Vikerraadios saateid “Käbi ei kuku” ja “Stuudios on Sten Teppan” juhtiv ning ka raadios muusikajuhi ametit pidav, Sadalast pärit Sten Teppan teadis pikalt, et tahab tegeleda just muusika ja ajakirjandusega. Ning elu andis ka kõik soovitud kaardid kätte.
Koolitee viis Teppani pärast põhikooli lõppu Sadalast Põltsamaale gümnaasiumisse. Seejärel suundus ta Tartusse ülikooli. Kuid lapsepõlve meenutab ta helgelt. “Oli hästi kihvt. Mul ei ole ka praegu mingit probleemi Sadalasse minemisega. Pigem vastupidi: igal vabal hetkel, mis mul vähegi muude toimetuste kõrvalt tekib, siis lähme perega Sadalasse.
Käime seal suhteliselt tihti. See on minu jaoks eriline koht. Olgugi et tegemist on paigaga, kus kunagi midagi otseselt ei toimu või pole suuri ja tähtsaid kohti, aga lapsepõlv on lapsepõlv, ning kui ma üle Sadala mäe sõites kodumaja näen, siis see on midagi ägedat,” rääkis Teppan.
Kohusetundlik ja ambitsioonikas
Nii hoiab ajakirjanik end ka jõudumööda kodupaiga eluga kursis, kuid tõdeb, et väga süvitsi ta siiski ei lähe. “Nädalavahetustel, mil Sadalasse satun, sirvin maakonnalehte ja enda jaoks korjan põnevamad asjad üles. Vargsi jälgin ka Jõgevamaalt pärit inimeste käekäiku. See on natuke kummaline tunne, et isegi kui ma neid isiklikult ei tunne, aga nad on Jõgevamaalt pärit, siis tekib ikkagi ühtekuuluvustunne.”
“Olen tihti mõelnud, et mul on hea meel, et Sadalas on elu muutunud vilkamaks ja kohalikus kogukonnas on eestvedajaid, kes hoiavad seda asja toimivana, hoolimata inimeste vähenemisest. Sadalas on minu arvates võrdlemisi ambitsioonikaid ettevõtjaid, kes tegelevad sellega, mis ehitati üles Sadala kunagise kolhoosi varemetele,” saatis Teppan kiidusõnad Sadala Agrole.
“Tundub, et küla hingab tublisti, sest seltsielu toimib ja inimestel paistab tööd olevat. Loodan, et pilt, mida surevast maaelust maalitakse, on liialdus.”
Pärast põhikooli lõppu siirdus Sten Teppan Põltsamaale gümaasiumisse, mille lõpetas kuldmedaliga. “Mõned asjad on siiani arusaamatud, näiteks see, kuidas mul õnnestus reaalained niisuguste hinnetega lõpetada. Arvan, et olin esmajärjekorras väga kohusetundlik,” meenutas Teppan. Lisaks oli talle oluline, mida lähedased arvasid.
“See sundis mind väga pingutama isegi siis, kui ma asjadest aru ei saanud. Olin seda tüüpi inimene, kes ei saanud midagi ripakile jätta. Ju minus oli ambitsiooni nii palju, et tegin jõuga mõned asjad ära. Mõned nimetavad seda tuupimiseks, ju ma sellega tegelesin. Aga kohusetunne ei lubanud tegemata ka jätta. Pigistasin endast alati maksimumi välja, ma ei saa öelda, et asjad oleksid kergesti kätte tulnud,” arvas Teppan.
Tahaks perega rohkem aega veeta
Kuid oma lastele läheneb ta sel teemal hoopis teisiti. “Minu neljast lapsest vanim, poeg Erik käib praegu koolis. Olen mõistnud, et ei maksa oma saavutustega tema ette minna, sest see mõjub vastupidi. Mind teeb kurvaks, et võib-olla pole ma talle piisavalt hea õpetaja olnud, sest ma ei oska olla piisavalt kannatlik ja rahumeelne,” märkis Teppan, lisades, et täna on koolitöödega abistamine pigem elukaaslase õlule jäänud.
Teisalt on Teppanil kahju, et kiire graafik ei võimalda nii palju aega lastega veeta kui tahaks. “Hommikuti saan aidata laste lasteaeda viimisega, aga õhtul jõuan nii hilja koju, et seda ühist koosolemise aega on nädala sees väga vähe. Nii palju kui võimalik, sõidame nädalavahetusel Sadalasse. Siis käime mänguväljakul, sõidame rattaga.”
Kuid Põltsamaa oli oluline ka seepoolest, et just seal tärkas noorel Sten Teppanil huvi ajakirjanduse vastu. “See oli 10. või 11. klassis, kui oma tugevusi ja nõrkusi teades hakkasin teadlikult planeerima, kuhu pärast gümnaasiumi õppima lähen. Mulle oli kodus pähe istutatud idee, et see peab olema igal juhul ülikool, muid variante ma ei kaalunudki,” meenutas Teppan.
Kohtumine klassijuhataja juures
Nii sai ta kiirelt aru, et just humanitaarpool on tema tugevaim ning mõte viis Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnale. “Ülikooli pääsemine eeldas varem tehtud töid. Kuna Põltsamaal ei olnud võimalust televisiooni ja raadiot teha, siis hakkasin kirjutama lugusid Vooremaale ning Vali Uudistele. Neid polnud palju, aga piisavalt, et portfoolio kokku saada. Hakkasin endale teadlikult tagalat kindlustama, et mul oleks materjal olemas, kui on aeg ülikooli astuda.”
Teine märgiline hetk, mil mõte ajakirjandusest süvenes, oli kohtumine tollase klassijuhatajaga. “Osa klassist kogunes tema juurde mitteametlikule koosviibimisele, kus rääkisime silmast silma, mil moel keegi oma tulevikku ette kujutab, ja kes kuhu võiks pürgida. See oli esimene kord, kus ma avalikult ajakirjandusteema välja tõin. Klassijuhataja oli väga toetav ja andis mulle esimese ajakirjaniku käsiraamatu,” rääkis Teppan.
Kuid olulist rolli ajakirjanikuks kujunemisel mängis ka muusika. Nii on tema kodus korralikud kollektsioonid CD-dest, vinüülplaatidest ja kassettidest. Ja nagu ikka, siis suur osa muusikast jõudis inimesteni läbi raadio ja sealt lindistamise.
“See oli mu põhikooliaegne hobi. Lisaks oli mul väga suur soov inimestele muusikat mängida. Seda on keeruline mõtestada, sest loomult olen ma kinnine inimene, aga mulle meeldis muusikat mängida ja see viis mu ka mõned korrad diskoripulti. Nägin võimalust töötada nagu raadios, kus inimestele muusikat mängitakse. Raadio tundus võimalusena seda hobi ka harrastada. Kuid selleks, et sinna tööle saada, pidasin ainsaks võimaluseks ajakirjandusosakonda Tartu ülikoolis.” Selge plaan ajakirjanikuks saada oli küps.
Esimesed sammud meediamaastikul tegi Teppan Tartu raadios. “Paar kuud pärast ülikooli astumist koputasin Tartu raadio uksele. Sain tuttavaks Vello Läänega, kes oli Tartu raadio juht. Lisaks kohtusin muusikajuhi Janek Lutsuga. Ju nad minus midagi nägid, sest võimalus mulle anti. Töötasin Tartu raadios kolm ja pool aastat, siis tekkis soov edasi Tallinna liikuda. Kuid seal tuli ette näidata, mida oled varem raadios teinud. Lindistasin kassetile mõned oma saated Tartu raadios,” meenutas Teppan.
Need kassetid avastas Teppan ka hiljaaegu uuesti. “Siiani imestan, miks mind tööle võeti. See kõik oli nii roheline ja koba. Aga pean sellele seltskonnale tänulik olema nii Tartu raadios kui ka hiljem esimestel aastatel Raadio 2s töötades, kus toonane peatoimetaja Urmas Leinfeld, andis mulle võimaluse.”
Kuid aastatega tulnud kogemus on oma töö teinud. “Näen ka praegu raadiomajja tulevate noorte pealt, et nad on julged, säravad ja head suhtlejad. Seda enam tekkis küsimus, kuidas mind omal ajal tööle võeti. Aga kui piisavalt kaua midagi teed, siis saab isegi minust enam-vähem tegija. Mingi tase on saavutatud ja see on tore. Mul on hea meel, et mulle on võimalus antud,” märkis Teppan.
Vastutavaks toimetajaks
Ühena erisaadetest, mida toonane Tartu raadio pakkus, oli näiteks Tudengiraadio. “Minu kaassaatejuht oli kursusevend Mart Normet. Otseselt Tartu raadios saateid ei olnud, pigem vööndid, kus valisin muusikat, lugesin uudiseid ja ütlesin kella,” meenutas Teppan.
Pärast Tallinnasse siirdumist leidiski ta end aga Raadio 2st. “Mõnes mõttes tuli nullist alustada, sest ees oli kõik korüfeed.”
Nullist alustamine tähendas toona öösaateid. “Tasahilju liikusin päevasesse programmi, aga see võttis aega. Samas on see mu toonud siia, kus täna olen,” arvas Teppan.
Kuid 2005. aastal täitis Sten Teppan Raadio 2, tollase nimega Eesti Raadio, vastutava toimetaja ametit, kus muu hulgas oli oluline kuulajaskonda noorendada ja sihti värskendada.
“Siis toimusid väga suured muudatused. Tõenäoliselt oli meil kõigil ambitsiooni, entusiasmi ja tegemise vaimustust, et antakse võimalus midagi ümber korraldada. Teisest küljest oli juhtkonnal nägemus, mida tuli hakata ellu viima. See mõnes mõttes kukkus halvasti välja ja ma teeksin asju natuke teistmoodi, kui siis tegime. Nii kuulatava jaama juures radikaalsete muudatuste tegemine tähendas kuulajanumbrites üsna konkreetset hävingut. Ma ei usu, et keegi tol hetkel sellisteks asjadeks valmis oli.“
Teppan ei salga, et muudatused tõid endaga kaasa küll palju kriitikat, kuid samas oli see alus tänasele Raadio 2le.
„Kui mõtlen, kuhu Raadio 2 jõudnud on, siis praegu on mul hea meel, milline see on. Nüüd on ta veel selgemalt oma formaadi kätte saanud. Meie võib-olla algusaja juures tõmblesime liiga palju igasuguste saatejuhtide, saadete, ideedega. Püüdsime ülikihvti asja teha ja pingutasime mõneski kohas üle,“ arvas Teppan.
80 kännust kukkuvat käbi
Aastal 2014 siirdus Teppan Vikerraadiosse, kus täidab täna lisaks saatejuhile ka muusikajuhi ametit. Viimane võtab ka kõige rohkem aega ja energiat. Samas on tal hea meel, et jutusaade „Käbi ei kuku“ on sooja vastuvõtu osaliseks saanud.
„Ma ei oleks osanud kunagi arvata, et see saade nii kaua kestab. Praeguseks on 80 saadet sündinud. Algus läks vaevaliselt, sest inimesi ei ole sellesse formaati alati lihtne saada, kuna tegemist on võrdlemisi isikliku saatega,“ rääkis Teppan, kes peab 80 sündinud saadet saavutuseks. Ka talle endale on jutusaade heaks vahelduseks muusikasaatele. Suundus ta Vikerraadiosse siiski nädala sees muusikasaadet tegema. Seda kujutabki endast temanimeline saade „Stuudios on Sten Teppan“.
„Kuigi olen introvertne tüüp, siis mulle meeldivad pikad vestlused ja inimeste kuulamine. Olen alati välkintervjuudes kehv olnud, see ei ole minu jaoks. Mõlemas oma saates eelistan pikemaid vestlusi, mis aitavad inimesest rohkem teada saada.“
Nii ongi „Käbi ei kuku“ saade populaarseks saanud.
„Selles saates räägitakse isiklikke lugusid, mõni teeb seda avameelsemalt, mõni mitte nii väga. Me kuulajatena lõpuni teada ei saagi, kui aus keegi päriselt oli. Aga on olnud hetki, kus tundub, et minnakse lõpuni välja ja seda ei ole väga lihtne saavutada. Eriti raadios või televisioonis, kus inimese ees on mikrofon või kaamera. Mulle tundub, et ajalehes või ajakirjas on isiklike vestlusteni natuke lihtsam jõuda,“ rääkis Teppan.
Seetõttu peab ta saavutuseks, kui inimene on nõus raadioeetris oma häälega rääkima, vahel isegi pisaraid valama. „Püüan olla võimalikult taktitundeline. Külalistele ütlen sageli, et kui suudame õpetlikke lugusid oma isiklikust elust välja tuua, millest kellelgi võiks kasu olla, siis on saade õnnestunud.“
Nii püüab ta hoida rahulikku joont ja mitte olla pealetükkiv. „On saateid, mis on väga hästi läinud ja toonud meeletu internetikülastatavuse, näiteks saated Peeter Volkonski ja tema pojaga ning Marina Kaljuranna ja tema tütrega on teistest kaugel ees. Ju seal on midagi sellist, mis paneb inimesi kuulama.“ Ühena põhjustest arvas Teppan olevat idee, et avaliku elu tegelaste probleemid ja läbielamised panevad kaasa elama ning võivad nii mõnelgi juhul kuulajale uusi suundi või mõtteid anda.
Ühtlasi tahab Teppan saatega talletada kultuurilukku põlvkondlikke sidemeid. „Äkki on kellelgi huvitav 100 aasta pärast kuulata, kuidas elati ja mismoodi lapsi kasvatati,“ rääkis Teppan. See on ka põhjus, miks talle meeldib eakamate inimestega intervjuusid teha. Sest need lihtsalt panevad kaasa elama.
Sekka tegi ka spordiuudiseid
Kuid töö Vikerraadio muusikajuhina pole vähem oluline. Nii on suur osa eetrisse minevast programmist sisustatud just meie maakonnast pärit mehe muusikavalikuga.
„Vikerraadio on huvitav generatsioonide kohtumise paik. Meid peetakse sageli vanemate inimeste raadioks. Ma pigem arvan, et vanemad inimesed on üks suur pluss, mis meil muude raadiojaamadega võrreldes on. Meil on kuulajad ka teistes vanusegruppides. Aga keda teistel pole, on vanemad kuulajad.
On selge, et kõikidele ei saa muusika meelejärele olla. Valida aitab tunnetus. Kui päevalõikes jälgida, siis varieerin tunnetuse alusel. Hommik algab vanemate eesti lauludega, päeva jooksul tuleb moodsamat juurde.“
Kuid ka televisioon ei ole Sten Teppanile võõras. Nii on ta sattunud ka näiteks Kanal 2 ekraanile. „Öösaateid tehes jäid mul Raadio 2s päevad vabaks. Toimetasin internetiportaalis Sportnet uudiseid. Arvan, et olin üks esimesi Eesti online ajakirjanikke. Tegime spordiuudiseid mitu aastat. Selle kõrval läksin Kanal 2 saatesse „Uued Uudised“, kuhu sporditoimetajat otsiti. Toomas Lepp mu sinna kutsus,“ meenutas Teppan.
Televisioon ei ole aga Teppanile meelejärgi olnud. „Televisiooni eripära on arvestamine väga suure meeskonnaga. Raadios sõltun ma iseendast. Tuttav ütles, et ju ma ei ole piisvalt edev. Sest kõik, kes on piisavalt edevad, on ammu raadiost telesse ära läinud,“ märkis Teppan.
Nii on ka spordiajakirjaniku töö unustusse vajunud. „Mul on sellest kahju. Ilmselt oleks veel rohkem, kui mul ei oleks esikohal olnud muusika. Valikud olen ise teinud, aga elu on serveerinud ilmselt valiku tegemise kohad nii, et kogu aeg on muusika suunal liikumine olnud minu esimene eelistus.
Keskkooli lõpukirjandis poliitikast
Mingil hetkel oli tõenäosus, et spordivaldkonnas tegutsen hoopis suurem, aga elu sättis nii, et muusikaga seoses tulid paremad pakkumised ja tundusid huvitavamad. Meediat jälgides vaatan esimesena ajalehtedest ja internetist üle spordiuudised.“
Kuid veel huvitavam on tõsiasi, et keskkooli lõpukirjandis avaldas toona ajakirjaniku ametist unistav Sten Teppan lootust, et temast võiks poliitik saada. „Ma ei mäleta kirjandist muud kui seda, et tegelesin küsimusega, kas minust võiks saada poliitik. Mis mind toona innustas, ma ei tea. See pidi olema fantaasiamaailm, sest panin kõik panused ajakirjandusele.
Olen vahel mänginud enda peas mõttega, mis oleks, kui oleksin selle tee valinud. Ühel hetkel oli varvas isegi kergelt ukse vahel, et poliitmaastikule väga lähedale sattuda. See oli üks tööpakkumistest, millest loobusin.
Mul on poliitikast kaks emotsiooni: see tundub mulle põnev ja mõnikord tahaksin selles kõiges olla köögipoolel, et näha, kuidas asjad päriselt toimivad. Teisalt ei ole ma igapäevaselt nii aktiivne poliitika jälgija ja ma ei jaga seda nii hästi. Selleks tuleb palju järeleaitamistunde võtta, et end mugavalt tundma hakata ja proovida kaasa rääkida.
Ma ei ole poliitikast ega poliitikutes pettunud. Mõnes mõttes on poliitika nagu malenuppude liigutamine. On käigud, millele vastatakse käikudega. On strateegia, taktika. Vahel on selle mängu juures isegi natuke ilu, kuidas tõmmatakse teistel vaipa alt ära või nahka üle kõrvade, ja mis reaktsioonid järgnevad.
Nii mõistab ta ka ERR-i ajakirjanike ja poliitikute vahel tekkinud arusaamatusi, kus ajakirjanikke süüdistatakse kallutatuses. „Mind üllatab muidu väga machode poliitikute nõrk närv. Ma ei ole näinud midagi niisugust, mille peale nii endast välja minna. Poliitikud on üldiselt väga paksu nahaga ja ERR-i ajakirjanikega tülinorimine näib mulle otsitud ettekäändena nende hääle vaigistamiseks. Kriitikute eesliinil olevad poliitikud on nii karastunud, et paar ründavat ja jõulisema lähenemisega küsimust ei tohiks neid endast välja viia.“
KERTTU-KADI VANAMB
Sten Teppan
- 3. jaanuar 1978 Sadala
2013 – 2015 Tartu Ülikool, Sotsiaal- ja haridusteaduskond,
magistriõpe, eriala: ajakirjandus, cum laude
1999 – 2013 Tartu Ülikool, sotsiaal- ja haridusteaduskond,
bakalaureuseõpe, eriala: ajakirjandus
1993 – 1999 Põltsamaa Ühisgümnaasium, kuldmedaliga
1986 – 1993 Sadala Põhikool
Alates 2014 Eesti Rahvusringhääling, Vikerraadio toimetaja,
saatejuht, muusikajuht (alates sügis 2017)
2000 – 2013 Eesti Rahvusringhääling, Raadio 2, vastutav toimetaja, saatejuht
2001 – 2012 AS Kanal 2, Uued Uudised ja Reporter, päevatoimetaja-reporter
1999 – 2003 Sportnet OÜ, veebiuudiste toimetaja
1997 – 2000 AS Tartu Raadio, toimetaja, saatejuht
