Uue jahiseaduse eelnõu jätab mitmeid küsimärke

Mulle kui jahimehele ja Põltsamaa jahinduselu eestvedajale tundub pinnapealne ja puudulik uue jahiseaduse eelnõu, mida keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv laupäevases Vooremaas tutvustas.

Talijärve seisukoht on, et uue seaduse üks põhieesmärke on alusepanek jahimeeste ja (metsa)maaomanike senisest paremale koostööle. Selle eelduseks on maaomanike ja jahimeeste usaldus ning oskus probleeme omavahel lahendada. Vajalike kokkulepete ja kompromisside saavutamiseks seab eelnõu jahimehed ning ja maaomanikud võrdsesse seisu. Näiteks näeb eelnõu ette, et omanikud saavad jahipiirkonnas probleemide tekkimisel õiguse jahirentnik välja vahetada. Seda muidugi vaid juhul, kui teisiti kokkuleppele ei jõuta. Seni ei ole maaomanikud jahipiirkonna kasutamisel praktiliselt kaasa rääkida saanud. Ka jahipiirkonna renditasu hakkavad jahimehed ja maaomanikud omavahel kokku leppima

Tegelikult on seda eesmärki seaduse eelnõust kõige raskem välja lugeda. Ka senini on paljud maaomanikud olnud ise jahimehed või nende head koostööpartnerid. Mõlemal osapoolel peab olema võimalus ja õigus arusaamatuste selgeks rääkimiseks või lahenduste leidmiseks teise poole pöörduda. Kui aga ühele osapoolele antakse (eelis)õigus , siis selline olukord küll ei suurenda usaldust, vaid vastupidi, vähendab seda. Väärib veel märkimist, et ka praeguse jahiseaduse kehtimisel on maaomanikud kasutanud õigust jaht oma maal keelata. Renditasu ehk raha on aga alati tüli tekitanud, eriti veel siis, kui see kauplemise objektiks jätta. 

Väikeulukitega seonduv vajab analüüsi

Talijärve seisukoht on, et eelnõu annab maaomanikule võimaluse korraldada oma maal või metsas väikeulukijahti. See õigus ei laiene näiteks metskitse, metssea, põdra ja hirve küttimisele, küll aga aitab muu hulgas leevendada probleeme kobrastega, kes tekitavad maaomanikele suuri kahjusid.

Rääkides väikeulukitest ja nende arvukuse reguleerimisest, tuleks enne ikka mõelda, miks on kujunenud praegune olukord, kus  keegi ei taha rebaste, kährikute, kobraste ja teiste väikeulukite arvu reguleerida. Põhjus on rohkem selles, et nende ulukite arvu reguleerimise põhimõtteid ja põhjendusi pole laias ringis arutatud ega vaevutud siiani ühtset  strateegiat välja töötama. Järjekordselt loodetakse, et nüüd on leitud imerelv ning kõik väikeulukitega kaasnevad probleemid lahendavad maaomanikud.

Talijärve sõnul lubab  eelnõu maaomanikul jahti pidada, kuid ta ei saa seda teha, olemata jahimees. Igal jahimehel peab olema jahipidamisõigust tõendavad dokumendid – jahitunnistus ja jahiluba. Lisaks peab relva jahipidamiseks kasutav isik relvaloa saamiseks eksami tegema. Nii on tagatud kontroll vajalike teoreetiliste ja praktiliste oskuste ning jahi turvalisuse üle.

Vastuolu on selleski väites. Kui omanik peab omama kõiki oskusi, teadmisi ja dokumente nagu jahimees, siis ta ongi jahimees, maaga jahimees, üks paljude hulgast, ja käitub nagu teisedki jahimehed. Miks selline pikk ja mõttetu teemaarendus, mis midagi uut ei anna? Õnneks ei tee jahimehed küll ise suurt numbrit  sellest, kes neist maaga ja kes maata mees. 

Ulukivaru säästvast kasutamisest

Talijärv väidab, et eelnõu tagab kontrolli ulukivaru säästva kasutamise üle. Põhiseaduse kohaselt on riigi ülesanne loodusrikkuste, sh loomastiku jätkusuutlikku kasutamist tagava seadusandluse väljatöötamine. Riigi kontroll jahiulukite kasutamise üle paraneb. Näiteks kohustab eelnõu riiki tegema jahiulukite seiret, mis annab ülevaate ulukipopulatsioonide säilimise ja seisundi kohta. Seaduseelnõu annab riigile võimaluse seada küttimispiiranguid või jahipidamine hoopis keelata, kui seireandmed näitavad liigi seisundi halvenemist. Nii on tagatud liikide ja nende elupaikade püsimine ning looduskeskkond on tasakaalus

Sisuliselt jääb eelnev lõik täiesti arusaamatuks, sest riik on ka senini ulukipopulatsiooni säilimisel, reguleerimisel ja kahjustuste üle arvestuse pidamisel olulist rolli omanud. Küll aga peab ütlema, et senini osales riik ka kahjude hüvitamisel. Nüüd  on eesmärk kontrollida, reguleerida, kuid mitte vastutada sendi eestki. Las omanik ja jahimees vaidlevad, kes süüdi ja kui palju peab kellelegi hüvitama. Riik plaanib oma käed puhtaks pühkida  isegi kaasvastutusest.  

Avalikkusega pole arvestatud

Talijärv kinnitab, et eelnõu ettevalmistamises on osalenud väga paljude huvirühmade esindajad. Ministeeriumi ülesanne on arvestada võrdselt kõikide osapoolte huvidega. Eelmiste seaduste väljatöötamisel on (metsa)maaomanikel olnud kõige väiksem kaasarääkimisvõimalusi. Ometi puudutab jaht neid kõige otsesemalt. See eelnõu võtab esmakordselt võrdsetel alustel arvesse kõikide huvirühmade õigusi, asetades ka maaomanikud ja jahimehed võrdsesse seisu. Edasine sõltub juba nende oskusest probleeme koostöös lahendada. Riigi ülesandeks jääb kindlustada ulukiasurkondade jätkusuutlik säilimine. Uus jahiseaduse eelnõu loob selleks tugeva aluse.

Ma ei saa Andres Talijärvega ka selles osas nõus olla. Nimelt  pole väide, et eelmiste seaduste väljatöötamisel jäid maaomanikud kõrvale, siiras tõde. Nüüd saab kindlalt väita, et uue jahiseaduse eelnõu koostamisel on tõesti avalikkust kaasatud, aga mitte karvavõrdki nende ettepanekute ja märkustega arvestatud. Sellele järeldusele jõuab kiiresti, kui vaadata kooskõlastusringil esitatud ettepanekute arvestamise protsenti. Ka on sisukad ning põhimõttelised ettepanekud, ükskõik kelle poolt need on esitatud, kangekaelselt arvestamata jäetud.

Kellel huvi, saab uue seaduse projekti terviktekstiga tutvuda Põltsamaa Jahiseltsi kodulehel www.poltsamaajs.eu/ . Uluk on riigi vara ehk rahva oma. Igal inimesel peab olema õigus looduses looma näha – see ei ole pelgalt maaomaniku ja jahimehe otsustada, nagu uue seaduse kindel põhimõte näib olevat. Siin peab jääma kolmandaks osapooleks riik ehk rahva esindaja.

i

MARGO MILJAND, Põltsamaa jahiseltsi esimees

blog comments powered by Disqus