lagunevad objektid said korda tehtud ja rohkemgi veel. Valisime need maakoolid, kus ka hiljem oleks vähemalt algkool.
Pooleliolevad koolimajad. Siimustisse oli hakatud ehitama põhikooli, mis oli pooleli. Mustvee spordihoone, Jõgeva hooldekodu, mida nõgeste vahelt käisime piilumas ja kuhu läks suurem osa sellest esimesest miljonit.
Ühtsuse tunne siiski mingil määral tekkis, tajusin, et esindan Tallinna koridorides ikka pigem maakonda kui iseennast.”
Kuidas sai alguse teie poliitikukarjäär?
„Kandideerisin rahvaerakonna nimekirjas, mis oli moodustunud talurahvaerakonnast ja Isamaast ära läinud parempoolsetest. Riigikogu valimistel osales rahvaerakonna ja mõõdukate valimisliit. Peale valimisi sai minust mõõdukate, hilisema sotsiaaldemokraatliku erakonna liige. Olin riigikogus Toomas Hendrik Ilvese asendusliikmena. Tagantjärgi arvan, et Laari teine valitsus oli Eestile väga hea valitsus.”
Räägime Teie praegusest tööst. Kuidas jõudsite Töötukassa etteotsa?
„2001. aastal oli riigikogus vastu võetud töötuskindlustuse seadus ja 2002, kui Laari valitsus tagasi astus, oli areng nii kaugel, et käis konkurss. Toomas Hendrik Ilves tuli riigikokku tagasi ja minu asendusliikme aeg sai otsa. Kandideerisin ja mind valitigi.
- mais alustasime, esimene eelarve oli miljon krooni. Alustasime kollektiivsete koondamiste ja pankrottide puhul toetuse maksmist järgmisest aastast. 2009 tuli uus töölepinguseadus tööturuameti ülesanded anda Töötukassale. Meil oli alustades 23 inimest ja pärast ümberkorraldusi ligi 400 inimest.
Meie tööpõld on kogu aeg laienenud, aitame ennast täiendada ka töötavatel inimesi. Sellest aastast on meil samuti karjääriteenused. Seni kõige suurem muudatus on olnud töövõimereform.”
Kas sellega on seotud aastatagune kava muuta Töötukassa nime?
„See kava oli tegelikult väline surve. Ühelt poolt on seda põhjendatud asjaoluga, et eestlasele on töötu negatiivse tähendusega. Et tuleb muuta kuvandit, oli lausa valitsuse koalitsioonilepingus. Mina olen kogu aeg uskunud, et seda kuvandit muudab töö, mida me teeme – selle kvaliteet ja tulemus.
Kui varem tähendas töövõimetusega tegelemine seda, et oli punktisüsteem, vaadati palju neid kokku tuleb ja vastavalt sellele anti töövõimetuspensionit. Olukord, milleni tahame jõuda on see, et leiame üles, mida inimene on võimeline tegema ja teha tahab, ning aitame ta tööle. Oleme palju vaeva näinud, et see õnnestuks. Töövõimehindamise metoodika oli alguses ainult teooria. Kõige suuremad hirmud olid seotud sellega, kuidas see tööle hakkab.
Eks töö, mida ma praegu teen, on mingis mõttes ju ikka sama, riigi ehitamine. Töötukassa tegevuse tulemus on ju õieti riigi inimeste turvatunde hoidmine, mis riigi seisukohalt on väga oluline.”
Teie ja Palamuse muuseum?
„Olen selle muuseumi arengu juures maavanema ametist peale. Nüüd Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi nõukojas kogukonna esindajana.”
ANDRA KIRNA
