Eestlaseks olemine on justkui eksklusiivne klubi, kuhu igaüks ei sobi. Kas inimestel on igav hakanud? On ju paremaid kohti, kuhu oma energia suunata, kui vihkamise ja sallimatuse levitamine.
Ma olen mures. Ma olen mures, et kõnnime, selg ees. Eesti riigi edasiviiv jõud on alati olnud progress, tahe edasi püüelda. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale! See on kannustanud nii sportlasi, kirjanikke, muusikuid kui ka teadlasi. Kuid meid vapustavad dopinguskandaalid, vihakõne ja levivad väärarusaamad meditsiinist ja teadusest. Kunagi leiutasime Skype’i, nüüd maadleme vaktsiinivastastega. Hõiskasime maailmale: „Vaadake, meie, eestlased siin! Kõik koos ja uhked!” Nüüd tõmbuvad piirid koomale, eestlaseks olemine on justkui eksklusiivne klubi, millesse pääsemine eeldab siin sündimist, valget nahavärvi, emapiimaga kaasa saadud eesti keelt ja armastust verivorsti vastu.
Kas inimestel on igav hakanud? On ju paremaid kohti, kuhu oma energia suunata, kui vihkamise ja sallimatuse levitamine. Eestlasel läheb piisavalt hästi: viimase pea kolmekümne aasta jooksul on meie keele ja kultuuri säilimiseks suur töö ära tehtud, pole vaja seda maha ja üle teha. Eestikeelsel eestlasel, kes siin elada tahab, tuleb vaadata tulevikku ja mõelda, kuidas teha nii, et kõik, kes siin pisikesel maalapil elavad, tunneks end hästi. Kuid seda pole võimalik saavutada piiride sulgemise ja erinevuste mutta trampimisega.
Peaksime laiendama võimalusi ning õigusi ja mõistma, et see, et anname kellelegi teisele õiguse, ei võta meilt juba olemasolevat õigust ära. Kooseluseadus ei keela traditsioonilistel paaridel abielluda. Kui leidub häälekas grupp inimesi, kes ei salli oranži värvi, siis kas see tähendab, et keegi ei tohi enam oranži kanda?
Olen uhke, et seisin 15. märtsil koos sadade noortega riigikogu ees avaldamaks meelt kliimapoliitika üle. Kui jätkame saastamist nagu praegu, ei ole rahva tulevikust üldse mõtet rääkida, sest Eesti jääb merevee taseme tõustes nagunii enamuses vee alla. Kas ronime siis miljonikesi Munamäe tippu ja vaidleme seal edasi, kellel on ja kel pole õigust seal kükitada?
Vihkamise ja ignorantsuse taga on pahatihti pealiskaudsus. Oma probleemide põhjuseid otsitakse kõikjalt mujalt kui iseendast, sest see võimaldab mida iganes omaks võtta, samas kui endasse süüvimine on raske ja tihti valus ülesanne. Joondutakse ühe juhi taha ega mõelda ise. Soovin meile rohkem aega ja jaksu iseendiga tegelemiseks. Nii kasvatame võimet mõista end ja maailma, olla lahkem, lugupidavam ja avatum inimene. Vajame alati juhtoinast, kuid olgu ta siis inspireeriv, mitte dogmaatiline ja piirav.
Kui tahame säilitada enda kui meeldiva ja avatud rahva mainet nii Euroopas kui ka mujal maailmas, peame tõsiselt mõtisklema, kas meie praegune suund seda eesmärki teenib. Eurooplaseks või maailmakodanikuks olemine ei tähenda eestlaseks olemisest loobumist. See nõuab lihtsalt rohkem vaimutööd. Heaoluühiskonnas ei tohiks sellega tegelemine tähendada seda, et laud jääb katmata ja kass piimast ilma.
Kuulakem ja mõtelgem kaasa!
MIA MARTA RUUS, presidendi kõnevõistluse võitja
