Reedel pöördusid Eesti Erametsaliit, Metsatöötajate Ametiühing, Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Talupidajate Keskliit keskkonnaministeeriumi ja avalikkuse poole, nimetades kahekuust raierahu soovivaid keskkonna-, loomakaitse- ja teadusorganisatsioone „roheäärmuslasteks”, kes ohustavat oma ettepanekuga kümnete tuhandete maainimeste sissetulekut.
Kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks (EMA) hinnangul on teate näol tegemist tendentslikult esitatud eksitava informatsiooniga, mis ei kajasta adekvaatselt ei metsamajanduse ega selles sektoris töötavate inimeste olukorda ning tekitab küsimuse, kas nõndanimetatud roheäärmusluse esindajaks on ka Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), kes kahekuisest raierahust kinni peab. Samuti soovitakse teatega naeruvääristada ja sildistada raierahu palunud organisatsioonide esindajaid, nimetades neid alusetult „asjatundmatuteks ja eluvõõrasteks linnainimesteks”, kes tahtvat maainimeste elu kontrollida.
Tegelikult soovitakse raierahuga metsamajandusliku tegevuse looduskaitseseadusega vastavusse viimist, et hoida ära lindude ja loomade tarbetu häirimine ning hukkumine pesitsusaegsete raiete käigus.
Eksitavad andmed
Kahekuuse raierahu hoidmist roheäärmusluseks sildistavas pöördumises räägitakse kümnetest tuhandetest maainimestest, keda raiepiirangud väidetavalt mõjutaksid. Tegelikult on Eesti metsasektoris hõivatud küll 30 000 inimest, aga konkreetselt metsamajanduses töötab neist vaid 5000. Seega on pöördumise esitajad kajastanud maainimestena suures osas just puidutööstuse muudes sfäärides tegutsejaid, kellest paljud töötavad ka linnakontorites. Metsamajandussektoris töötajate arv on 21. sajandil kokkuvõttes küll pea poole võrra vähenenud, aga seda ilmselt harvesteride suure kasutuselevõtu tõttu.
Samuti on ekslik eeldada, et kõik mainitud 5000 metsamajandustöötajat tegelevad aastaringselt raiumisega. Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) eeskujule tuginedes tasub raierahu ajal keskenduda pigem istutustöödele ja ka traditsiooniliselt kuulub istutustööde aeg just kevadsuvisesse perioodi.
Riigimetsades kehtestati raierahu juba 2002. aastal, kui Eesti majandus tervikuna ja ka meie puidutööstus olid tänasest palju nõrgemas olukorras, kusjuures RMK istutustööd planeeritakse valdavalt kevadsuvisesse perioodi. Kuna erametsades on uuenemisega märksa kehvemad lood kui riigimetsades ja uuendatakse vaid ligikaudu üks viiendik lankidest, siis võiks eeldada, et raierahu pidamisega saaks suunata erametsade majandajaid senisest enam istutustöödega tegelema. Erametsade edukam uuenemine oleks metsamajanduslikus mõttes aga kahtlemata suur edasiminek.
Erametsaliit ja teised raierahuvastased ühendused tsiteerivad ekslikult ka OECD 2017. aasta raportit, viidates andmetele erinevate liikide olukorra paranemisest Eesti alal ning liikide ja elupaikade Euroopa keskmist ületavast staatusest. Tegelikult selliseid andmeid ülevaates ei leidu. OECD raportis on esitatud vaid ohustatud liikide protsent kogu faunast, mille allikat ega aega pole märgitud.
Küll aga osutab raport Eesti metsanduse suhtelisele intensiivsusele ning puudustele selle säästlikkuses, kusjuures ainus elurikkusega seotud soovitus puudutab just erametsandust: „Antud vallas tuleb edendada paremat koostööd keskkonna-, maaelu- ja rahandusministeeriumi vahel ning parandada teabe jagamist heade metsanduspraktikate kohta erametsaomanike hulgas.” Nimetatud metsanduspraktikate hulka kuulub kahtlemata ka lindude ja loomade pesitsusaegse raierahu hoidmine.
Eetiline arusaam
Pesitsusaegsete raiete eestkõnelejad tõlgendavad ebatäpselt ka Euroopa biomitmekesisuse eesmärke, väites, et „ei ole põhjust arvata, et Eesti metsamajanduse senine praktika põhjustaks liikide massilist väljasuremist ning mõjutaks lindude arvukust Eestis ja Euroopas”. Liikide massilisele väljasuremisele viitamine on selles kontekstis ebaadekvaatne, kuna Euroopa Liidu biomitmekesisuse eesmärgiks ei ole mitte massilise väljasuremise, vaid bioloogilise mitmekesisuse hävimise vältimine üldse, kusjuures metsamajanduse toimimine biomitmekesisuse eesmärkide saavutamisel on Euroopa Liidus tervikuna ebarahuldavaks kuulutatud.
Samuti väidetakse teates ekslikult, nagu Eesti metsandus ei mõjutaks lindude arvukust, ehkki tõsi on, et mõjude ulatus on äärmiselt erinev. Siinkohal maksab toonitada, et hulk pöördumisele alla kirjutanud organisatsioone on spetsiifiliselt just isendikaitsele pühendunud (Loomus, Eesti Loomakaitse Selts, Eesti Metsloomaühing ja Eesti Loomakaitse Liit), tuues fookusesse linnupoegade hukkumise ja metsaelanike häirimise kui sellise.
Eestlaste kultuurilistesse traditsioonidesse on sügavalt juurdunud eetiline arusaam, mille kohaselt loomi ja linde on vale tarbetult tappa ja häirida. See arusaam kajastub ka looduskaitse- ja loomakaitseseaduses, mis sellist tegevust keelavad. Seaduste vastuolulise tõlgendamise tõttu kulub kevadsuvisel perioodil palju nii Keskkonnainspektsiooni, metsamajandajate kui ka murelike kodanike aega lõppkokkuvõttes tulemusetule ja ebarahuldavale vaidlus- ning selgitustööle, mis ei suuda veenvalt põhjendada, miks lubatakse metsa raiuda ajal, kui see seab ohtu seal pesitsevate lindude pesad, munad ja tibud.
Ehkki Keskkonnaagentuuri viimastel, 2013. aasta andmetel on Euroopa Liidu direktiividega kaitstavate liikide ja elupaikade seisund Eestis suhteliselt heaks hinnatud ning pole välistatud ka seisundi tõeline paranemine võrreldes eelneva perioodiga (2007), peab siiski toonitama, et selline tulemus võidi saada ka tänu andmete paranenud kvaliteedile.
Fakt on, et kõnealustest andmetest puudub statistika metsade, samuti metsanduse mõjude kohta liikidele ja populatsioonidele. Kuna meie kaitsealade kogupindala on suhteliselt väike, metsaraiete intensiivsus aga suur, siis ütleb ökoloogiline prognoos, et populatsioonide seisund ei saa jääda stabiilseks. Looduses leiavad muutused aset ajanihkega ja 2013. aasta andmed praeguse olukorra adekvaatset kajastamist ei võimalda.
AIN MALM, erametsakonsulent
„Mina olen seisukohal, et loodust tuleb kaitsta ja lindude pesitsemist ei tohi häirida. Kõigil otsustel on aga mõistlikud piirid. Kindlasti ei poolda ma seda, et erametsades kehtiks samasugune metsarahu kui riigimetsas, sest algselt sooviti ka erametsades kehtestada neljakuune raierahu. Erametsaomanik raiub siis, kui selleks on vajadus või võimalus. Kõik oleneb ka ilmastikust, kuidas see laseb metsatöid teha. Erametsaomanik on sageli ise ka tööandja ning seda ei saa alahinnata ega pidada vähetähtsaks.
Metsa istutamine on küll vajalik töö, kuid seda tehakse üldjuhul vaid ühe kuu jooksul. Nii et kokkuvõttes ma raierahu küsimustes kamandamist ja jõupoliitikat ei poolda. Iga metsaomanik oskab ise mõistlikul viisil ja õigel ajal oma metsa majandada ning vastasel korral saab nõu küsida kohalikelt konsulentidelt.
Linda-Mari Väli,
EMA üldprogrammi koordinaator ja kommunikatsioonijuht
