Loojuslikud pärlid tekivad siis, kui pärlikarbi sisse satub mõni kivitükike või mõni muu võõrkeha. Karp hakkab enesekaitseks eritama sarvainet, mis koguneb võõrkeha ümber. Sellele kristalliseerub lubjakivi ehk kaltsiumkarbonaat pärlmutriliste sätendavate plaatidena, mida seob molluskilt erituv sarvaine. Nii pärlikarpide kui ka pärlite kasv neis kulgeb aeglaselt, nõudes aastaid.
Pärispärlikarbid elavad soojades rannaäärsetes vetes 5 kuni 60 meetri sügavuses. Looduslike pärlite püük on äärmiselt kurnav ja ohtlik töö, mida kuni tänapäevani pole suudetud mehhaniseerida. Seetõttu on suurem osa – ligi 90 protsenti – nüüdisajal turustatavatest pärlitest kas sünteetilised või kasvatatud kunstlikult. Kunstlike pärlite kasvatamine on saanud võimalikuks Jaapani teadlaste aastatepikkuse visa töö tulemusena, kusjuures limuste elurežiimi, toitumust, vee soolsust ja temperatuuri, hoovuste omapära ja teisi tegureid uuriti kaua ja hoolikalt. Sealjuures on pärlite kunstlik kasvatamine vägagi peeneid oskusi nõudev vaevaline töö, millest suur osa tehakse ära mikroskoopide all. Seetõttu teevad seda Jaapanis noored naised. Samal ajal on aga just suurte looduslike pärlite hind olnud aegade jooksul ja on ka tänapäeval vägagi kõrge.
Eestiski ebapärlikarbi leiukohti
Pärleid on aegade jooksul saadud ka ebapärlikarpide, sealjuures ka Eestis esineva Margaritana margaritifera L kodadest. See suur paksuseinalise kojaga mageveekarp esines varem küllalt hulgaliselt mõnedes puhtaveelistes jõgedes ja järvedes. A. W. Hupeli andmeil oli ebapärlikarbi leiukohti XVIII sajandi lõpus Eestis teada isegi 40 veekogus. Kõige rikkamate leiukohtadena on märgitud seal Lõuna-Eestis Mustajõkke suubuvaid Peetri jõge ja Pärlijõge ning Mõniste oja, Põhja-Eestist aga Pudisoo jõge koos Tõldeojaga.
Väikeste pärlitega järvekarpe on leitud ka Lehtse ja Ravila ning Nõva ümbruse järvedest. Ka viimasel ajal Eestis turustatavad Hiina ja Vietnami päritoluga vähemväärtuslikud pärlid on sealseist jõgedest püütud või kasvatatud.
Ajalooallikatest on teada, et aegade jooksul on ka jõgede ebapärlikarpidest saadud küllaltki suuri täisväärtuslikke ja hinnalisi pärleid. Nii räägib legend, et Julius Caesar alustanud Suurbritannia vastu sõda just selleks, et saada kätte Šoti- ja Iirimaa jõgede pärleid. Ka hiljem püüdsid Euroopa riikide valitsejad oma valdustes pärlipüüdmise eesõigusi kehtestada. Nii on teada, et Saksi kuurvürst Georg I tegi aastal l621 pärlipüüdmise nn krooniregaaliks ehk kuninga eesõiguseks ja määras ametisse isegi erilise pärlipüüdja, milline amet sai ka põlvest põlve pärandatavaks. Peale selle oli Saksi kuningakoja kirjutamata seaduseks, et kuninganna võis kanda ainult omalt maalt saadud pärleid.
Pärlid tuli müüa inspektorile
Esimesed andmed pärlipüüdmise kohta Liivimaal pärinevad samast sajandist, mil Rootsi kuningas Karl XI 1694. aastal andis välja mandaadi, millega pärlipüüdmine tehti samuti kuninglikuks regaaliks, ning seati ametisse eriline inspektor. Selle mandaadi järgi võis pärleid püüda ainult inspektori näpunäidete järgi ja need pidi leidja müüma ainult inspektorile.
Enne selle kuninga mandaadi ilmumist olid pärlileiukohad Eestis teada vaid kohalikele talupoegadele, kes olevat leitud pärleid müünud peamiselt Moskvasse. Seoses selle mandaadiga oli tavakodanikel keelatud isegi pärlileiukohtade külastamine ja seal viibimine, kaasa arvatud suplemine pärlijõgedes. On huvitav siinjuures märkida, et Pudisoo pärlileiukoha kui keeluala staatus oli kohalike elanike hulgas säilinud isegi tänapäevani, nagu see on kirjas ühe Kirjandusmuuseumi rahvaluuleteadlase välitööde märkmetes.
Üldiselt on pärlite esinemine ebapärlikarpides üsna haruldane. Saksamaal läbi viidud loenduse järgi leiti iga 103 karbi kohta ainult üks pärliga karp. Tõeliselt hea kvaliteediga pärli leidmiseks tuli sageli läbi vaadata kuni 300 karpi.
Alates neist aegadest vähenes pärlipüük Eestis pidevalt põhiliselt seetõttu, et see ei andnud nii suurt tulu, kui loodeti. Kasu vähenemist põhjustas kindlasti ka röövpüügist tingitud pärlikarpide vähenemine. Ka ei osatud pärleid sisaldavaid karpe tühjadest eristada, mistõttu avati ja hävitati kõik väljapüütud karbid. Kui arvestada, kui vähestes karpides pärleid oli, siis on selge, kui palju karpe sel moel asjatult hävitati.
Ainus leiukoht Pudisool
Ebapärlikarpide bioloogiat ja nende levikut Eestis on kirjeldanud ja uurinud bioloog Nikolai Laanetu. Ajakirjas Eesti Loodus ilmunud artiklis kirjutab ta: “Ebapärlikarbi leviala hakkas märgatavalt kahanema eelmise sajandi algusaastail, kui lausa röövellikule püügile lisandusid muutused veekogudes ja nende valgaladel. Järjest laienev intensiivne põllumajandus saastas veekogusid väetiste ja mürkkemikaalidega, tööstus heitveega, ulatuslik metsaraie soodustas samuti reoainete valgumist vette. Tõsiselt kahjustas ebapärlikarpide veekogusid nende süvendamine ja melioratsioonitööd valgalal.”
Ühe ebapärlikarpe ohustava tegurina toob Laanetu esile ka kopraid, “…kes vett paisutades ning urge kaevates suurendavad settekoormust ning muudavad oluliselt veekogu hüdroloogilisi tingimusi.”
Kui varematel aegadel oli ebapärlikarpide poolest rikkamaks alaks Valgamaa Mustajõe piirkond oma harudega, siis praeguseks on ainukese laiukohana teada Põhja-Eesti Pudisoo koos sealse Pärlijõega.
ka suveajal ületada 18 soojakraadi. Eriti tähtis on, et vee lubja- ja rauasisaldus oleks madal. Määrav on ka vee happesus – kui pH langeb alla viie, siis karbid surevad. Ka vee voolukiirus ja põhja iseloom on olulise tähtsusega. On täheldatud, et ebapärlikarp armastab just jämedateralise liiva- või kruusapõhjaga aeglase vooluga jõgesid.
Pärleid on ehetena kasutatud ja hinnatud juba tuhandeid aastaid. Neid tunti ja hinnati juba Muinas-Egiptuses. Indias kanti neid talismanidena. Hiinlased olevat osanud pärleid kasutada ka ravimisel. Kuninganna Kleopatra tarvitanud äädikas lahustatud pärleid oma ilu säilitamiseks. Vana Pärsia legendi kohaselt on pärl valguse laps, kes on sündinud pärlikarpi langenud ja seal kuukiirte toimel kivistunud kastetilgast.
Pärlid on olnud alati just peamiselt naiste ehted. Nad on merejumala and ja pidid andma ka oma kandjale rahu, puhtust ja tarkust. Sealjuures pärli sära just nagu sümboliseeriks valgustumist. Väidetakse, et nad muudavad oma kandja kurbuse kaastundeks ja kibestumuse tänulikkuseks elu suhtes. Pärleid on alati võrreldud pisaratega. Nad ise sünnivad läbi suurte kannatuste ja seetõttu suudavad nad ka mõista oma kandja kurbust ja valu.
i
ARVI LIIVA
