Põllumehed on juba aastaid kevaditi hädas rändlindudega. Üle Eesti liikuvad haneliste parved söövad põldudelt osa taliviljast ja vastkülvatud hernestest-ubadest. Kahju kannatavad nii suurtootjad, talunikud kui ka Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadurid.
ETKI seemnekeskuse juhataja Dmitri Jeršov laiutab Aidu lähedal herneseemne põllul käsi: „Reedel külvasime ja laupäeval olid haned põllul.“
Talupidaja ja jahimees Tiit Seer Aidu lähedalt rääkis, et sel aastal saabusid haned siiakanti 10. aprillil. „Nad lähevad edasi mais, kui põhjas läheb nii soojaks, et nad saavad minna pesa tegema. Eesti on viimane peatuspaik rändeteel põhja poole. Siin toidavad nad ennast rasva, et oleks energiat edukaks pesitsemiseks,“ rääkis ta.
Palju linde meilt üle rändab, ei oska keegi öelda. Väidetavalt on viimastel aastakümnetel Euroopas talvituvate haneliste arvukus kolmelt miljonilt isendilt rohkem kui viie miljonini. Kõik neist ei lenda muidugi üle Eesti ega toitu Eesti põldudel, aga juurdekasv on ikkagi märkimisväärne.
„Neil puudub looduses vaenlane. Rebane tundras saab kätte küll poegi ja sööb mune, suurest hanest ei käi tal jõud üle. Kui hani suureks kasvab, siis keegi enam teda kätte ei saa. Väiksemad kullilised ei tee temaga midagi. Võib-olla meri- või kaljukotkad. Sellepärast ongi arvukus läinud nii suureks. Ja eks me katame ise ka laua. Ornitoloogid ütlevadki, et põllumehed on ise süüdi, et külvavad nii head kraami,“ rääkis Seer.
Heidutusjaht põldudel
ETKI seemnekeskuse juhataja sõnul ei osata praegu öelda, kui palju linnud täpselt ära söövad. „Külvame ruutmeetrile 100 idanevat tera. Kui nad kümme tera välja nopivad, jääb juba 10 protsenti saak väiksemaks. Võtsime selle probleemi nüüd päevakorda. Kuna teame oma külvitihedust, hakkame ruutmeetristel proovilappidel lugema, kui palju taimi siin peale hanerännet kasvama jäi,“ selgitas Jeršov.
Tänavune pole esimene aasta, kus haneparved põldudel viljakasvatajatele muret teevad. Kaalumisel olnud erinevate meetmete hulgast valiti mullu uurimiseks haneliste heidutusjahi uuring, millega alustati 1. aprillil. Selle käigus testitakse Jõgevamaa, Tartumaa ja Ida-Virumaa põldudel, kas küttimine peletab linnud viljapõldudelt.
„Me ei ole varem kevadel jahti pidanud, sest kevadine jaht on keelatud. Meil ei olnud 10. aprillini midagi küttida. Siis linnud saabusid ja tegime kohe resultatiivse jahipäeva ning saime kaks hane kätte. Neil on paks villasulg all, et valmistunud põhja minekuks. Ja hulga rasvasemad kui sügisesed haned. Algul olid nad taliviljapõldudel, nüüd seal, kuhu on äsja külvatud,“ rääkis jahimees Tiit Seer.
„Tera on toitvam kui idanenud talivili,“ nõustus seemnekeskuse juhataja Jeršov. „Herne- ja oapõllud on neil lemmikud. Kui külvirea üles leiavad, söövad järjest.”
Jeršov kahtlustab, et hanekahjude suurusjärk mõnel põllul võib olla kuni 10 protsenti saagist. Kiire arvutuse järel pakub ta ETKI 90 hektari herneseemnepõldude peale hanekahjudeks ca 9000 eurot.
„Pluss muud kulud, mis lisanduvad. Näiteks iga päev hanede tagaajamine. Pean nii hommikul kui ka õhtul põllud läbi sõitma ja neid laseriga ära ajama. Kütust ei kulu vähe ja aega samuti. Oleme proovinud ka ilutulestikurakettidega pauku teha. Ka need on kallid ja aitavad ainult mõneks tunniks.“
Kolivad sisemaale
„Ega küttimine ka odav ei ole,“ arvutas Seer. „Jahipüssi terashaavlitega padrun, millega veelindu hukata võib, maksab ligi üheksa eurot. Efekt võib kesta siin ainult tunni, kui maha lasta ei saa,“ lisas ta.
„Siin oli rohkem kui tuhat lindu,“ osutas Seer põllule. „Ühes parves on koos mitmest liigist hanelisi. Suuremad on hallhaned, kanada lagled ja rabahaned, väiksemad on laukhaned ja valgepõsklagled. Ja veel väikelaukhaned, keda lasta ei tohi. Neil on silma ümber oranžikas rõngas, mis ei pruugi aga kaugemalt näha olla. Kui väikelaukhani maha lasta, läheb see jahimehele maksma kolm kuni neli tuhat eurot,“ rääkis ta.
Hanekahjud on sisemaa põldudel õigupoolest viimaste aastakümnete mure. „Kunagi nad toitusid ilmselt rannikul, sest 20 aastat tagasi ei näinud me põldudel ühtegi hane. Nad ööbivad vee peal ja varem sõid kõhu täis rannaniitudel ja heinamaadel. Miks ta peaks taga ajama kulu vahelt tärkavat rohuliblet, kui siin ootab põllu peal vili, mida n-ö kühvliga sisse ajada. Mereääred, kus nad süüa said, on võssa kasvanud. Lahendus peaks olema kompleksne – arvukust tuleks vähendada, söödapõldusid juurde teha,” arvas Seer.
Dmitri Jeršov tõi välja veel ühe suurte haneparvedega seotud ohu: „Põllule maandudes jätavad nad sinna lõunamaadest kaasa toodud taimekahjureid ja uusi haigusi.“
Lahendusena näeb Seer võimalust lasta ka kevadel oma maadel hanejahti pidada. „Kui jahimees tuleks, peaks natuke jahti ja maksaks veel põllumehele peale, oleks väga hästi,“ unistas ta. „Kui tahavad lindu kaitsta, tulgu siia, seisku põllu ääres ja nii kui hani tuleb, ajagu ära,“ pakkus ta linnukaitsjatele alternatiivi.
Tuleb muuta maastikku
Ornitoloog Veljo Volkel on asjade suhtes oma arvamus: „Kevadel on jaht sellepärast keelatud, et linnud valmistuvad pesitsema. On eetiline, et pesitsevat või pesitsusaladele suunduvat looma või lindu ei tapeta.“
Probleemi olemasolu ja ulatust ta loomulikult ei eita. „Haneliste arvukus on tõusnud kogu Euroopas. Sellele on muu hulgas aidanud kaasa taliviljapõldude kasv nii talvitus- kui ka rändepiirkondades. Eestis on tema sõnul talivilja kasvupind aastatel 2011–2017 kasvanud 80 000 hektarilt 160 000-le.“
Lahendust loodab Volke kavandatavast rändlindude kaitse- ja ohjamiskavast, mille koostamine on juba kokku lepitud. Tema arvates võiks sellega aega minna kuni poolteist aastat.
Mida põllumehed kohe hanekahjude vastu teha saaksid? Volke arvates peaks mõtlema maastiku muutmise peale. „Haned ei julge toituda väiksematel põllulappidel, näiteks 5–6 hektarilistel tükkidel. Puuderidade istutamine tooks kasu ka paljudele teistele lindudele, kes toituvad põldudel ja pesitsevad siirdevööndis,“ pakkus ta.
„Lisaks tuleb mõelda, kus haned süüa saavad, sest ühelt põllult peletades lendavad nad järgmisele. Lisaks rannikurohumaade kordategemisele saavad põllumehed juba praegu rajada hanedele söödapõlde,“ lisas Volke.
ANDRA KIRNA
