Kauaaegne omavalitsusjuht Toivo Tõnson sai kehalise töö ja spordiga tuttavaks juba poisipõlves. Tal pole just silmapaistvat medalite ja karikate saaki, küll aga jätkub spordikeskset vaimu ja ettevõtlikkust. Küllap sel põhjusel usaldatigi Toivo Tõnsonile mitmeks aastaks Jõgevamaa Spordiliidu Kalju presidendi auväärne amet.
Ergast vaimu ja vastupanuvõimet on Tõnsonilt nõudnud ka paarikümne aasta pikkune töö Põltsamaa vallavanemana ning Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu juhtimine. See, et mitmekülgse mehega just Põltsamaa jahimajas kohtusime, polnud samuti juhus.
Kuidas oma suhet spordiga ja suhtumist sporti üldse iseloomustate?
„Minu põlvkonna inimeste hulgas oli spordiga tegelemine noorusaastatel populaarne. Kasvasime ju ajal, kus nutitelefone ja arvuteid polnud ning isegi televiisoreid polnud igas kodus. Paelusid aga värske õhk ja füüsiline tegevus. Mina mängisin poisikesena jalgpalli ja võrkpalli, harrastasin jooksmist. Ka eakaaslased pidasid lugu rohkem nendest, kes kõrgemale hüppasid, kiiremini jooksid ja jõudsid veidi suuremaid raskusi tõsta. Maapoisina sain jalgadele valu anda ka kive kangutades või karjas käies. Koolipoisina käisin Põltsamaa EPT-s kive korjamas. Nii pole mul kunagi füüsilise tegevuse ees mingit hirmu olnud.
Nüüd on aeg muutunud ja mõnikord kipuvad seltskonnas lugupidamist pälvima just lõdvema olemisega noored, kelle jaoks on popp „siili vedada”.”
Noorusaastate füüsiline karastus tuli Lustiverest, mis ka praegu teie kodukant?
„Nii see oli. Vahepeal õppisin ka Puurmanis ja Palamusel. Meenutan ikka hea sõnaga oma kehalise kasvatuse õpetajaid, näiteks Viktor Kuiki Puurmanist. Olen rääkinud ka oma lastele ja lastelastele, kuidas Puurmanis sai kolmnurka joostud.”
Kas on ka medaleid ja karikaid, mille üle uhkust tunda?
„Sport on mulle olnud ennekõike tervisesport. Olen aga aktiivselt osalenud suve- ja talimängudel, mida Põltsamaa piirkonnas korraldatud. Hiljem tegime nendel kaasa kogu perega. Sportimine meeldis ka mu abikaasale.”
Olite üle paarikümne aasta Põltsamaa vallavanem. Kuivõrd sel perioodil omavalitsusel sporti panustada õnnestus?
„Omajagu ikka. Ennekõike pean oluliseks, et loodi võimalused mitme spordialaga tegelemiseks. Põltsamaa piirkonnale on olnud iseloomulik spordialane koostöö erinevate omavalitsuste vahel. Näiteks Põltsamaale Felixhalli ehitamisel oli Põltsamaa linn koostööpartneritega põhifinantseerija, kuid küllap poleks seda spordirajatist tekkinud, kui teised paikkonna omavalitsused poleks öelnud, et seda on vaja.
Adavere kiiruisurada on olnud paljudele lastele ja noortele esimeseks harjutuspaigaks. Usun, et ilma omavalitsuste toetusteta poleks selliseid rajatisi Põltsamaa vallas olemas. Muidugi väga palju sõltub spordielu kohalikest eestvedajatest. Näiteks Adaveres on teinud väga tublit tööd Väino Treiman. Kiitust väärivad teisedki pühendunud ja võimekad treenerid. Meil on ka kunstlumega suusarajad, kus noored saavad suusatada alates esimestest külmadest kuni suurte soojadeni. Nii et noortele, kes soovivad end liigutada, on selleks võimalused loodud.
Minu sõnum ongi olnud, et koolinoortele tuleb pakkuda väga mitmekülgseid võimalusi sporti harrastada. Mõni ala hakkab meeldima, mõni mitte. See on noore enda valik. Ta peab aga erinevate aladega kursis olema.”
Mis või kes viis teid Jõgevamaa Spordiliidu Kalju presidendi auväärsele ametipostile?
„See oli juba palju aastaid tagasi. Elus käib ikka nii, et keegi teab kedagi ja räägitakse läbi. Võimalik, et mul soovitati Kalju presidendi amet vastu võtta põhjusel, et olin toona Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees ja Põltsamaa vallavanem.
Kalju presidendid on olnud teisedki Jõgevamaa omavalitsusjuhid Toivo Ilves, Kalev Kurs. Praegu jätkab seda tööd viimane Tabivere vallavanem Tarmo Raudsepp.”
Millise jälje spordiliitu Kalju enda arvates jätsite?
„Seda on ise raske öelda. Jõgevamaal juhib Kalju tööd ennekõike juhatus ja tegevjuht Uno Valdmets. Presidendil on rohkem esindusfunktsioonid. Väga headeks koostööpartneriteks on olnud treenerid ja spordiõpetajad koolides.
Ja eks presidendi tööd olegi parem teistel hinnata. Kui ise tööd teed, ei pane alati tulemusi tähelegi. Sügavamalt on ehk meelde jäänud paremate sportlaste, noorsportlaste, sportike perede, võistkondade ja treenerite välja selgitamine, sest konkurents on olnud tihe.”
Eesti spordi juured ulatuvad suuresti maale. Ja siinkohal oleks paras aeg rääkida teist kui põllumehest?
„Tegelikult olen ma lõpetanud Võru Tööstustehnikumi puidutöö erialal. Konkreetne diplom pole takistanud uusi mõtteid algatamast ja ellu viimast. Minu elu on koosnenud ennekõike kahekümne aasta tsüklitest: kakskümmend aastat noorusaega, samapalju Lustivere kolhoosis ja Põltsamaa vallas jne.
Juba kooliajal töötasin Puurmanis Kalinini-nimelises tsehhis keevitajana. Mulle ei meeldinud aga öised vahetused. Seejärel olin Jõgeva KEK-is müürsepp ning töötasin ka Lustivere töökoja ehitamisel. Siis kutsuti Nõukogude armeesse.”
Mida meenutate tegevusest Lustivere põllumajandusühistu esimehena?
„See oli perioodil, mil kolhoosiaeg lõppes ja maaelus algasid muudatused. Kolhoosikorraga olime ju kõik harjunud. Siis tuli aga hakata teistmoodi mõtlema. Käis omandireform, tagastamised, erastamised.
Reformid on alati pingelised ettevõtmised. Kui neid alustatakse, ei tea keegi, kuidas nad lõppevad. Kindlasti ütleb tagantjärele tarkus, et oleks võinud midagi teisiti teha.”
Kas Lustivere kooli uus hoone valmis siis, kui olite Põltsamaa vallavanem?
„Koolimaja hakati ehitama, kui vallavanem oli Tiit Kulu. Tööd lõppesid juba minu vallavanema aastatel. Lustivere kool oli enne renoveerimist Põltsamaa valla haridushoonetest kõige kehvemas seisus.”
Kui oleks hiljem alustatud, ehk poleks siis kaasaegset koolimaja olnud?
„Ma ei arva nii. Kahekümne aasta vältel on Põltsamaa valda ju ehitatud Adavere kooli uus hoone, samuti uuenes Esku kool ja uue hoone sai Kamari kool. Uue ilme ja hingamise said ka valla lasteaiad.”
Ilma piisava laste arvuta pole mõtet maal koole-lasteaedu ehitada ja remontida?
„Jah, lapsi on meil olnud. Nagu mujalgi, väheneb ka Põltsamaa vallas elanike ja laste arv. Ollakse keeruliste otsuste ees, kuidas edasi. Koolides, kus enne oli sadakond õpilast, on neid nüüd poole vähem. Seega on mille üle järele mõelda.”
Märkisite ennist, et pole teada, millega üks või teine reform lõppeda võib. Kuidas hindate omavalitsuste liitumised kaasa toonud haldusreformi tulemust?
„Haldusmuudatuste osas oli teada, et kuhugi on vaja liikuda ja kas siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Põltsamaa piirkonna omavalitsused valisid vabatahtliku tee.
Aasta-pooleteise vältel, mil sai haldusreformiga tegeletud, oli meil laual erinevaid arengustsenaariume. Uus vald võinuks koosneda kolmest-neljast, kuni seitsmest-kaheksast omavalitsusest. Pidasime läbirääkimisi ka naabervaldadega Viljandimaalt ja Järvamaalt. Need naabrid langesid aga järjest ära ja nii jäi sõelale neli Jõgevamaa omavalitsust. Kaalusime mitmeid stsenaariume, ametnikud tegid tõsist tööd. Mõned külad Puurmani vallast ja üks küla Pajusi vallast liikusid ka uude Jõgeva valda. See on loomulik, sest nende külade tegelik tõmbekeskus kalduski Jõgeva poole.
Oleme kuulnud, et mõnedki külad korjavad allkirju selleks, et veelkord oma valda vahetada.
Mis tänasesse Põltsamaa valda puutub, siis sünnivaludest on üle saadud, kuid mõned arenguvalud on ikka veel letil ja töös. Siin pole ka midagi imestada, sest ümberkorraldused on olnud väga suured.”
Mõnedki külad kipuvad end suures vallas ääremaana tundma. Kas siin üldse lahendusi on?
„Asju tuleb inimlikult mõista. Tarvis on mõelda ka sellele, kuipalju ühest või teisest investeeringust kasu saab. Näiteks piltlikult võttes, kui kulutada sada eurot ja kasu saajaid on üks, on see vastutustundetum kui olukord, kus saja euro kulutamisest võidab sada inimest. Ütlen ehk julmalt, aga paraku elu ongi karm. Raha tuleb lugeda, kui me seda ei teeks, oleksime varsti väga käpakil.
Paljudes külades väheneb elanike arv. Samas ei tohi langeda nende inimeste elukvaliteet, kes on otsustanud neisse elama jääda. Põltsamaa vald on hoidnud elus külaraamatukogude tegevust, samuti toetanud külaseltse. Nii võib mõneski paigas tunda elu ääremaalik, kuid ääremaalikku hoiakut ühegi küla vastu lausa pole.
Pealegi pole elu mitte mustvalge, vaid koosneb erinevatest värvigammadest. Vahel on ka nii, et satud tumedasse masendusse, kuid pärast seda on nii, et oled saanud millestki üle ja kogemuse võrra rikastunud. Ühtlasi märkad, et igas ajahetkes on lisaks tõsistele probleemidele ka väga palju ilu ja võlu.”
Põltsamaal käivad teravad vaidlused lasteaia ja hooldekodu teemadel. Kõikidele meeldivaid lahendusi vist pole?
„Teemadega tuleb edasi minna ja vaadata, mis saab edasi. Otsuseid ei saa aga teha kiirustades, ülepeakaela ja emotsioonidele tuginedes. Väga sügavuti tuleb kaaluda, millised on nende otsuste mõjud tulevikus.”
Kas tänasel Jõgevamaal on puudus omavalitsuste liidust?
„Vastavad funktsioonid on edukalt üle võtnud Jõgevamaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskus (JAEK). Arvan, et tänane Jõgevamaa saab selle asutuse juhtimise all hakkama, kui see toimib vastavalt ootustele. Omavalitsused peavad olema ka ise aktiivsed, kasutamaks ära JAEK-i ressursse, oskusi ja teadmisi.”
Enne kui vestlema hakkasime, oli teil üks üsna „pingeline” telefonikõne, üks episood tööst Põltsamaa Vallavara juhatajana?
„Ma tegelen Põltsamaa vallas mõnede on vee- ja kanalisatsiooni jätkuprojektidega. Üle koera on saadud ja nüüd tuleb veel saba ületada. Tarvis on tegeleda terviseradade arendamisega Kuningamäel ja Kamari veekeskuse väljaehitamisega. Käivitatud on ka Põltsamaa valla tänavavalgustuste projekt. Põltsamaa linna on plaanis paigutada uued valgustid koos juhtimis- ja toitesüsteemidega.
Ühtlasi olen ma Põltsamaa halduse juhataja, mis tähendab toimetamist heakorraga alustades Vägarist, Kütimäelt ja Tapikult, lõpetades Puurmani ja Kursiga jne.”
See, et ajame juttu Saunasaarel paiknevas Põltsamaa jahimajas pole juhus?
„Jaht on mu pikaajaline hobi. Praegu olen Põltsamaa jahiseltsi juhatuse esimees. Meie seltsi kuulub 170 jahimeest. Nii jätkub ka teemasid, mida arutada. Näiteks veterinaar- ja toiduametile tuleb koguda liikluses hukkunud rebaste ja kährikute jäänuseid, mis vajavad uurimist, selgitamaks välja võimalike haiguste olemasolu.
Korraldame jahimeeste koolitusi: laskmisest, looduses liikumisest ja käitumisest jne. Jahimees pole mitte ainult loomatapja, vaid ka loodusekaitsja. Näiteks muretseme selle üle, et loomad saaksid erinevaid mineraale, mis vaja sarvede ja kapjade kasvamiseks.”
Kas olete karu lasknud?
„Jah, olen. Viimasel ajal ma ei taha aga karu lasta, sest ta tundub mulle üsna sümpaatse metsaelanikuna.”
Millised on saavutused kalapüügiharrastuses?
„Elan ise Lustivere oja kaldal, kuid aega kalastamiseks kipub siiski nappima. Viimati käisime Hiiumaal õppimas sealsete jahimeeste kogemustest. Ühel hommikul saime käia ka säinast püüdmas. Mõni kala õnnestus saada, ja kui kellegi sellest väheseks jäi, kohalikelt kaluritelt juurde osta. Eks kindlam kalaleminek ongi käik kalakauplusesse. Mõnikord on aga spinninguloopimine väga rahustav tegevus.”
Kuidas läheb pereliikmetel?
„Abikaasa Mail on võimalus olla juba kodune, kuid ta osaleb tegusalt Lustivere külaseltsi tegevuses. Tütar Margit on vabakutseline ajakirjanik, kes viimasel paaril aastal on end pühendunud rohkem laste kasvatamisele. Peres kasvavad kaks poisipõnni.
Keskmine poeg Indrek on demineerija ja edutatud Lõuna demineerimisgrupi juhiks. Noorem poeg elab kodus ja töötab müügijuhina. Tema vastutab selle eest, et kauplustes oleks müügil piisavalt leiba ja saia.”
Mis on teil olulisemad peretavad?
„Praegu väga tugevaid traditsioone pole. Kui lapsed kodus olid, siis sõime igal pühapäeva hommikul kindlasti kooki, mida ise küpsetasin. Sünnipäevi, jaanipäevi ja jõulusid tähistame ikka koos. Tütar elab Saaremaal. Tema juurde sõiduks kulub viis tundi. Kaugemale enam Eestimaal minna ei saagi, kuid sellest pole midagi.
Jaan Aiaots, kauaaegne Põltsamaa linnapea
„Toivo Tõnson on põline Põltsamaa valla mees, kellele piirkonna käekäik on tõsiselt korda läinud. Lisaks tõsisesse suhtumisse põhitöösse, iseloomustab teda ühiskondlik aktiivsus, mis avaldunud nii Jõgevamaa omavalitsusliidu juhatuse esimehena kui ka spordiliidu Kalju presidendina. Samuti on Toivo aktiivne jahimees ja jahiorganisaator. Nii töö kui ka hobi nõuab vastupidavust ja läbi maatöö ning spordi on Toivo seda endale maast madalast treeninud. Oleme koos jõudu ja osavust proovinud ka Põltsamaa jõe suvi ka talimängudel ning juhtide mitmevõistlustel rivaalidki olnud.”
JAAN LUKAS
